Neli nädalat eriolukorda, vol 2

Näe, ainult kuu aega läkski, enne kui ma jõudsin blogis muude asjadega nii kaugele, et ka eriolukord natuke pikemalt kajastatud saaks 😀

Corona mõju jõudis minuni töö kaudu tunduvalt varem kui Eesti elule üldiselt – pärast Hiina uusaastat algasid tarneprobleemid, mis ainult süvenesid. Sellest hoolimata jätkus töö ettevõttes tavapäraselt ning samamoodi Eesti elu. Pesin küll tavapärasest tihedamalt käsi, aga muus osas ei lasknud ennast häirida.

Ja siis äkki läks asi tõsiseks, välja kuulutati eriolukord ning koolid läksid kinni. 16. märtsi hommikul läksime veel tööle, kuid õige pea tuli kõrgemalt poolt otsus, et kõik, kel võimalik, mingu kodukontorisse. Enamik kolleegidest, kel kooliealised lapsed, olid juba nagunii sellest nädalast kodukontorisse jäänud – mina küll tulin tööle, aga sain ka suht kohe aru, et päris nii lihtsalt see ei lähe lähe, laste koolitööd ma telefoni teel ei koordineeri – ühesõnaga olin juba jõudnud tõdemusele, et kodukontor on ellujäämiseks ainus võimalik valik.

Esimene nädal oli kahtlemata kõige raskem. Olukord oli kõigile uus, minul oli järsku ühe töö asemel kaks. Kui Plika on üsna iseseisev, kohusetundlik ja positiivne, siis tema sai üsna kiiresti asja käppa – ehkki Stuudium on waldorfkoolis mõeldud lapsevanemale, andsin ligipääsu talle üle ja nii ta seal ise vaatas kõik ülesanded ja tähtajad, tegi asjad ära, pildistas üles, laadis vajalikku kohta. Muidugi oli ka tema vahel pahur, kui õppimine liiga õhtusse jäi ja kurtis näiteks hiljuti, et koolis oli palju kergem, kodus peab kõike ise mõtlema ja tegema… 😀 Aga üldises plaanis on ta siiski kogu selle aja suht iseseisvalt toimetanud, mis on mulle tohutu suureks abiks.

Poiss seevastu, kes on ligi kaks aastat noorem ning väga kannatamatu ja emotsionaalne, samuti neist kahest tunduvalt seltsivam – temal on olnud palju raskem. Õppimine kui selline iseenesest ei ole probleem – ta on oma klassis üks targemaid, saab ülikiirelt kõigest aru ja hea tujuga läheb õppetöö lennates – sisse lipsavad vaid kiirustamise tõttu tehtud hooletusvead. Mis ta aga kõigist tegemist vajavatest ülesannetest arvab ja milline tuju tal juhtub olema, on täiesti iseasi.

Lühidalt – paljud asjad lihtsalt ei meeldi 😀 Mulle aga ei meeldi, kui ma üritan oma töösse süveneda ja kõrval ahastab üks dramaatiline üheksa-aastane väga vinguval hääletoonil, kuidas kool on nõme ja kõik on nii ebaõiglane 😀

Selle nelja nädala jooksul on olnud tuntavaid arenguid. Ka Poiss on järjest iseseisvam ja osavam. Aga viimasel nädalal, kui tundus, et ehk saab ta samamoodi iseseisvalt hakkama, oli viimasel päeval kontrollima hakates tulemus see, et pea kõigis ainetes oli jäänud midagi märkamata, midagi valesti tehtud… Tegime neid asju siis veel eile hommikulgi järele… Aga tehtud need said ja esitatud ka. Järgmisest nädalast kontrollin tema töid jälle igapäevaselt. Mul endal on küll keerulisem ennast pidevalt oma töö ja õpetajaameti vahel jagada, eriti kui päevas juhtub olema mitu koosolekut, aga eks ma saan hakkama. Ja siis tuleb nädal õnnistatud vaheaega, kus ma saan teha terve nädala segamatult ainult OMA TÖÖD. Ei kujuta seda luksust enam ettegi 😀

Üleüldises plaanis – eks me kõik oleme saanud selle kuu aja jooksul aru, KUI HEA on käia normaalselt tööl ja koolis… Ja oskame seda ükskord normaalsuse taastudes vääriliselt hinnata.

Tavalisest rohkema kvaliteetaja veetmisest perega või võimalusest leida aega ammu mõttes olnud projektidele või suurpuhastusele kodus – sellest võib siin muidugi ainult und näha. Tavapäraselt oli elul rütm – lapsed hommikul kooli, meie tööle, kus oli tavapärasel ajal lõunapaus, pärast tööd vajadusel poodi, siis koju, kuhu jõuda oli rõõm ning õhtusööki teha mõnus, nädalavahetustel jõudis nii puhata kui koristada… Nüüd on lihtsalt kodu-kodu-kodu, üks kohustus teise otsa, lõunapausid hektilised, õhtul tööarvuti kaant sulgedes ei taha söögitegemisele enam mõeldagi, nädalavahetused kuluvad suuremas osas mitte midagi tegemisele ja taastumisele, minimaalselt kodutöid saab ehk tehtud. Kui lastel on õpitud, järgneb piiranguteta ekraaniaeg, sest muidu ei saaks mina ÜLDSE midagi tehtud.

Aga ehkki vahelduva eduga on meeletult raske ja väsitav ning enamik õhtuid olen nii sooda, et ei jaksa isegi süüa teha (Kaaslane õnneks päästab päeva), siis eelkõige olen ikkagi pisarateni tänulik selle eest, et meil mõlemal on töö alles, kodukontori võimalus olemas, et me jõudsime kolida enne corona-saagat, nii et meil on nüüd imeline kodu, kus karantiinis isolatsioonis olla on puhas rõõm… Ning et meie kooli õpetajad on alati olemas, alati toetamas… Väga hoitud tunne on – vaata, kust otsast tahad 🙂 Selle meenutamine aitab üle ka kõige raskematest hetkedest. Sest suures plaanis on meil kõik ikka väga hästi.

Nii et mõtleme positiivselt, elame üks päev korraga ja loodame parimat. Ükskord saab kõik korda niikuinii 🙂

Teise päeva hommik. Leib oli vist parasjagu otsas, nii et hommikusöögiks oli selle asemel pitsa.

Ja pool tundi hiljem läksid ahju saiakesed, sest närvid olid juba läbi ja aju karjus magusa järele.

Tavaline distantsõppe päev meie majas 😀

Tol esimesel nädalal, mil ma korraga kahe töö tegemisega alles harjusin ehk lisaks enda tööle pidin järsku koordineerima ka laste õppetööd ning vahepeal oli tunne, et KOGU AEG KEEGI TAHAB MIDAGI ja süveneda OMA töösse pole üldse võimalik, venisid tööpäevad hoolimata kell kaheksa alustamisest tihti tavapärasest tunduvalt pikemaks, sest päevaseid segajaid oli lihtsalt liiga palju. Kui Kaaslane siis töölt koju jõudis ja veini valas, oli see märk, et tööarvuti tuleks kinni panna. Antud pilt on tehtud kolmapäeva õhtul, üle tunni hiljem me harilikust tööpäeva lõpust. Klaas punast veini õhtuti on viimase kuu jooksul üpris tavaline. Hädavajalik, ma ütleks 😀

Pärast seda, kui ma olin esimese nädala kolmapäeval kell üksteist Poisi peale kõva häälega röökinud ja siis magamistoas nutnud, oli ülejäänud päev võrdlemisi rahulik. Neljapäeva hommikul oli Poiss ideaalne ja koostööaldis, kirjutas minu abiga endale ülesannete listi ja asus seda täitma.

Esimese nädala reede hommik. Kaaslane püüdis ka minu pildile. Olen küll nüüd üritanud ikka enne lõunat vähemalt riidesse saada 😀

Kodukontor + distantsõpe: esimese nädala kokkuvõte 😀

Teise nädala algus. Vahepeal oli sünnipäev 🙂

Kuna kodus meil printerit polnud, aga koolitöö kergendamiseks oli see vajalik, otsis Kaaslane välja mingi oma vana printeri… Selle kasutamine oli võrdlemisi väljakutse… Plika siin vist ootab 😀 Mingil hetkel nurgakappi nihutades kukkus kapi pealt printeri peale lillepott ning mulda läks printeri vahele, pärast puhastamist seda tööle enam ei saanudki. Laenasime emalt teise printeri, mis on õnneks palju normaalsem – selle paigutasime kindlamasse kohta, mullast kaugemale 😀

Teise nädala esmaspäev, lõunapaus, tööarvuti on ajutiselt eemale lükatud. Mustu piilub 🙂

Teise nädala neljapäeva hommik. Kaaslane oli ilmselt sel päeval ka kodukontoris (tal amet selline, et pool ajast tööl). Ju mul oli jahe, et jalad istumise alla kerisin… Naljakas on vaadata neid küürus asendeid 😀

Teine nädalavahetus karantiinis isolatsioonis. Plika ei viitsinud õues mängida, istus lihtsalt päikese käes ja tikkis 😀 Poiss mängib kõrvalaia lastega sulgpalli.

Kolmanda nädala kolmapäev. Poisi klassikohtumine Zoomis. Poiss oli silmini maskeeritud 😀

Kolmanda nädala neljapäev. Plika, kes oli varasemate nädalate jooksul jõudnud küpsetada vahvleid, muffineid, browniet ja kahevärvilist hapukoorekooki, otsustas katsetada oma lemmikut aleksandrikooki. SO nailed it 😀

Poisil oli ülesanne kõigepealt ühendada omavahel õiged liitsõnad ja siis kirjutada nendega kolm lauset. “Seal polnud kirjas, et see jutt peab loogiline olema,” kehitas ta õlgu, kui ma kõva häälega naersin.

Üleeile hommikul, harilik koolipäev 😛

Poisi õpetaja saatis tervele klassile posti teel pühadetervitused – kaardi, šokolaadimedali ja tindipadrunid (alates kolmandast klassist kirjutavad kõik sulepeaga). Teadsin, et need läksid üsna ammu teele ja kuna nii mõnedki teised olid juba kirjad kätte saanud, olin veidi mures… Käisin mitu päeva postkasti kontrollimas, tulutult… Ükspäev ei viitsinud ise minna, saatsin Poisi – ja just sel päeval kauaoodatud kiri jõudnud oligi. Poiss sai ISE selle postkastist ära tuua ja oli otse loomulikult väga elevil.

Tindiballoonide varusid oli issi lastel just hiljuti täiendanud, pärast õpetaja kirja saamist vedas Poiss mu vaimustunult oma tuppa: “Vaata, ma saan nüüd noole ehitamist jätkata!” 😀

To be continued… 

…ehk jätkame sedaviisi vähemalt aprilli lõpuni, võib-olla mai keskpaigani, võib-olla mai lõpuni, võib-olla… Kes teab…