Ootamatu külaline
…kahjuks mitte oodatud.
Ehk siis mulle tuli põiepõletik üle pika aja külla. Viimati oli vist paar korda kevadel, igatahes nii ammu, et jõudsin juba ära unustada, kui jube on.
Ma ei teagi nüüd täpselt, kas ma sain külma eile õhtul, kui ennast rämpsu ostmiseks eriti paksult riidesse toppida ei viitsinud (sest putka asub siinsamas nurga taga) või täna hommikul, kui Mehega Vera Cruzis käisime – aga igatahes tundsin järsku metroos, et hmm, kuidagi väga tuttavalt nõme tunne. Enne ei saanud kindel olla, kui töö juurde ja WC-sse jõudsin, aga siis pidin alistunult tõdema, et on tõesti. Taas.
Esimene pool päeva oli ikka päris jube. käisin kolm korda tunnis vetsus ja ülejäänud aja vaid mõtlesin sellest, kuidas tahaks sinna minna. Aga siis vist harjusin ära või andis järele… Üldiselt – kui väga ringi ei sebi, siis pole hullu. Mida meeldivam ja paiksem tegevus, seda vähem tähele panen.
Igasuguseid teesid ma jälestan ja siinmaal pole neid vist kuskilt võtta ka. Perearsti mul ka siin pole, sest siiani pole vaja läinud ja ma ei viitsi üldse mõeldagi, mis selleks tegema peab (mingis kliinikus registreeruma lihtsalt, see on tasuta. Ma lihtsalt ei viitsi, eks).
Googeldasin, et mingeid alternatiivseid koduseid meetodeid leida – tundub, et tuleb hakata jalavanni tegema ja palju vett jooma. Ja kofeiini sisaldavaid tooteid pean vältima (seega – ei mingit lattet, ainult kuum šokolaad), alkoholi ka muidugi. Töökaaslane omalt poolt soovitas magama minnes kuumaveepudeli jalgade vahele panna – kui romantiline 😀 Aga ma olen nõus kõike proovima, ausalt. Perearsti pean vist ikka ka ära tegema. Ja selle musta-valgetriibulise villase seeliku peab välja otsima, mida ma eelmine talv suht tihti mustade teksade peal kandsin – see peaks praeguses olukorras igati ära kuluma ja kõige olulisemad kohad soojas hoidma.
Palusin Mehel endale greibimahla osta (sest kevadise põiepõletiku ajal oli see ainus päriselt hapu mahl, mis mul õnnestus välja peilida, mingid jõhvika ja pohla mahlajoogid olid kõik magusad), aga kuna tal mahla saada ei õnnestunud, tõi ta selle asemel lihtsalt greipe. Kui kurtsin, et vedeliku osa on oluline, siis kadus ta veidikeseks ajaks kööki ja ilmus tagasi värskelt pressitud greibimahlaga. Mmm, parim! Seda oli küll vähe, sest meil pole pressi. Tuleb muretseda.
Ja siis ta tõi mulle veel just maasikaid ja banaane voodisse… Ausalt, ma tunnen ennast nagu kuninga kass.
Ja köögi koristas ta ka eile ära, nii et ma tunnen üldse hetkel tema vastu igakülgset ja piiritut tänutunnet – ta oskab ikka nii nunnu olla, kui tahab!
Et tegelikult, hoolimata põiepõletikust, ei saa ma kohe üldse kurta. Kuradi hea on olla!
EDIT: Ja nüüd söödetakse mind ühepajatoiduga. Mjäu!
EDIT 2: Ja lõpetuseks toodi mulle voodisse tass kuuma sidruniteed meega 😛
