Ringreis suvepalavuses

Lahkusin kodust neljapäeva hommikul ja naasin täna õhtul. Selja taga on intensiivsed neli päeva, täis tööd ja sotsialiseerumist.

Neljapäeval sõitsin Tallinna, et sõita sealt edasi Rakverre, et sõita sealt õhtul tagasi Tallinna 😛 Oli sihuke pooltöine, poolsuvine kokkusaamine ja asjade arutamine.

Kuna reedel oli plaanis komandeering Järvel, läksin ööseks tavapärasel kombel Liisi ja Paavo poole, et järgmisel hommikul koos tööle minna. Nood hullud vedasid mu öösel kell kaksteist geopeituse aardeid otsima. Ei võetud kuulda mu viginat, et öösel on külm ja ma olen väsinud ja tahan magada. Külm õnneks ei olnud ja nalja sai nabani, sest mina sain kasutada Liisi ratta ja temale jäi 20-tolline lastekas. Mõned aarded leidsime ka 😛 Nüüd ma siis tean, mis on geopeitus. Päris vahva, peab vaatama, mis meie kandis leida on.

Reede oli täielik juhe. Üritasin kõigest väest tööd teha, aga seda, mida teha plaanisin, ikka valmis ei jõudnud, sest mingid muud asjad sõitsid kogu aeg täiega sisse. Olin küll üsna pikalt maganud, aga eelmine päev ja palavus nõudsid oma.

Õhtul käisin läbi kõik Kristiine keskuse kingapoed, eesmärgiks leida heledad plätud, mida otsin juba vähemalt kolm aastat – esimene otsing sai kajastatud siin postituses. Vahepealsete aastatega tuvastasin, et tõepoolest on enamik plätusid lumivalgeid, mida ma ei taha, aga enamik naturaalvalgeid ei olnud jalas üldse kenad, sest olid kuidagi liiga kahvatud, kõik beežid olid valet värvi – liiga kollakad, mis mulle jällegi ei meeldi… Ja enamik plätusid on endiselt hirmõhukesed ja mittepainduvad ja lihtsalt EBAMUGAVAD. Selliseid, mis oleks mõnusad, parajad, istuks hästi jalas ja sobiks ka… Otsi terviseks.

Sel aastal ma ühed leidsin, aga kuradi kallid olid. Lootsin, et ÄKKI on Tallinnas laiem valik, tutkit. Lõpetuseks läksin ikkagi tagasi ABC kinga, kus mu väljavalitut enam õiges suuruses polnud ja palusin vaadata, kus veel on (teadsin, et mu kodupoest oli ka juba minu suurus ära ostetud). Teenindaja vaatas arvutist ja ütles, et kaks paari veel on. Ühed peaks olema nende poes, teised Pärnus Port Arturis. Otsisime küll igalt poolt, aga ei leidnud, seega alarmeerisin Abikaasa, kes järgmisel hommikul need mulle Pärnust ära ostis. Põhimõtteliselt siis viimase paari Eestis, kui need teised seal Kristiines just välja ei tule 😛 Ja mis kõige parem – kätte on jõudnud suviste soodukate aeg, mis tähendas, et ei pidanud maksma mitte €60, vaid €44 – ühes Partner kaardi soodustusega oli lõpphind €42.80. Mis on ikkagi üks kuradima kallis hind plätude kohta, kui te minult küsite, aga ikkagi kolmandiku võrra odavam. Ja pärast kolme aastat otsinguid enam ei oota…

Nüüd ma siis käin ja rõõmustan. On täpselt selline neutraalne pruun, mis pole liiga hele ega liiga tume ega liiga kollane, on mu soovitud naturaalvalget, aga ei ole jalas kahvatud… Pehme tallaga on ka. Ühesõnaga win.

Jõudes pika kingajutu juurest tagasi reede õhtusse, siis Kristiine keskusest lahkusin ma kingatult ning maandusin Pipsi pool (kes muuseas andis mulle ühed kingad :D), kus me veetsime õhtu mõnusalt hiinakat süües ja juteldes ning kust me startisime laupäeva hommikul Peipsi poole, kus me korraldasime väikese kokkutuleku inimestega, kellega ülikooli ajal korterit jagasime. Neid oli muidugi kolme aasta jooksul kokku rohkem, aga Külli ja Evelyniga elasin koos kokku kaks aastat, alguses korteris, lõpuks ühikas, Pipsiga aasta korteris. Pips on siiani üks mu parimaid sõpru ja Külliga olen ka läbi aegade püsivalt suhelnud, sealhulgas koos peredega tiiru Norras elamas käinud. Evelyni olen pärast ülikooli lõpetamist näinud vaid mõned korrad, tema jälle on Külliga olnud eluaeg väga hea sõber… Nii et tore oli nüüd jälle üle pika aja kõigiga kokku saada.

Reis oli meeleolukas. Alustasime hommikusöögiga Pagaripoiste kohvikus, jätkasime suure toidushoppinguga Prismas, kus meie kassapidajaks sattus pensionärist õpilane ehk VÄGA aeglane kuju. Seejärel kulgesime mõnusalt konditsioneeritud autos Peipsi poole, hävitasime tee peal ära õige mitu siidrit/õlut/Bacardit… Pidime poetama Krissu ühe meie endise kursakaaslase juurde, aga sealt ei saanud me kohe hea mitu tundi tulema, sest vene külalislahkus on teadagi legendaarne. Nii me siis ujusime Peipsis ja mõnulesime päikese käes, hiljem aeti samovaris vesi keema, saime teed ja präänikut ja imelist šokolaadikooki… Kõigele lisaks jätsime oma telefonid autosse, nii et kui me siis lõpuks liikuma saime, ootas mõlemaid õige mitu vastamata kõnet 😀

Aga õhtul kell viis me kohale jõudsime ja keegi meie hilinemise peale õnneks väga kuri ei olnud. Evelyn oli tulnud juba lõunal ja Abikaasa jõudis lastega paar tunnikest enne meid. Sai jutustada ja süüa ja juua ja sauna ja ujuda ja… Oli tore 🙂 Pilti ma praktiliselt ei teinud, Pipsilt ehk õnnestub mõned kunagi skoorida. Mõned üksikud siiski:

Öö oli jabur, sest Poiss, kes oli ilmselt päevastest sündmustest üleväsinud ja palavusest kurnatud, hakkas keset ööd kõva häälega läbi une nutma – mingit arusaadavat seletust me talt välja ei pressinud ja vait jääda ta ka ei tahtnud. Selle peale hakkasid ka Külli lapsed järgemööda nutma. Kui Poiss siis lõpuks vait jäi, jauras Külli plika edasi, lõpuks jäi tema vait ja siis mingi hetk hiljem jauras jälle Poiss… Ainsad, kes häält ei teinud, olid vapper aastane, kes olevat niisama rahulikult tšillinud, ja Plika, kes magas kogu vahejuhtumi ajal nagu mauk. Igal juhul jah, ma ei mäletagi, millal mõni me laps viimati keset ööd sellist viisi jauras… Ammu pole olnud. Beebiiga tuli meelde.

Hommikul sõime kõik koos, muuhulgas maiustasime Iivo küpsetatud ahjusooja kringliga (pohmakaga, aga südamest – kui see ei ole armastus, siis mis veel on :D), lubasime varsti jälle kokku saada ja läksime igaüks oma teed.

Tegime vahepeatuse Herzi juures, vaatasime üle nende kadestamisväärse kiirusega toimunud remondi- ja ehitusalased edusammud (sealhulgas nende vastavatud üliägeda suvemajutuse) ning viie kuuga poole suuremaks kasvanud Mesilase. Ühtlasi õnnestus mul keskpäevase päikesega nende tagaaias külitades oma õlad ja selja ülaosa täiesti punaseks päevitada. No mitte kordagi isegi ei mõelnud, et kõige intentsiivsem aeg, kataks kinni või oleks varjus, ega mõistust ikka pole 😀 Lisaks korraldasid lapsed paraja kräu… Elu õied, ma ütlen. Aga noh, mis seal ikka. Palavus teeb teadagi pööraseks.

Tagasisõit meie konditsioneerita autos oli kõike muud kui meeldiv. Lastega polnudki suuremat häda, sest ehkki tulema saime suure jonniga, siis ostsime tee äärest kasti maasikaid, nosisime neid terve hulga sealsamas põõsa vilus ära, misjärel nad autos magusasti magama vajusid ja Pärnuni oli õnnis rahu, mida me Abikaasaga kasutasime elust rääkimiseks ja asjade arutamiseks. Aga kuradi palav oli ikkagi, nii et minul ei olnud kohe üldse mõnus.

Nii ta paraku suvel ongi, et kuni on liiga jahe, pole mul hea, aga kui läheb liiga palavaks, pole ka hea. Suvi on muidugi sellegipoolest imeline – tuleb lihtsalt jahedamal ajal jakk ligi hoida ja kuumal ajal varju hoida ning vältida reise ilma konditsioneerita autos, siis on elu lill.

Pärnus saime ema juures süüa, tulime siis koju, sõime ennast maasikaks, vannitasime lapsi, määrisime punetavaid õlgu aaloegeeliga ja oleme nüüd mõlemad parajad laibad. Ees ootab töönädal konditsioneeritud kaubanduskeskuses, tundub üsna hea diil 😀