Kuidas ma kummutit restaureerisin

Otsisin pikalt-pikalt magamistuppa tumedast puidust vanaaegset kummutit. Kammisin kuid erinevaid veebilehti, aga põlgasin kõik ära – kui oli liiga kaunistatud, ei meeldinud, liiga lihtne ei meeldinud, liiga kallis ei meeldinud… Põhimõtteliselt paar enam-vähem sobivat varianti oleks olnud ca €175 hinnaga – mida väga maksta ei soovinud. Seega oli suur mu rõõm, kui Kaaslase vanast majast, mille sisustuseks on enamjaolt tüüpiline inetu nõukaaegne mööbel, tuli välja ka üks igati sobiv kummut. Korralikku “enne” pilti mul kahjuks polegi, töö käigus tehtud piltidelt näete natuke esialgset seisu ka. Oli üksjagu kriibitud ja praod sees.

Mäletatavasti tegin aasta alguses lõpuks korda meie tammepuidust söögilaua, mis oli enne seda olnud ligi 10a kasutusel vakstuga. Seega oli mul seekord pisike kogemus, samuti olemas taldlihvija ja ka sobivas toonis Osmo õlivaha üle poole purgi alles.

Alt läksime seekord puidupahtli ostmisega. Irooniline on see, et töötaja, kellelt nõu küsisin, oli toosama, kes eelmine kord laua jaoks ka kõike soovitas ja ülihästi. Seekord oli tal teine klient ka ootamas ja oli selline kiirustamine. Ta ütles, et pahtlit valitakse puidu tooni järgi – mina vaatasin näidiste järgi tamme, tema soovitas mändi ja miskipärast selle ära ostsingi. Ehkki ise samal ajal mõeldes – ma elu sees ei usu, et see kummut on männipuit ja üleüldse, kui ma selle tumedaks toonin, siis miks ei võiks see puidupahtel olla ka tume. Oleks pidanud rohkem mõtlema või ennast paremini seletama. Tänapäevased kummutid on väga tihti heledamast puidust jah… Ühesõnaga, mis seal ikka, õppetund. Pahtel oli liiga hele ja jäi läbi kumama, aga kuna see kummut läks üsna hämarasse nurka, siis seal seda näha pole. Paljudes asjades olen ma liigne perfektsionist, aga õnneks mööbli ja remondi puhul olen õppinud ära chill suhtumise – kui tegelikult igapäevases kasutuses näha pole, siis las olla. Las olla see heledam pahtel seal kummutil, las olla need ebaühtlaselt lõigatud servakandid tööpinna otstes 🙂 See on kogemus ja osa elust 🙂

Võrreldes lauaga läks kummutiga töö nagu lennates. Kuna algne toon oli sobiv, oli võimalus jätta kõik kumerused ja õnarused lihtsalt puutumata – lihvisin ainult siledaid pindu ja see läks imekiiresti, 15 minutit ehk. Vaha peale kandmine ei võtnud ka eriti palju kauem. Ja lõpptulemus minu jaoks täiesti rahuldav – kordi parem kui enne.

Eraldi rõõmustan siin veel varstolmuimeja üle. Dyson oma korraliku imemisvõimsuse ja erinevate otsikutega kulus marjaks ära nii kummuti, riidekapi kui Poisi legokarpide puhastamisel. Nii imelihtne ja mugav. Ma ausõna ei tea, kuidas ma enne ilma hakkama sain 🙂 See kummut oli meeletult tolmune ja kohati ämblikuvõrke täis – lihtsalt niiske lapiga puhastada oleks seda üsna tüütu olnud…

Siit on natukene näha, kui kriibitud oli plaat enne. Ehkki mitte väga vist, sest kõik on juba pahtline ja tolmune.

Siit ka näha veel lihvimata osa, üsna kriibitud.

Üks kiht vaha peal:

Täiesti vale värvi pahtel 😛

Teine kiht vaha:

Aga valmis kummutist koos sahtlitega näete pilti hiljem, magamistoa postituses 😀