Igapäevane

Võtan oma igapäevase blogimise lubaduse ametlikult tagasi. Lihtsalt pole ei aega ega piisavalt põnevaid teemasid. Mul on päris mitu asja, millest tahaks kirjutada, aga need nõuavad rohkem aega, kui ma seda õhtuti muude tegevuste kõrvalt näpistada saan. Mõnel nädalavahetusel ehk…

Sellegipoolest katsun kirjutada tihemini, sest ega see harjumus muidu tagasi ei tule.

Üleeile oli tunne, et hakkan haigeks jääma. Pea valutas ja üleüldine olemine oli kehv. Kaaslane oli aga nunnu, tegi õhtul süüa ja kõiki muid vajalikke toimetusi, nii et ma sain pärast tööpäeva terve õhtu voodis puhata ja raamatut lugeda. Vara läksime magama ka, eile oli enesetunne juba palju parem – jõudsin kenasti uue aasta esimeses kiigujoogas ära käia. No ja täna veel parem – kohe rõõm on, et hea on olla 😀 Peale puhkamise olen ennast ravinud sipelgapuu koore kapslitega ja algava nohu peletamiseks vietnami salvi nina alla määrinud. Ja suht kõik. Mõikas 🙂 Kaaslane oli siin just enne jõule kaks nädalat haiguslehel, minul pole mingit kavatsust haigeks jääda – pole selleks ei aega ega soovi 😀

Tööl on mõnusalt kiire. Mul oli vahepeal sügisel vaiksem periood ja ma ei kannata niisama passimist. Siis läks detsembris muidugi nii käest ära, et koormus oli liiga suur ja täitsa tööstress… Õnneks nüüd jaanuaris on veits tagasi tõmmanud, nii et on pigem kiire, aga stressi õnneks enam mitte. Just nii, nagu mulle kõige rohkem meeldib. Tööpäevad lähevad kiiresti, sest kogu aeg jagub tegemist.

Aga no päriselt ka, õhtuti kipub aega väheks jääma. Täna näiteks käisin pärast tööd toidupoes, kosmeetikus, postkontoris, raamatukogus, koju jõudsime kell kuus. Andsin kassidele süüa, vahetasin neil kastis liiva ära, pesin nõud ära, vahetasin Poisi voodipesu ära, käisin Poisil jalkatrennis järel, tegime kiire õhtusöögi (keerasime tortilla sisse kraami, nii et pidin ainult sibulat ja tomatit hakkima, kaaslane praadis hakkliha ja muud polnudki vaja) – pärast mida ma isegi nõusid ei pesnud… Ja oligi kell juba… Maitea, kaheksa? 😀 Või rohkemgi. No ja siis läks ligi pool tunnikest, et otsida välja parim pakkumine ja tellida lastele ära uus elektriline hambahari… Siis pool tunnikest, et panna kirja selle nädala ostud… No ja tegelikult on kell juba 21.20… Ma päris täpselt ei mäleta, mis kell ma arvuti lahti tegin – võimalik, et see oli peale kaheksat ikkagi, mitte kaheksast… Aga aeg lihtsalt lippab. Ja nüüd ma jälle blogin lugemise aja arvelt.

Nii et tõmbangi parem otsad kokku ja panen arvuti kinni. Siis on vaja veel natuke käsitsi kirjutada, hakkasin igaõhtust tänulikkuse päevikut pidama… Ja SIIS saab lõpuks lugeda ka. Täna on juba üheksas jaanuar ja ma olen sel aastal ainult ühe raamatu jõudnud läbi lugeda, kus on selle häbi ots 😀 No tegelikult mul on kaks raamatut pooleli – üks neist peaaegu läbi… Nii et ikka pisut rohkem kui üks 🙂