Olen lugenud sel aastal läbi 68 raamatut, kokku 20 932 lk – seega tuleb päeva keskmiseks 60 lk. Päris hea!
Ja kuigi ma olen aasta lõpuni pea iga päev tööl, olen kindel, et selle aasta nimekirja otsad pole veel kokku tõmmatud. Uued andmed uuel aastal!
Nädala alguses kirjutasin, et mul pole lähema paari aasta jooksul kindlasti raha raamatute ostmiseks. Ja täna… Ostsin kuus tükki. Tegelikult läksin ainult üht ostma, sest nägin seda netis üleval rippumas ja mõtlesin, et 30 krooni võin ju kulutada. Läksin siis täna Raamatukoisse ja…
Raamat, mida ostma läksin, oli üldse laos ning ma saan selle kätte alles kolmapäeval. Küll aga leidsin antikvariaadist neli Gardnerit ja ühe Stouti veel 😀 Ma lihtsalt EI SAANUD neid sinna jätta! Niisiis, minu tänased aarded on:
Rex Stout – Nad matsid Caesari 40.-
Erle Stanley Gardner
Hirmunud masinakirjutaja juhtum 30.-
Kergemeelse nümfi kohtuasi 50.-
Päevitaja päeviku juhtum 50.-
Vahetatud portree juhtum 30.-
Kokku 200, tingisin veel 180 peale.
Pluss veel “Karjuva naise juhtum” 30.-, mille saan kätte kolmapäeval.
Seega 6 raamatut 210 krooni eest – keskmine raamatu hind siis 35 krooni. Te ei kujuta ette seda eufooriat, mis mind valdas… Ja mis pole senini päris üle läinud 😀
Aga teile on nimekirjas veel küllalt raamatuid, mida mulle kinkida 😉
…siis nagu öeldakse – parim kink on raamat 😉
Järgnevates nimekirjades (viimati muudetud 15. veebruar 2014) leiduvate raamatute saamise üle oleksin ma enam kui õnnelik.
Kõigepealt need, mis veel poodides saada on ehk Elmatari Öölase sari:
95 – Rex Stout – Kolm tunnistajat
99 – Erle Stanley Gardner – Pahura pärijanna juhtum
105 – Rex Stout – Kääbus ja Pärdik
106 – Erle Stanley Gardner – Kolme targa ahvi juhtum
108 – Rex Stout – Rootsi kardinad kolmele
109 – Erle Stanley Gardner – Poevarga kinga juhtum
112 – Erle Stanley Gardner – Kasutütre saladuse juhtum
114 – Rex Stout – Surm ridade vahel
115 – Erle Stanley Gardner – Uneskõndija õetütre juhtum
118 – Erle Stanley Gardner – Ulguva koera juhtum
120 – Rex Stout – Tapa kohe, maksa hiljem
121 – Erle Stanley Gardner – Hüljatud nukukese juhtum
122 – Rex Stout – Must mägi
123 – Erle Stanley Gardner – Purunenud pildiraami juhtum
124 – Rex Stout – Liiga palju naisi
125 – Erle Stanley Gardner – Uppuva pardi juhtum
126 – Rex Stout – Testament
Ülejäänud raamatuid võib leida vaid kasutatult – antikvariaadist või kellegi raamaturiiulist.
Elmatari Öölase sari:
10 – Erle Stanley Gardner – Õnnesäras säärte juhtum
12 – Erle Stanley Gardner – Poolärkvel naise juhtum
14 – Erle Stanley Gardner – Tantsija traavli juhtum
65 – Rex Stout – Punane laegas
66 – Erle Stanley Gardner – Võrratu võltsingu juhtum
69 – Rex Stout – Mõrv pole naljaasi
Kirjastuse Katherine/Katariina raamatud:
Rex Stout – Kummijõuk
Rex Stout – Liiga palju kliente
Rex Stout – Liiga palju kokki
Rex Stout – Parimateski perekondades
Rex Stout – Teine ülestunnistus
Robert Goldsborough – Hõbedane tornitipp (see kirjanik jätkas Nero Wolfe’i lugusid)
Kirjastuse Kuldsulg Meisterdetektiivide sari:
Erle Stanley Gardner – Kaldus küünla juhtum
Erle Stanley Gardner – Maetud kella juhtum
Erle Stanley Gardner – Sihvakasääreliste modellide juhtum
Erle Stanley Gardner – Uudishimuliku pruudi juhtum
Erle Stanley Gardner – Valetava papagoi juhtum
Ülejäänud:
Erle Stanley Gardner – Elegantse varju kohtuasi (Labyrint, 1994)
Erle Stanley Gardner – Laisa armukese juhtum (Ilmavalgus, 1995)
Erle Stanley Gardner – Õnneliku kaotaja juhtum (Varrak, 1994)
Kuna mul lähema paari aasta jooksul ilmselt suuremaks raamatute ostmiseks raha pole, siis pole karta ka selle nimekirja lühenemist. Kui midagi muutub, uuendan nimekirja jooksvalt.
Ühel ilusal päeval on mul KÕIK Stouti ja Gardneri raamatud olemas!
Kui ma 2002 sügisel Tartusse kolisin, kirjutasin ennast sinna sisse, et sots toetust saada. Seda ma tõesti ka sain – esimese aasta jooksul. 2003/04 õppeaastal lõpetatati toetuste maksmine üldse ära.
Märtsis 2004 tuli Tallinna linnale suurepärane vaimuvälgatus, et odavat kuupiletit saavad nüüdsest osta vaid ID-kaardi omanikest Tallinnasse sisse kirjutatud inimesed. ID-kaart oli olemas – mõeldud, tehtud – kirjutasin ennast Lasnamäele sisse.
Ja nüüd hiljuti, detsembris 2004, pakkus Tartu linn kampaania käigus 975-kroonist Aura veekeskuse või TÜ raamatupoe kinkekaarti. Selle saamiseks oleksin vaid pidanud ennast jälle Tartusse sisse kirjutama. Ja miks ma seda ei teinud? Tallinna linn sai ju oma idee mõttetusest aru ja alates 2005. aastast on odav kuukaart kättesaadav kõigile ID-kaardi omanikele, mitte ainult Tallinnasse registreerunutele – oleksin pidanud vaid pool kuud jänest sõitma (Tartusse pidi sisse kirjutama hiljemalt 20. detsembril ja odava pileti oleksin saanud osta alles jaanuaris) ning oleksin saanud kaheksa korda tasuta Aura tervisekeskuses mõnuleda või peaaegu tuhande krooni eest tasuta raamatuid.
Just nendesamade raamatute pärast. Sest Tallinna keskraamatukogul on selline tore reegel, et kui sa pole Tallinnasse sisse kirjutatud, siis saad korraga laenutada vaid neli raamatut ja pead iga kord tagatiseks 200 krooni jätma (seda ma ei teagi, kas IGA raamatu eest 200 krooni või kõigi eest kokku). Väga haige! Igatahes poleks ma suutnud seda üle elada, sest olen raamatukogu väga tihe külastaja. Tartus pole probleemi, Lutsu raamatukogust saab korraga võtta kuni 20 (!) raamatut, sissekirjutust ja tagatisraha ei nõua keegi. Seal on lihtsalt niru valik – seepe pole peaaegu üldse. Tähendab siis, neid seepe, mis mul veel läbi loetud pole – vanemaid on terve hunnik.
Tallinna keskraamatukogu kasutajaks sain ma 6. juulil 2004. Otsisin kaardi abil üles lähima haruraamatukogu, milleks osutus Paepealse, ja jäin selle kohaga üliväga rahule. Absoluutselt KÕIK raamatud on tähestikulises järjekorras ja kõigile neile pääseb ise ligi – selline korraldus mulle meeldib. Rääkimata sellest, et iga kord, kui sinna läksin, oli seal müstilisel kombel just täpselt viis seepi, mida ma lugenud polnud.
Lisaks veel mugav süsteem, mis lubab kasutada üht kaarti peaaaegu kõigis raamatukogudes üle Tallinna. Ma tean, et mõnedes haruraamatukogudes on veel paberkaardi süsteem, aga nendesse ei satu ma tõesti mitte kunagi – kõigis Lasnamäe omades ning kesklinnas on süsteem internetipõhine. Kesklinna raamatukogus olen ainult ühe korra käinud ja seal mulle eriti ei meeldinud – esiteks see tobe riiete-suurte kottide äraandmise kohustus, teiseks fakt, et uusi seepe sealt eriti ei saa, kõik on kogu aeg välja laenutatud. Laagna raamatukogus olen paar korda käinud – sain sealt just seda, mis vaja, kui mujal polnud – aga üldiselt ei viitsi ma ka sinna eriti ronida. Paepealse on ikkagi lähim ja parim.
Eile õhtul sain üle pika aja jälle rahus Esteri elektronkataloogis surfata ja uurida, mis seebid kuskil sees on. Avastasin, et Torupilli raamatukogus, mis on ka üsna lähedal, on kohe ülihea valik. Huvitav, kas seal käivad ainult venelased, et kõik uued seebid sees on? Leidsin kaheksa raamatut, mis mul nimekirjas on – tuleb sinna vist millalgi minna 😛
Aga mis kõige olulisem – ma nägin, et Paepealse raamatukogus oli lõpuks kohal Nora Robertsi uusima trioloogia teine osa, mida ma juba mitu kuud taga ajanud olen – sain esimese ja kolmanda osa millalgi detsembris Lutsust, aga teist osa seal polnud ja mujal oli ka igal pool väljas (Torupillis oli tegelikult kogu aeg olemas, aga mul polnud lihtsalt aega sinna minna). Nii ma siis lugesin 1. osa läbi ja viisin tagasi, kolmandat hoian aga senini enda käes. Ja eile öösel avastasin, et mu koduraamatukogus on teine osa lõpuks ometi sees.
Läksin siis täna kümme minutit enne avamisaega rännakule. Viisin kõigepealt Laagna raamatukokku kaks raamatut tagasi, endal jälle kaart näpus, et Lasnamäe majade vahele ära ei eksiks: esimest korda sinna minnes pidin teel kohatud väikestelt tüdrukutelt nõu küsima (ja nad ei olnud mitte ainult eestlased vaid ka ise parajasti sinnasamasse raamatukokku teel), hiljem olen tagasiteel mitu korda valesse kohta keeranud ja selle tagajärel ringi ekselnud. Seekord läks aga kõik hästi – loodetavasti saan edaspidi juba ilma kaardita käidud.
Järgmine peatus oligi Paepealse (sinna oskan ammu juba kinnisilmigi minna), kuhu jõudsin umbes 20 minutit peale avamist – ja nagu ma lootsingi, polnud keegi selle ajaga minu soovitud raamatut ära võtnud.
Kas teate, kui suurt ja lapsikut rõõmu tekitab üks seep, mida ma olen nii ammu lugeda tahtnud? Tegelikult hüppan rõõmust pea iga kord, kui olen raamatukogust midagi head saanud – ja seda juhtub tihti.
Huvitav, kas ma peaks ennast kuidagi alaväärsena tundma, et “seepe” loen? Ei tea, ei tunne – ma armastan neid, asendamatu ajaviide. Mida ma teeksin iga nädal bussis Tallinn-Tartu vahet sõites, kui mul poleks raamatuid? Alati pole und ega mingit kooliasja, milleks valmistuda. Seega – seebid.
Eile näiteks tuli Tartus meelde, et ma ei võtnud ühtki raamatut kaasa, mida tagasiteel bussis lugeda (Tartusse sõites magasin ja valmistusin kaitsmiseks). Noh, mis seal ikka, kasutasin ära Lutsu 20 raamatu piiri (viis oli käes – Tallinnas poleks rohkem antudki) ja võtsin ühe seebi – jällegi paras kokkusattumus, et ma tõesti leidsin Lutsust seebi, mida juba lugenud polnud, seda ei juhtu just eriti tihti.
Igatahes oli raamatus ainult 246 lk, nii et lugesin selle bussis läbi ja passisin viimased 15 minutit veel niisama ka.
Oijah. Ma armastan raamatuid. Lähen siis nüüd ja hakkan mõnda lugema 🙂