Oh, see tänapäeva elu. Kõik on nii internetiseerunud, suhted sealhulgas.
Hea oli blogis kapist välja tulla. Ei olnud üldse lihtne nii pikalt vaikida, aga aeg polnud veel küps… Nüüd on. Ja näe, blogimise tuju tuli ühes sellega ka jälle tagasi.
Blogi on blogi, siin jääb kõik vanaviisi, midagi muutma ega kustutama ei hakka. Noh, Abikaasast saab õige pea Eksabikaasa, see on ainus muutus 🙂
Aga mida näevad reeglid ette lahkumineku korral FB-s? No ilmselgelt, ei ole mingeid reegleid, eks 🙂 Igaüks talitab oma heaksarvamise järgi.
Esiteks kõik need ühised pildid. Mina ütlen ausalt, ei suutnud ühtki kustutada. Lahendasin enda jaoks asja nii, et tegin privaatseks meie pulmapiltide albumi ja liigutasin sinna teistest albumitest nö “paaripildid”. Perepildid jätsin alles, need on ja jäävad osaks elust. Paar me aga enam pole… Las need siis olla tolles ainult minule nähtavas albumis, mille nimeks sai “Minevik”. Ehk olen ühel päeval valmis seda kustutama, aga igatahes mitte veel.
Mulle kui meisterorganiseerijale pakkus lohutavat rahulolu süstemaatiline tegutsemine, piltide liigutamine, nende kronoloogilisse järjekorda seadmine. Täiesti mõttetu tegevus, aga… Tekitas hea tunde. Aitas nö otsi kokku tõmmata.
Teine küsimus on aga keerulisem. Kuidas FB-s kapist välja tulla? Suhtestaatus on mul hetkel varjatud. Ausalt tahaks aga ennast taas “avalikult” suhtesse panna. Tahaks pilte üles panna. Ja siis on need 300+ sõpra-tuttavat, kes kõik on viimased kümme aastat teadnud mind ühe mehe abikaasana… Ma ei võlgne neile muidugi mitte ühtegi seletust. Ma võin lihtsalt panna ennast suhtesse ja need pildid üles ja mitte kuidagi puudutada teemat, kuidas mu elu nii suure kannapöörde tegi. Keda huvitab, see võib ju lihtsalt küsida, kõik lähedased teavad juba nagunii.
Ometigi mõtlen, kas oleks äkki viisakas midagi kuskil öelda… Aga kus? Ühtviisi veider tundub kirjutada nii oma ajajoonele kui pildi alla uue mehega, et näe, lahutame 😛 Ei, ei ole vist ühtki normaalset viisi FB-s selle teada andmiseks. Ja ega vist ei olegi vaja.
Ühesõnaga see on ainus koht, kus ma ei ole veel kapist välja tulnud 😛 Ehkki… Tahaks.
Eks teen seda millalgi, kui on tunne, et NÜÜD.
Aga teema on iseenesest põnev. Kuidas teie lahkuminekud on interneeduses kajastust leidnud?
Ma otsustasin septembris, et ei pane FB-sse, et ma kooli läksin. Et need, kes tunnevad huvi, kuidas mul läheb, loevad mu blogi. No ja kes ei loe, juu neid ei huvita.
Lahkumineku aeg olin ma suur FB sõltlane, aga ma ei mäletagi, kas ma midagi seal muutsin. Juu siis ikka suhtestaatust, Võimalik, et kui ma valge kleidiga kunagi abiellun, siis panen pildid FB-sse, et kõik kadetseda saaks. Ma vist ei reageeriks kuidagi FB-s kui keegi tuttav paneb, et lahutas. Noh ja siis see panija mõtlebki, et kedagi ei huvita, aga pigem enamus ei taha sellisel teemal kaastunnet avaldada või rõõmu väljendada, et kumba siis, parem ei midagi.
Mõte sellest, et keegi hakkab mulle FB-s lahutuse puhul kaasa tundma või õnne soovima, on täiesti õõvastav. Ma ise ei osanud sellele poolele mõeldagi, mõtlesin lihtsalt puhtalt selles mõttes, et ma ise näiteks olen võrdlemisi uudishimulik ja mulle ilmselt pigem meeldiks lugeda ja teada saada, miks. Ma ise kindlasti ei kommenteeriks midagi 😛
Aga mulle siiski tundub, et ma vist ei hakka seal midagi teada andma 😀
Ma olen täheldanud, et FBs tuleb panna paar sügavamõttelist steitmendipilti internetiavarustest , stiilis This too shall past vmt ja visata seega üles vihjeid. Seejärel on ok juba eluga edasi minna 🙂
Vähemalt nii paidtab mul feedis sõprade-tuttavate puhul 😛
*oksendab vaikselt*
Aga jah, see on vist ka üks variant. Küll mitte mulle 😀
Mul ei olnud FB ka kooselu ajal ühtki pilti elukaaslasest, ammugi meist koos. Ainult enda ja laste pildid, lapsed on nüüd pubekad, seega pole ka neist enam eriti pilte. Viimati postitasin hoopis kassipilte. Suhtestaatus on alati salajane olnud. Ma olen elukaaslasest/laste isast lahus juba 7 a, aga siiani on hulk inimesi FB-s, kes arvavad, et ma olen lausa abielus. Kui on kaugem tutvus, siis ma ei hakka nende usku kõigutama ka:) Laiemas plaanis pole sel nende jaoks mingit vahet.
Mul oli lihtsam, sest meespoolt mu piltidel ei figureerinud. Suhtestaatus oli küll, et abielus, aga selle lihtsalt jätsin lahutades tühjaks ja asi vask. Aga mul juhtus selline asi, et mõne aasta pärast abiellusin uuesti. Nimevahetus tuli ka. Ja vot nime ma vahetasin küll FB-s kohe ära. Endast arust vaikselt ja salaja, aga torm tõusis. Tuli välja, et väga paljud ei teadnudki, et üldse lahutatudki olen ja siis see nimevahetus tekitas hulgaliselt küsimusi. Lisaks veel lähimate inimeste õnnitlused, mille alla osad segaduses tuttavad omi küsimärke postitasid… Lõpuks märkisin jälle ära, et abielus olen, aga abikaasast ühtegi pilti ikkagi ei lisanud. Tüütult kaua sain küsimusi sõnumitesse: mis juhtus??? lahutatud??? abiellunud??? miks sa pole midagi rääkinud??? appiiiii???
Oeh, siis ma mõtlesin küll, et oleksin pidanud paari lühikese lausega midagi eelnevalt ütlema, aga ma ju ei osanud.
Tegelikult pole mingit vahet, kas annad teada või ei. Küsimusi jääb alati õhku rippuma.
mina panin oma kahe tuttava puhul tähele kahte asja millest oli aru saada nende suhete lõppemist, mõlemad naisterahvad :
1. ei olnud enam “abielus”
2. perepilte ei topitud enam iga päev üles
3. hakkasid tulema pildid: girls night out või siis trennipildid- igal pool ainult naised peal “me oleme lahedad, meil on nii fun” jne
4. ilmusid pildid “mina siin niisama tsillimas”, “mina restoranis”, “mina kinos” jne
Minul on väga hea näide oma tuttavatest, kes lahku läksid ja sellest avalikult teada andsid. Oli väga ilus ja selge postitus FB-s (ka oli nö tsiviliseeritud lahkuminek, jäädi kenasti sõpradeks). Avalikult seda siin jagada ei taha, aga soovi korral võin privaatselt jagada.
Üldiselt olen seda meelt, et jagamine on parem (eriti juhul kui muidu internetis / sotsiaalmeedias üsna aktiivne olla). Sotid selged kõigi jaoks. Korraks on ebameeldiv, aga pikas plaanis on nii parem.
Minu ühed tuttavad, kes lahku läksid, postitasid ka kumbki oma fb lehele selge ja rahuliku teate, et nüüd on asjad nii, mingeid intriige ei tasu otsida ja soovime teineteisele jätkuvalt vaid head. Sellisest postitusest ei tõusnud mingit tormi ega hulle kaastundeavaldusi, seetõttu ma arvan, et taoline tsiviliseeritud ja täiskasvanulik lahendus oli neile sobivaim.
Ma pole oma FBs uhtegi lahkumineku statementi nainud. Kohe taitsa huvitav, et kas mul polegi kedagi sobralistis kes on lahku lainud voi siis lihtsalt ei mainita midagi.
PS. Kuidas lapsed olukorraga harjuvad?
Mina näiteks scrollin FB läbi nii korra-paar päevas, kui sedagi, ja feedi näitab ka FB oma suva järgi, seega nagunii jääb pool infot saamata, mis seal liigub 🙂 Ma usun, et isegi kui keegi on su sõbralistis midagi maininud, ehk on see lihtsalt kahe silma vahele jäänud. Ega ma endagi FB-st selliseid avaldusi ei mäleta.
Lapsed on praegu täiesti rahul, aga ma usun, see on peamiselt sellest, et reaalselt pole ju veel midagi muutunud. Kui Abikaasa üks hetk välja kolib, eks siis jõuab kohale ja saab kõigi nende emotsioonidega tegeleda 🙂
“Tere Sõbrad! Et teemakohastest küsimustest edaspidi hoiduda, peame mõistlikuks kõigile sõpradele ja tuttavatele korraga teada anda, et oleme lahutatud. See oli meie ühine ja koos vastu võetud otsus, mida palume oma sõpradel austada. Oleme endiselt head sõbrad, töötame koos ja meil on kaks imetoredat last, keda väga armastame ja kelle kasvatamisele koos pühendume.
Ikka ja endiselt Teie kõigi sõbrad,
X ja Y”
…selline teade on millalgi olnud mu tuttavatel FB-s…
Ilusat sügist! 😉
Kui ma kunagi eksist lahku läksin siis FBs seda eraldi ei kuulutanud. Suhtestaatuse vast muutsin ära aga mitte kõigile nähtavalt. Paar pilti, kus eks peal figureeris, tegin salajaseks või kustutasin. Üldiselt kellelegi “uudist” kuulutanud. Need, kellega niigi suhtlesin, said pst jutu käigus teada ja teiste inimeste teavitamist ei pidanud oluliseks.
Aga kui tahaks asja üheselt selgeks teha siis ülaltoodud teavitus on täitsa mõnus, selge ja konkreetne.
Ma olen täheldanud, et asjade välja kirjutamine paneb need liikuma 🙂 On seda olnud paar korda varemgi, nüüd jälle.
Ühesõnaga, kuna Abikaasa otsustas FB-s kuulutada, et otsib uut elamist, andis see mulle suurepärase võimaluse seda omapoolse kommentaariga jagada. Täpsemalt siis nii:
“Näed, kui hea võimalus avalikult “kapist välja tulemiseks” 😛 Kuna sõpradena saame me suurepäraselt läbi, aga paarina enam ei toimi, otsustasime ühiselt, et eraldi on igas mõttes mõistlikum. Kõik on rahumeelne, meil endil ainult hea meel. Ainult see va kooselu kipub pingeid tekitama… Seega, aidake palun Abikaasal uut kodu leida :)”
Sinnani, kuni tuli nimevahetus, ei teinud midagi. Nimevahetusega kaasnes mõni küsimus neilt, kellega tihedalt ei suhtle. Teised teadsid niikuinii. Lõppude lõpuks pole kellegi asi. 🙂