Eile õhtul nutsin sel aastal teist korda sellepärast, et mulle tuttav inimene kaotas oma lapse. Ja ma ei räägi siinkohal katkenud rasedusest… Mitte kunagi varem ei ole minu tutvusringkonnas midagi sellist olnud ja nüüd nii lühikese vahega kaks korda?
Enda suhtes on segased lood. Otseselt õnnetu ei ole, armastus on, lahku minna ei kavatse, ei ole me kumbki üksteisele valetanud ega petnud, aga… KORRAS asjad ka pole. Elame üks päev korraga ja loodame, et leiame oma probleemidele lahenduse.
Mõned kuud tagasi sain teada ühest lahutusest. Täna lugesin teisest. Lahkuminekuid sinna vahele, lihtsalt suhteprobleeme – no ei jõua kokkugi lugeda.
Shit happens all around. Polegi vahet, kas tegu on lähedase sõbraga või (blogi)tuttavaga. Kui inimesega, keda sa mingit pidi tunned, juhtub mingi s*tt, siis… Siis on endal ka s*tt. Väga väga s*tt.
Ja ma vihkan seda, et ma ei saa blogis mitte millestki rääkida. Ma ise võiks, aga kõik on seotud teistega.
Ja ma palun, et need, kes saavad aru, millest/kellest ma kirjutan, ei kommenteeriks seoses teiste isikutega äratuntavas võtmes. See on nende elu ja ma ei taha ennast vähimatki sinna segada. Lihtsalt… Mul jooksis juhe eile õhtul õige põhjalikult kokku ja täna hommikul veel rohkem.
Peatage maailm, ma tahan maha minna.
Aeg liigestest on lahti.
Kui sul on endal mingis eluvaldkonnas mured, siis sa märkadki ainult selliseid muresi ka teistega seoses (naabrid lahutavad, sõbrannad tülitsevad) ja siis mõtledki, et kõik on paha ja mitte midagi ei muutu. Tuleb endale keskenduda ja mõelda, lihtsalt nii on…kõigiga võib juhtuda. Aga tuleks teha nii, et sinu endaga ei juhtuks 🙂
Kui ma nukrutseksin selle järgi kuidas minu ümber mu sõbrad oma kaaslasi teinekord nagu sukki vahetavad või kui mitukümmend tüli mõni mu hea sõber jälle oma elukaaslasega maha on pidanud, siis ma annaksin otsad…
Aga ei anna 🙂 Korraldame mõned oma tülid ära, nukrutsen enda tülide pärast ja leiame üheskoos uue lahenduse. Isegi siis kui tahaksin kellelegi konkreetselt labidaga äsada! 🙂
Keep your head up!
Ma ütleksin, et need lahutused ja lahkuminekud käivad kuidagi lainetena. Minu ümber lainetas paar aastat tagasi, kui igast kaarest tuli selliseid uudiseid ja tõesti tekkis küsimus, mis järsku toimub. Kusjuures samal ajavahemikul juhtusid ka kurvad lood lastega, seda küll raseduste ajal – suguvõsasse pidi tulema samal ajal kaks paari kaksikuid, aga läks nii, et tuli üks üksik laps.
Saadan kerge müksu vastu õlga – pea vastu! 🙂
Minul oli 2015. aasta senise elu hullem – lähikonnas olid haiglad, õnnetused, avariid, tülid, petmised, lahkuminekud, surmad. Kõike seda jaanuari esimestest päevadest kuni detsembri lõpuni välja. Aasta lõpuks ma tõemeeli juba uskusin, et raudselt läheb kuusk ka veel vana-aasta õhtul põlema (ei läinud). Üks asi oli ainult hästi – lastega oli kõik korras. 2016 pole ka päris puhas poiss olnud, aga see, mis toimub on 2015 aasta järellainetus.
Õnneks läheb elu edasi. Kadunuid mälestatakse, hinge- ja muud haavad paranevad, juustes natuke rohkem halli, sõprussidemed on tugevamad, autod on ka korda tehtud.
Jah, näppisin eile Ikea parklas lapselapse und valvates telefoni …ja siiamaani liimist lahti. Suvevärvid tuhmusid , hall on…