Ma polegi Kaaslase haigusest rohkem bloginud – no ma pole peaaegu üldse bloginud 😀 Lühidalt on seis selline, et millalgi oktoobris sai ta lõpuks käidud Tartus konsultatsioonil, pärast mida pandi ta lõpuks ometi sinna andmebaasi, kust talle luuüdi doonorit otsitakse. Öeldi, et jaanuari alguseks vast leiab doonori ja siis peab veel kaks kuud Tartu haiglas jälgimisel olema. Novat siis, SEDA osa polnud varem mainitud ja ei saaks öelda, et me selle üle just eriliselt rõõmsad olime. Aga mis seal ikka, eks, peaasi on ju terveks saamine. Nii et nüüd manifesteerin ma universumi poole vaid seda, et mingil tingimusel lastaks ta vahepeal aasta kaheks viimaseks nädalaks koju, kus ma võin temaga ülirõõmsalt kaks nädalat karantiinis istuda… Ainult et lapsed ju tahavad jõuluvaheajal väljas ka käia… Nii et ma ei tea, mismoodi saab. Kui koroonanäitajad hullemaks lähevad, siis nagunii ei saagi. Aga ÄKKI Pärnus püsib madal? ÄKKI kuidagi ikkagi on võimalik? See on mu ainus jõulusoov – saada Kaaslane jõulupuhkuse ajaks koju. Nii et kõik, kes te siin loete, saatke oma häid mõtteid ja nii edasi. Äkki on abi.
Aga praegu ongi nii, et mingeid uudiseid pole. Palavikku pole, enesetunne on hea, immuunsus madal, ta on veetnud täpselt kaks kuud PERHi üksikpalatis, kus teda jälgitakse, pidevalt vereproove võetakse, vajadusel saab antibiootikume ja verd. Olen nii tänulik selle eest, et tänapäeval on võimalik ka sundolukorras pikemalt ühes väikeses ruumis viibides nii mitmekesiselt aega veeta – on telekas, on arvuti, sarjad, raamatud, ristsõnad… Trennina teeb kükke 😀 Eks see ühes ruumis kinni olemine on muidugi jama, eriti nii liikuvale inimesele nagu Kaaslane, aga ÕNNEKS teab ta ise ka, et vaja positiivne olla ja nii see eluke siis veerebki.
Koroona tõttu on haiglas külastuskeeld, aga temal on arstilt eriluba – võib all kohvikus kokku saada lähedastega, vaiksemal ajal ja mitte liiga tihti. Mina käin Tallinnas regulaarselt iga kahe nädala tagant, tädi elab õnneks Tallinna lähedal ja tal on lihtsam külas käia. Iga kord, kui käime, viime talle kodutehtud toitu ja muud meelepärast kraami. Mina viisin viimati jälle hunniku teed ja kuna ma enne Plika sünnipäeva just fotomajandusega tegelesin ning korktahvli uuendamisest osad fotod üle jäid, tegin talle ka ühe kollaaži 30×40 raami sisse – sest noh, kui inimene peab veel neli kuud haiglas olema ja näeb perekonda ainult paar korda kuus, siis olgu nad tal vähemalt fotodel kogu aeg lähedal, eks.
Septembris käisin ma esimest korda Tallinnas koos Annika ja lastega – haiglas üksi ning hiljem koos spas. Järgmine kord septembris käisime koos lastega haiglas ning hiljem veel Proto avastustehases. Oktoobris sõitsin aga mõlemad korrad üksi – kuidagi ei tulnud meelde, et õigel ajal FB-s kuulutada ja endale reisikaaslast otsida, ehkki üksi on suht nüri 2×2 tundi päevas maha sõita. Nüüd viimati sel nädalavahetusel käisime koos Kaaslase vennaga ja no kohe poole mõnusam oli autosõit, sai lobiseda.
Ma olen NII tänulik selle eest, et meie uus auto võtab nii vähe kütust – ma tangin korra kuus ca 40 liitrit ja saan käidud 2x kuus Tallinnas pluss kõik oma lühikesed linnasõidud (mida on, tõsi, tänu kodukontorile väga vähe – korra-paar nädalas toidupoodi ja korra nädalas trenni – vahel ehk midagi veel, aga üldjoontes kõik). Ilmselt venitaks kolmandagi Tallinna-sõidu välja ühe paagitäiega, aga see on mu jaoks liiga piiri peal, nii et eelistan enne paagi täis panna.
Ja ma olen NII tänulik selle eest, et ma sõidan nüüd maanteel ja ka Tallinnas! Ma ju enne keeldusin, sest alati sai ilma, Kaaslane oli roolis. Aga nüüd on vaja ja lihtsalt sõidangi. Alguses sõitsin Pärnust haiglasse ja tagasi. Siis oli vaja kesklinna mingi asi ära viia ja siis oli vaja mingis keskuses käia midagi ostmas ja… Nii ma lihtsalt sõitsingi 😀 Meeletu hirm oli, aga tegelikult täitsa ok 😀 Waze näitab sõiduridasid ka enam-vähem adekvaatselt, sellest on suur abi. Ja ma olengi juba omandanud ka Tallinnas teatava pohhuismi, mis mul oli senini vaid Pärnus sõites – et ega ma alati täpselt ei tea, kuidas minna, aga kui juhtub, et lähen valesti või lõppeb rida otsa, siis eks katsun pressida õigesse ritta. Ja noh, nii ongi – alati ju kuidagi saab, tuleb lihtsalt rahulikult võtta 😀
Tasuline parkimine, mis mu jaoks oli täiesti tume maa – ka seda on nüüd Tallinnas vaja ja saan hakkama 😀 Ehkki ükskord lastehaigla parkla tõkkepuu välja sõites helistamise peale ei avanenud, nii et pidin helistama kõigepealt parkla infoliinile (kust sain koodi, mida sisse panna, et tõkkepuu tõuseks), seejärel Telia infoliinile (et nad nö käsitsi mu parkimise ära lõpetaks ja selle eest topelttasu ei võtaks (sest ma üritasin väljumise numbrile helistada õige mitu korda ja nende süsteemis läks see kirja nii, nagu ma oleks lühikese aja jooksul järjest mitu korda parkimist alustanud ja lõpetanud) – aga kõik tehti kenasti korda ja hiljem pole probleeme olnud.
Ühesõnaga ma sõidan ISE autoga igal pool Tallinnas. Ja olen enda üle jube uhke, sest minu jaoks on see meeletu areng. Ja seda kõike ainult tänu Kaaslase haigusele. Sest lihtsalt oli vaja 🙂 Nii et jah. On palju asju, mille eest olla tänulik, ka praeguses olukorras.
Igatahes, miks ma seda postitust siin üldse kirjutan – ikka fotode pärast. Ma olen Tallinnas käinud septembrist alates kuus korda (septembris viisin nädala keskel Kaaslase ära ja sama nädala lõpus käisin tal esimest korda külas, sealt edasi siis kahenädalase intervalliga), fotosid on mul kahest korrast – mõlemal puhul siis, kui käisin Liisi juures. Esimene kord lihtsalt korra külas ja sõitsime samal õhtul tagasi, seekord jäin ööseks, sest mul polnud Plika sünnipäeva tõttu võimalik enne kella nelja liikuma hakata ja pimedas tagasi sõita ei tahtnud.
Siin purskkaevu juures saame alati Kaaslasega kokku – mõlemal maskid ees ja hoiame viisakalt distantsi 😛
Paar suvalist klõpsu Proto avastustehasest:
Liisil on selline kassipuu 😀
Eile õhtul jõime Joe Bideni terviseks gintonicut. Ja muidugi oli seltsiliseks ka KASS.
Öö veetsin Liisi tütre toas, kus mu voodikaaslaseks oli ükssarvik. Otse loomulikult pidin ma sellega Kaaslasele saatmiseks selfi tegema 😀
Pärast kassi silitamist olin pisut karvane 😀
Hommikune idüll kassiga, inglise hommikusöögi ootel:
