Kui nii pikk blogimise paus jääb, on tohutult raske jälle järjele saada.
Lootsin puhkuse ajal lisaks lebotamisele ja lugemisele kodu korda saada ja ohtralt blogida. Ei jõudnud ei ühte ega teist. Üleüldse läks puhkus suht aia taha, sest stress tuli möödunud ületöötamisest puhkusesse kaasa ja selle asemel, et lebotamist nautida, stressasin sellepärast, et ei taha koristada. Ja nii läks terve esimene (lastevaba! – nad olid mu emaga Rootsis) nädal. Teine nädal oli rohkem käimist ja suhtlemist, tuju parem… Aga koristamise ja blogimise aega sellevõrra vähem 😀
Viimati sain koristusmaratoniga ühele poole eelmise aasta novembris, täpselt Plika sünnipäevaks. Tervele elamisele oli tiir peale tehtud, kõik ebavajalik sai ära antud. Nautisin mitu head kuud õndsat korda. Siis aga tuli Kaaslane koju ja rohkem asju jäi igale poole vedelema – alguses ei pannud neid tähelegi, mõtlesin, et küllap saab korda, kui ta on natuke kosunud. Siis läks töökoormus metsikuks ja mul kadus absoluutselt igasugune jaks kodus toimetada, segadus järjest suurenes.
Ajalugu kordas ennast, kodu sai taas korda Poisi sünnipäevaks – külla oli tulemas ohtralt laiendatud pere liikmeid. Ma siiamaani ei saa aru, KUIDAS sai vähem kui aastaga jälle nii palju ebavajalikku kraami elamisse tekkida, aga… Sain jälle tiiru peale ja asjad ära antud.
August on senini möödunud meeletu koormuse tähe all. Hakkasin jälle kontoris käima, et õpetada välja uut kolleegi, kes minult ühe kliendi üle võtma peaks ja minu koormus sellest tulenevalt normaliseeruma. Kuna ta tuli aga väljaspoolt ettevõtet ilma eelneva selle töö kogemuseta, siis õpetan talle kõike nullist – see on täiesti tehtav ja ta on väga tubli, aga lihtsalt võtab aega. Kui mina omal ajal ettevõtte siseselt ametikohta vahetasin, õppisin kuu aega dekreeti mineva kolleegi kõrvalt – võtsin üle kaks klienti, aga kuna olin juba kaks aastat “asja sees” olnud (küll väheke teise nurga alt) ja ühe projektis algusest peale osalenud, oli mul üsna kerge kõik uus selgeks saada – taustsüsteem oli olemas. Niiviisi nullist koolitada on aga hoopis teine tera – ja kergemaks ei tee asja see, et mu koormus on endiselt metsik ning kogu töö tuleb ju ka ikkagi ära teha. Koolitamine, avastasin, väsitab meeletult. Kui olen päevas kaks kuni neli tundi rääkinud, seletanud ja küsimustele vastanud, siis olen õhtuks täiesti omadega läbi ja ei jaksa isegi ühtki ületundi teha. Kontoris iseenesest on hästi tore, inimesed on toredad, töö on tore, lihtsalt see metsik koormus ja pidev väsimus… Aga tunneli lõpus paistab valgus 😀
Ja selle väsitava töökoormuse kõrvalt sundisin end lisaks õhtuti ja nädalavahetustel veel koristama, sest noh – oli ju vaja korda saada. Reaalselt terve eelmise nädalavahetuse koristasingi hommikust õhtuni. Ok, hommikul kõigepealt magasin kaua, siis lebotasin ja kuskil pärastlõunal hakkasin koristama, siis hilisõhtuni välja. Selle nädala alguses veel ka esmaspäeva ja teisipäeva õhtul pärast tööd surmväsinuna, kui oleks tahtnud ainult diivanil leboda ja lugeda, sundisin ennast koristama… Ja kolmapäeval, kui oli Poisi sünnipäev ja võtsin vaba päeva, tegin tegelikult 1,5h ikkagi tööd ja koristasin pool päeva kuni peo alguseni… Aga jeerum, sain kõik tehtud, ise ka ei usu.
Eile oli siis esimene “tavaline” päev pärast suurt üritust korras kodus… Pingelangus oli nii suur, et kell kümme õhtul vajusin magama.
Täna õhtul tegin jälle “rõõmsalt” ületunde ja lahkusin kontorist kell seitse, aga näe, nüüd tuli isegi tunne, et blogiks millestki. Mis tähendab, et ma lehitsesin kõigepealt tükk aega nõutult fotosid ja mõtlesin, millest alustada… Ja lõpuks ei osanudki millestki alustada. Mõtlesin siis, et kirjutan vähemalt ühe postituse, ükskõik millest 😀
Ühesõnaga – kohutavalt kiire on, aga vähemalt on kodu korras, nii et sellevõrra on nüüd stressi vähem ja tööl on ka lootust, et läheb paremaks. Seega on täiesti adekvaatne eeldus, et KUNAGI ma saan ikkagi blogimisega järjele. Ja hakkan jälle menüüd tegema. Ja üldse, inimese moodi elama. Sest viimased kolm kuud on möödunud nagu mingis hägus…
Kaaslasel läheb kenasti – väsib endiselt kiiresti ja eks lõplik paranemine võtab veel aega, aga tasapisi ikka paremuse poole. Nüüd hakkab vist varsti poole kohaga peamiselt kodust jälle tööle ka. Kontorisse tööle enne ei lubata, kui covid vaktsiin tehtud, seda omakorda ei saa teha enne, kui ta lõpetab ühe immuunsust pärssiva rohu võtmise, mida tuleb võtta pärast siirdamist minimaalselt üheksa kuud. Arst arvas, et täiskoormusega saaks tööle hakata ehk järgmisel kevadel – ega esialgu üle poole koormuse ei jaksakski, ka füüsilise jaksu taastumine võtab arsti sõnul tavaliselt aasta kuni poolteist. Kaaslase töö (erinevalt minu omast, mida saan 100% kodust teha) eeldab tavaolukorras tegelikult vähemalt pool ajast või isegi rohkem koha peal toimetamist, aga eks ta saab siis käia vajadusel lühikest aega ja maskiga ning selle tingimusega, et teisi samal ajal läheduses pole. Meil on muidu ettevõttes mitusada töötajat ja aeg-ajalt mõni positiivne juhtum ikka olnud. Madala immuunsusega tuleb ekstra ettevaatlik olla.
Ja noh, kuna mõne pildi võiks ju ikkagi siia postitusse panna, siis samal teemal jätkates, ikka oluliste uudistega 😀 – Kaaslane on endale suvega juuksed jälle pähe kasvatanud, mis aga pärast siirdamist pole enam sirged ja blondid, vaid lokkis ja punakad. Mulle eelmine look meeldis ka väga, aga see uus soeng on väga seks ja mõnus katsuda, mina olen rahul 😀
Märtsi lõpus koju jõudes oli ta täiesti kiilakas. Esimene pilt on tehtud mai lõpus tema venna pulmas, siis oli juba naaatuke midagi tagasi kasvanud (pulmas tehtud pilte on meist tegelikult veel, aga neist peaks kunagi eraldi postituse tegema). Teine pilt on üsna hiljutine, juuli lõpust. Vahe on märgatav 😀
Homme läheme nädalavahetuseks Mudale, aga järgmine nädalavahetus on kolmepäevane, äkki siis näiteks tuleb blogimise tuhin? Loota ju võib, midagi lubada ei julge.