Ilm ei suutnud sel nädalal kuidagi ära otsustada, kas tahab olla suvine või sügisene – hommikul sügiseselt jahe, päeval läks tihti üsna suviselt soojaks. Alles nädalavahetusel on nüüd tõepoolest pisut sügisesem olnud. Minule isiklikult meeldivad neli aastaaega kõigis oma olekutes. Kui kogu aeg oleks suviselt soe, saaks mul sellest kopp ette. Ma ootan alati igat algavat aastaaega rõõmuga. Sügisel on nii mõnus lõhn, saab jälle pisut soojemad riided välja otsida, siis tulevad võrratud värvilised lehed, seejärel mõnus pime november, kus saab hakata küünlaid põletama ja jõule ootama, siis ongi juba detsember ja paremal juhul lumi, igal juhul jõulud ja puhkus… Jaanuaris-veebruars hakkab juba tasapisi valgemaks minema, aga on ikka see mõnus õhtune küünalde põletamise aeg… Märts-aprill on kevade ootus, kevade lõhn, kuni see mais lõplikult kohale jõuab… Ja siis ongi juba jälle suvi ja puhkus. Kõik on tore, kõik on hea. Haide rääkis, et tegelikult olevat Eestis valget aega rohkem kui paljudes teistes riikides. Lihtsalt nii paljudele on oluline see, et kogu aeg päike paistaks ja SEDA meil ilmselgelt pole. Ühesõnaga, mida edasi, seda suurem Eesti kliima fänn ma olen. Mulle väga meeldib kodus olla ja pime külm aeg on selleks suurepärane põhjus 😀
Pidin neljapäeval minema Poisi klassi vanemate õhtule ja ei saanud seega minna tavapärasesse hammocki trenni. Terje pakkus välja, et võin tulla teisipäeval laste trenni. Olen seal sarnastel põhjustel varemgi paar korda käinud, sobis suurepäraselt. See aga tähendas, et käisin nii esmaspäeval kui teisipäeval järjest kahes trennis. Kolmapäeval olid lihased ikka täitsa valusad 😀 Jaa, ma nüüd käingi jälle regulaarselt selles teisipäevases postitrennis, mis on mulle hetkel ajaliselt kõige sobivam ja mida ma vahepeal pikalt vältisin, sest mul oli seal koba tunne – enam ei ole, juhhei! Aga hammocki trennis on mul kahtlemata kõige rohkem eduelamusi, postis ja rõngas olen küll arenenud, aga tunne on endiselt üsna algaja. Hammocki tunne on selline… Adekvaatne 😀 Hästi suurt rahulolu pakub kõrgele lae alla ronimine ja eriti see, kui julgen sealt alla tulles vahepeal käed lahti lasta.
Kuna tööl tõsteti viimane koosolek neljapäevalt ära, tegin ka selle ametlikult kodukontoripäevaks. Tähendab siis, ametlikult enda peas, meil muidu on tööl lihtsalt kokkulepe, et kui pole takistavaid asjaolusid kontoris käimiseks, siis kolm päeva nädalas võiks kohal olla. Ja no loogiline on käia siis, kui on koosolekud, sest ehkki neis saab Teamsist osaleda, on koha peal silmast silma suhtlemine ikkagi mõnusam ja mugavam. Kontoris on tore, kolleegid on toredad, suure ekraani peal tööd teha on mugavam. Aga kodukontor on ka NII mõnus – ma võiks siia ju ka suurema ekraani tekitada, aga mulle meeldib teha kodukontorit köögilaua taga ja sinna monitori küll tõstma ei hakka 😀 Mõtlesin ka välja, miks mulle meeldib just köögis – seast sealsest aknast on kõige rohelisem vaade. Hing ihkab loodust!
Minu unistuste kodu on selline, kus igast aknast paistab rohelus. Eriti tore oleks, kui sellega kaasneks linnulaul. Eriti tore oleks, kui saaks kodust olematu vaevaga loodusesse jalutama. Aga hästi mugav olen ma ka ning rõõmustan siiralt iga kord, kui sõidan oma keset linna asuvast kodust rattaga sips ja sips kiirelt igasse vajalikku kohta. Kodukontoripäevadel saan kiirelt lõuna ajal ära käia, kui on vaja – no näiteks arstil (15 minutit), kosmeetikus (pool tundi), juuksuris (tund). Sinna juurde 2×5 minutit rattasõitu. Kiire ja efektiivne!
Laupäeval käisin õekesega kiigujoogas, pärast seda põikasin sisse samas majas asuvasse Jenny Kruse heategevuspoodi. Seal ringi tuulates sain spontaanse minikontserdi osaliseks – keegi mängis klaveril Celine Dioni “My Heart Will Go on” ja Linkin Parki “Numb” – vapustavalt ilus oli, sain ka komplimendi teha mängijale, kes just siis lõpetas, kui ma poest väljusin.
Koju jõudes ja ust lahti tehes tervitasid mind kaks ülientusiastilikku last mõlemalt poolt kallistades. “Emme, ma nii igatsesin su järele”. “Ma just viis sekundit tagasi küsisin, kus emme on ja siis sa tulidki”. Üks neist minu ära minnes magas, teine mängis arvutis 😛 Aga no nii nunnu ju, kui oodatakse ja igatsetakse!
Mul on praegu jälle mingi tervislikkuse ihalus. Täpsemini – tervisliku magusa ihalus, sest mulle maitsevad eelkõige küpsised ja koogid ja muud pagaritooted. Ja no küpsetada saab ju ise ka… Tegin üle pika aja kaerahelbepätse – suhkru asemel panin datleid, lisaks kreeka pähkleid (need lihtsalt olid olemas ja ootasid kasutamist). Said head, aga pisut igavad. Pean mõtlema, mida veel lisada, et põnevamaks muuta. Rosinaid (need Plikale ei maitse, aga talle need küpsised üldse ei maitsenud, nii et pole vahet) või tükeldatud kuivatatud ploome (terve pere lemmik kuivatatud puuvili)… Kas õuna võiks ka sisse riivida? 😀 Peab katsetama. Kaerahelbeid on veel ootel 🙂 Spetsiaalselt küpsiste jaoks ostsin, muidu me siin putru üldse ei söö, nii et mul pole ilmselt mitu aastat kodus kaerahelbeid olnud.
Täna õnnestus üle mõningase aja üks puslevahetus teha, rõõm! Eriti see, et minu pusledest valiti välja just need, mis olid kõige kauemaks nö “seisma jäänud” ja mul oli kohe hea meel, et just need isendid uue kodu leidsid. Olen sel aastal puslesid vähem vahetanud ja rohkem müünud, sest mul ei mahtunud enam ära ja oli vaja arvuliselt vähemaks saada. Aga nüüd on arv jälle selline optimaalne (loe: mahuvad kapi otsa ja kappi ära) – seega võib vahetada. Kokku panemist ootavaid puslesid on 46 ja kohe tuleb viis juurde… 😀 Vahetust ootavad hetkel vist 12… Pikas perspektiivis sooviks majapidamises leiduvate puslede arvu siiski vähendada, nii et mingi hetk panen ilmselt jälle osad müüki. Aga üldiselt ostetakse pigem 1000+tk ja ma ise samamoodi väiksemaid ei osta, lihtsalt vahetustega on neid siia jõudnud omajagu.
Oivalisi raamatuid olen samuti sel nädalal lugenud. Esiteks Craveni Washington Poe sarja värske osa “Viimne vanne” – suurepärane, nagu alati. Teiseks Kiti Põld “Pärisõppepäevik. Koolivõõrutuse lugu” – koduõpe on üks teemadest, mis on mind alati väga köitnud ja olen selleteemalisi blogisid aastate jooksul jälginud mitmeid. Väga äge ja mõtlemapanev lugemine, kirjutasin pika arvustuse lugemise väljakutse gruppi.
Nädalavahetused saavad ainult liiga ruttu läbi. Ei jõudnud jälle suuremat koristada ega sättida, ehkki üht-teist tegin ikka ära. Lihtsalt toredaid asju oli ka vaja teha ja nii see aeg käest kuluski…
Lohutan ennast sellega, et oktoobri alguses tuleb Plika kooli kooriprojekti raames pooleks nädalaks üks soomlane meile elama ja enne tema tulekut tunnen kindlasti sotsiaalset survet kodu korralikult korda teha. Külalised motiveerivad! Eriti võõrad, kes siia elama jäävad! 😀
Tead, see kõigist akendest paistev rohelus ja akna taga laulvad linnud on vahel suht tüütu. Eriti kevadel kui need paganama linnud juba vara-varahommikul kisama kukuvad 😀 Ja mul on olnud rohelusvaate ja linnulauluga aknad nii maal tiheasustuses, maal hajaasustuses kui ka linnas mitmes kohas 🙂 Suur-kirjurähn akna taga rasvapalli nokkimas on muidugi vaade omaette…
Mu ema tegi vanasti jõulude ajaks kaerahelbepätse, mis olid paremad kui piparkoogid, ta ei mäleta enam täpset retsepti ega seda, kust ta selle võttis, aga mu mäletamist mööda käis sinna sisse mh sarapuupähkleid ja sidruni- ja/või apelsinikoort või sukaadi. võib-olla ka natuke sidrunimahla, aga ma pole kindel.