Ma pean tunnistama, et ma ikka siiralt vihkan igasugust pakkimist, sest asjad ei mahu absoluutselt mitte kunagi ära – lähen ma siis üheks päevaks, kuuks või aastaks; sõbranna juurde ööseks, teise linna üritusele või võõrale maale elama.
Aga riigisiseselt reisides pole vähemalt sellist pagasipiirangut!
Juhe on täiesti koos. Kõik asjad oleks nagu pakitud – kohver check ini, läpakakott ja spordikott (täis kõige raskemat kraami – raamatuid) käsipagasisse… Aga kas seekord on alla 20 kilo, seda ei oska jälle öelda. Mehe kohver on tunduvalt kergem, seega saan vajaduse korral mingid asjad häda pärast ümber ka tõsta. Mis muusse puutub, siis siia lennates oli mul spordikott ikka ka pilgeni täis topitud ja mahtus kuidagi turvaväravast läbi, vast siis mahub nüüd ka.
Aga nüüd ma olen väsinud. Kell on üksteist, aega on veel nii kaks-kolm tundi. Mõistus ütleb, et tuleb minna kööki koristama, sest Swammi mustade nõude hunnikut küll tagasi tulles vastu vahtimas näha ei taha, aga ma olen ju nii väsinud… Ei taha üldse koristada.
Raamat oleks vaja lõpuni lugeda, viimane modellide osa ära vaadata… Ja tegelikult tahaks ise ka magada – aga ma arvan, et see pole lihtsalt tark idee. Küll bussis ja lennukis jõuab, üritan seni ennast üleval hoida.
Homne päevaplaan näeb ette Vaskaga kokku saamist, raha vahetamist, läpaka garantiisse viimist, hambaarsti ja veiniõhtut. Enne hambaarsti on mul küll liiga palju vaba aega – ei teagi veel, mis sellega peale hakkan. Ilmselt olen suht väsinud ja täiesti kindlalt ebakaubandusliku välimusega (prillid jm), nii et näha eriti kedagi ei taha… Ah, vaatab.
Ma nüüd teen midagi… Asjalikku? Või siis mitte nii asjalikku.
Ma nii loodan, et lennujaamas läheb kõik libedalt…