Kui oled laps, on perekond kõige olulisem.
Vahepeal suureks kasvanuna ja pesast välja lennanuna võib juhtuda, et olulisemana tundub kõik muu – sõbrad, maailma avastamine… Pere, see on ju ikka olemas. Tiksub tagaplaanil, kindlalt ja ustavalt.
Sel hetkel, kui aga ise lapse(d) saad, on perekond järsku taas kõige olulisem. Igas mõttes. Nii lähiperekond kui laiendatud perekond.
Pärast lapse sündi on elu järsku äärmiselt kodukeskne. Ajaga lapsed küll kasvavad ja iseseisvuvad, kuid võrreldes varasemaga – elu on ja jääbki tunduvalt perekesksemaks. Muidugi, on ka nomaade, kes lastega ümber maailma rändavad, aga “tavalises” perekonnas läheb kõik siiski “tavalist” rada pidi – kõigepealt beebiga kodus, siis lasteaed ja tööle naasmine, seejärel juba kool… Ja kõik sellega kaasnevad kohustused, logistika 🙂
Perekonna abi on hindamatu.
Kui palju lihtsam on kodus beebiga, kui keegi aitab mähkmeid vahetada, krooksutada, magama panna, rahustada, mängida, kodutöid teha…
Kui palju lihtsam on kogu lasteaia ja kooliga koosnev logistika ning kohustuste jagamine, kui sellega tegeleb rohkem kui üks inimene.
Üksi saab ka, alati. Me oleme võimsad, laste nimel saame kõigega hakkama. Aga perekonna abi teeb elu lihtsalt NII palju kergemaks.
Pärnu ei olnud elukohana sugugi mitte meie esimene valik, aga ma ei ole seda valikut kunagi kahetsenud. Pere lähedal elamine on lihtsalt nii võrratu. See tugivõrgustik, kindlustunne, armastus… Pole midagi olulisemat.
Minul elab Pärnus ema oma mehega, Abikaasal vanemad, õed peredega ja vanaema. NII palju perekonda. NII palju armastust.
Tõsi, me ei pruugi vahel üldse nii tihti kohtuda, sest kõigil on omad elud, kõigil on kiire. Aga kui tekib soov või vajadus, on see nii lihtne! Paluda abi, leida lapsehoidja, laenata autot, tähistada sünnipäevi, saada kokku, et jutustada, mängida kaarte või käia saunas. Lihtsalt läbi astuda, sest “sõitsin mööda ja tahtsin rääkida/tuua…”
Imeline.
Ja minu õed. Üks Rootsis, teine Tallinnas. Me näeme pigem harva, suhtleme ka pigem harva. Aga ma tean, et nad on alati olemas. Vahemaa seab kohtumistele omad piirid, aga ma väga loodan, et nüüdsest, kus üks minu eesmärkidest on kallite inimestega senisest rohkem kokku saada – päriselt kokku saada… Kohtume ka nendega tihemini.
Peab hakkama rohkem perega Tallinnas käima. Ja ehk on võimalik sel talvel üle pika aja taas üks Rootsi reis ette võtta? See oleks tore.
See nädal ongi perekonna nädal. Rootsis on koolivaheaeg ja õeke on perega külas – eile oli meie juures perekondlik õhtusöök, nägin esimest korda augustis sündinud väikest Oskarit. Ja nädala lõpupoole tähistame koos Plika sünnipäeva.
Perekond on imeline.
Pingback: Head asjad #18 – tugivõrgustik – Tikri Päevaraamat