Mallu heitis mulle täna ette, et ma üldse ei blogi. Kinnitasin, et tahaks küll ja oma peas muudkui kirjutan postitusi, aga miskipärast arvutisse trükkimiseni ei jõua. Soov blogida tekib tavaliselt siis, kui on vaja parasjagu midagi asjalikumat teha 😀 Mulle meeldib kirjutada emotsiooni pealt, mul on päevas kümneid hetki, mil ma täiesti ogaralt rõõmustan igasuguste asjade üle ja olen tänulik, et need mu elus on… Just selliseid hetki tahaks jagada. Aga need mööduvad enne, kui ma blogimiseni jõuan. Õnneks olukorrad korduvad, nii et küll ma ükskord jõuan kõigest kirjutamiseni ka.
Aga, kuna Mallu ütles, et ootab täna postitust – ja aeg on liiga hiline, et kinnisesse blogisse midagi pikemat kirjutada – siis kirjutan nüüd emotsiooni pealt, trennist. Ehkki ma arvan, et see EI ole see teema, millest Mallu esmajoones kuulda tahab, kui üldse 😀 😀 😀
Ma olen ausõna siiamaani hämmingus, et ma käin nii palju trennis ja et see mulle nii väga meeldib ja et ma päriselt olen suutnud juba mingeid asju teha päris pikalt järjest!
Jooksmas ja jõusaalis käisin ju ka vahepeal regulaarselt, aga jooksmine on minu jaoks siiski eelkõige tüütu, pigem seltskondlikult nauditav tegevus (omal ajal koos Kaaslasega, võistlustel jne) ning ehkki eelmisel suvel jooksin eksperimendi korras terve hooaja hommikuti lühemaid maid, siis sel suvel ei olnud mingit jooksusoovi ja pole seega rohkem jooksnud ka. Jõusaalis oli täitsa tore, aga nüüd on lihtsalt nii palju muid ja veel ägedamaid trenne, et sinna lihtsalt enam ei jõua.
Tiibetlased, mida tegin kunagi lühidalt paar kuud ja nüüd alates eelmise aasta maist – neid teen küll siiamaani. Tõsi, eelmisel aastal tegin neid iga päev, sel aastal on kuidagi sisse harjunud, et vaid tööpäevade hommikutel. Siis on kindel rutiin – pärast ärkamist, enne pessu minemist. Vabadel päevadel on hoopis teisiti ja siis ei tule tiibetlased meeldegi. Aga tööpäevad on tugevas ülekaalus, nii et sellega on hästi. Ideaalne hommikuvõimlemine – see viis minutit sobitub mu hommikurutiini kenasti. Ja tore ju, sest igavese nooruse saladus, teaduslikult tõestatud Tiibeti munkade poolt 😀 😀 😀
Vertical Fitnessi trennides olen terve selle aasta käinud regulaarselt neli korda nädalas. Muidugi on mõni trenn aeg-ajalt jäänud vahele muu olulisema sündmuse või haiguse pärast, aga seda, et ma lihtsalt ei viitsiks minna, ilma mõjuva põhjuseta – sellist võimalust minu jaoks ei eksisteeri. Panen lihtsalt järjest kirja ja seega ka lähen kohale, olgu ma õhtuks kuitahes väsinud. Ja trennis läheb see üle! Ma võin veel soojenduse ajal vaevelda ja mõelda, miks ma siin olen ja kuidas ma jaksan, aga kui juba päris trenniga pihta hakkame, siis läheb kõik kohe paremaks. Tänagi oli mingi imelik nõrkus sees ja läksin trenni ratta asemel autoga, ehkki väljas oli ilus ilm – soojenduse ajal oli enesetunne meh, aga pärast paari kõrgemat kukkumise trikki hammockis oli adrekas üleval ja nõrkus läinud – järgneva postitrenni jaoks jagus ka veel energiat ja rõõmu küllaga.
Esmaspäeval on õhurõngas ja jõutrenn postiga – õigemini pool tundi jõutrenni ja pool tundi venitust. Neljapäeval on hammock ja post. Nüüd sügisest küll jälle tunniplaan muutus ja pean hakkama mingil muul päeval postis käima, eks ma vaatan, kuidas kujuneb, käimata ei jää.
Olen maininud, mul on olnud trennis vahel tunne, et olen koba – ja halvematel kordadel on see tekitanud tunde, et ma ei peaks üldse trennis käima, sest muudkui pusserdan ja mitte midagi tehtud ei saa, olen teistel ainult jalus. Mõistusega saan igati aru, et arenen omas tempos ja kõik ei peagi kohe välja tulema (ja ammugi ei arva keegi, et ma neil jalus oleks :D) – ja enamasti ma vaid naeran nende äparduste üle – aga hirmsamat moodi tüütu on, kui ajus jälle mingi lühis tekib ja see käpardi tunne üle voolab. Sel juhul ma trenni ei naudi – ja kui ei naudi, siis pole sellest ju ka mingit kasu.
Viimati oli mul taoline tunne suve alguses paaris järjestikuses õhurõnga trennis. Kaalusin isegi suveks pausi tegemist, sest suvel olid trenniajad teistsugused ja mul ei olnud ühtki head aega postis käimiseks – mõtlesin, et jätaks rõnga ära ja käiks samal ajal postis. Aga just siis, kui ma seda mõtlesin, tõsteti hammock varasemaks ja sain pärast seda postis käia – selge, universum andis märku, et ei peaks rõngast pausi tegema. Ja kujutad sa pilti, mitte kordagi pärast seda pole enam käpardi tunnet tekkinud ka. Kogu aeg on lõbus – kas ma siis jaksan või ei jaksa. Ja teistes trennides pole seda tunnet ka enam hiiglama ammu olnud. Olen teadlikult käinud eri treenerite trennides ja ennast igal pool hästi tundnud. Nii et nüüd mul on järgmine challenge – minna uuesti sinna teisipäevasesse postitrenni, mis ajaliselt sobiks hästi, aga kus on enamasti kõik hästi edasijõudnud, kelle kõrval ma ennast vanasti käpardina tundsin… Selles pole kahtlustki, et nad on endiselt oma oskustega minust mäekõrguselt üle, aga see polegi oluline – alati antakse ju igast asjast lihtsam versioon ka. Olen vahepeal pool aastat arenenud ja tundub, et ajukeemia on trennis ka stabiilsem, äkki sobib nüüd seal käimine ka. Ootan põnevusega!
Seal stuudios on veel põnevaid trenne – ükskord proovin ma need kõik ära! 😀
Mõned inimesed käivad erinevates postitrennides sellepärast, et see on seksikas ja sensuaalne – küll ma kunagi ostan endale need hirmkõrged platvormid ja proovin exotic flow ka ära. Aga hetkel – kui jõutrenn postiga ja venitus ongi täpselt see, mida nimi ütleb, siis mu ülejäänud trennid – postiakrobaatika, hammock ja õhurõngas – on minu jaoks kõik lõputu võimalus õppida uusi ägedaid trikke. Sisemine laps rõõmustab täiega!
Pildimaterjali on mul miskipärast vaid õhurõngast. Hammockist on ainult videod, mida on mugav vaadata telefonis, aga jääks arvutiekraanil vist maru imelikud. Postist mul ei olegi ühtki pilti pärast seda, mis ma jõulude ajal tegin… Rõngas on aga mõned momendid olnud, mida olen ka FB-s jooksvalt jaganud.
No ja muidugi kiigujooga, mu arm. Suveperioodil on see neljapäeva hommikuti rannas ja seega saan seal käia vaid puhkuse ajal. Õigemini, ma tegelikult SAAKS tööpäevadel ka, kui ma väga tahaks – mu töö on nii palju paindlik küll, et ma võiks selle 1,5h ära käia ja muul ajal nö “tagasi teha” – ükskord ma seda võimalust ka kasutasin, aga päris iga nädal ju nii ei taha.
Välitrennides sõltub hästi palju ilmast – olen külmavares, kui on ikka väga külm ja tuuline, siis ma ei naudi, väga paksult ennast riidesse toppida ka ei taha. Aga sel suvel olid puhkuse ajal oivalised ilmad, nii et iga kiigujooga, kus sain käia, oli puhas rõõm ja tõeline lõõgastus. Mitmed korrad oli hommik imeilus ja siis paar tundi hiljem kallas vihma. Meil vedas, täiega.
Kuna füüsilist koormust saan ma Verticalis piisavalt, siis kiigujooga juures hindan praegu eelkõige just venituse osa. Verticalis on iga trenni lõpus lühike venitus ja jõutrennist on pool mõnus pikk venitus – iganädalase 3,5 füüsiliselt väljakutsuvama trenni tasakaalustamiseks on kiigujooga imeline. No ja imeline on see ka lihtsalt algajatele, kes ei julge füüsiliselt raskematesse trennidesse minna – kõik saavad hakkama.
Nii et põhimõtteliselt, kui vähegi võimalik, käin ma nädalas viies trennis ja rõõmustan selle üle hullupööra. Kes oleks osanud arvata?
Kuulsin kuskilt statistikat, et tervena elatud aastate arv on eestlastel keskmiselt 50. Mina kavatsen igatahes elu lõpuni terve ja kõbus olla, seega loodetavasti jagub trennirõõmu veel aastateks!
Absoluutselt igaühele on vaja trenni või mingit muud regulaarset füüsilist koormust, mis silma särama paneb. Pole erilist vahet, kas post, kiigujooga, jooksmine, jõusaal, koeraga jalutamine või aiatöö – peaasi, et keha liigub ja hing laulab. Kas pole mitte juba teaduslikult tõestatud, et kui käia trennis vastumeelselt, siis pole sellest päriselt tervisele kasu ka? Vastu tahtmist trennis käimisel ma seega mõtet ei näe. Aga nii palju ägedaid variante on, et igaüks leiab oma.
Lähen õhtuti trenni sageli pisut väsinuna, aga kaks tundi hiljem kodu poole minnes on NII mõnus olla, et lai naeratus on näol terve kodutee. See tunne on ülim.
Arvestades, milline trennipõlgur ma suurema osa oma elust olin – kui mina sain, saate teie ka. Leidke äge trenn ja elu on kohe palju ilusam ning keha tänab ka!
Viis korda nädalas on jumala norm ja viskan selle jutu peale pöidlad täitsa püsti. Mõnikord tundub mulle, et kui täiskasvanuna trennivõlud avastada, ongi “oht” neist suuremasse ja kestvasse eufooriasse sattuda 🙂 Ise olin kah kooliajal pigem see, kes kehalisest kasvatusest igal võimalusel ära viilis ja oleksin väga hämmingus olnud, kui keegi oleks öelnud, et tead: tulevikus oled trennihull ja treener 😀 Kui täiesti treenimata noore täiskasvanuna alustad (nagu mina alustasin), lööb kontrast enesetundes lihtsalt nii ulmeliselt võimsalt. See mõnus surin või füüsiline väsimus lihastes, lõbus sotsiaalne trennivaib, puhkehetkede võlu kahe pingutuse vahel, ikka ja jälle tõdemine, et vesi…oo, milline suurepärane, imeline jook!, hasart, adre, venituse nauding, vahel lõbus pusserdamine, pikitud õnnestumiste võluga…Ja Nii Edasi 🙂 Tuleb lihtsalt õige ja “oma” trenn leida ja ka minu meelest on eriliselt lahe teha erinevaid asju 🙂