Ood Vaskale

Ma olen teile varem ka maininud, kuidas me Vaskaga üldse tuttavaks saime ja kui äge ta on, aga tuli tahtmine uuesti rääkida. Uuesti ja rohkem.

Meie tutvuse algust olen meenutanud siin.

Tegelikult olen ma teile kogu aeg valetanud, öeldes, et me oleme temaga vaid kolm korda kohtunud – lisaks meie esimesele ühisele veinioomisele, NBSi kontserdile ja minu lahkumispeole leidis veebruari lõpus ju minu juures aset veel valimisläbu, mida ta samuti oma kohalolekuga austas. Kõik viimased olid aga siiski seltskondlikud sündmused, mistõttu selline… Kvaliteetne suhtlus kannatas. Mitte et seltskondlik poleks sama tore olnud 😉

Ja siis tulin ma ära Londonisse, nii et nüüd oleme jälle vaid üksteise blogisid lugenud ja MSNis rääkinud. Ja paar meili vahetanud. Ja mõned SMSid every now and then. Jumal tänatud sellegi eest, et tänapäeval üksteisest nii kaugel olles suhtlemine nii lihtsaks on tehtud… Aga ma ikka igatsen nende “päris” jutustamiste järele, neid veiniklaasi (või pigem pudeli) seltsis ja tunde kestvaid. Olgu, ei vingu, 16 päeva pärast sõidan 17 päevaks Eestisse!

Aga miks mul tuli tahtmine teile kõigile Vaskat kiita? Tema viimase sissekande pärast. Sellepärast, et seda lugedes sai ka mulle mitu asja selgemaks.

Ma olen algusest peale tunnetanud, et ta on eriline inimene. Et ta on hullult äge inimene. Ma pole just veetnud tunde analüüsides, miks ma seda arvan, aga lühidalt – ta on täpselt selline, nagu mina tahaksin olla. Me oleme iseloomult paljuski sarnased – korrafriigid ja avameelsed ja muidu hullud ja… Muud siin mitte avalikult mainitavad, aga ilmselt veel kõige olulisemad omadused. Aga tema on lisaks kõigele sellele veel nii aktiivne! Tal on koer, ta laulab kooris, ta käib ratsutamas, ta joonistab… Ja talle meeldivad kõik need toredad ja kultuursed ja peened asjad. Ja ta oskab seda kõike nii haaravalt kirja panna – tema blogi on üks minu kõige-kõige lemmikumatest, mille sissekandeid ma alati pikisilmi ootan. Kuigi need ilmuvad suhteliselt harva, on need alati nii pikad, sisukad ja humoorikad, et on tõega ootamist väärt. Ja see sarkasm, see eneseiroonia – ma suisa jumaldan seda!

Mina samas… Ainult töötan ja luuserdan. Mõtlen, et mul võiks olla rohkem hobisid peale fotopedenduse, blogi kirjutamise, arvutist sarjade vahtimise ja seepide lugemise. Rohkem selliseid… Tõsiseltvõetavaid ja ägedaid hobisid. Unistan, et mul oleks julgust kunagi koer võtta ja talle hea perenaine olla. Nendin nukralt, et mulle tõesti ei meeldi suuremat need peenemad kultuuravärgid, ehkki ma nii kangesti tahan, et meeldiks. Ja lohutan ennast sellega, et ehk ma pole lihtsalt veel neid mulle sobivaid asju leidnud.

Mina lihtsalt olen… Olesklen… Ja loen tema blogist kõike, millega ta vahepeal hakkama saanud on. Ja olen kade. Ja tahaksin ka selline olla.

See pole mitte mingit moodi pahatahtlik kadedus, oh ei. See on kõige siiram ja imetlevam kadedus.

Aga selle targa inimese jutt mulle kohutavalt meeldis ja ma väga nõustun sellega. Ja ma nii väga imetlen neid inimesi, kes oskavad omakasupüüdmatult anda… Kelle jaoks see on loomulik… Ma tahaksin ise ka rohkem selline olla.

Jaa, ma nõustun ka sellega, et liiga palju anda pole hea – isegi mina kõige oma isekuse juures ei oska piisavalt sageli ei öelda, istun seega aeg-ajalt igasuguste jamade otsas ja vingun, milleks seda kõike küll vaja oli. Aga omakasupüüdmatu andmine on siiski väga eriline ja ilus anne.

Ja kui ühest küljest on see kurb, kui sulle öeldakse, et sind ei saa aidata, kuna sa oled liiga intelligentne, siis teisest küljest – kurat võtaks, on see ikka väga äge kompliment. Mulle küll meeldiks, kui keegi ütleks mulle, et ma olen liiga intelligentne (ja ei, ma ei arva, et ma ei ole intelligentne, aga ma ei tea ka, kas ma olen LIIGA intelligentne).

Oeh. Vahutasin nüüd jälle üleliia, jah? Lihtsalt… Mul tuli tahtmine natuke… Nö tagasi anda. Et ots peale ei tuleks ja et Vaskat ikka maailmale kauaks jätkuks.

Mul on nii hea meel, et meie (blogi)teed ristusid ja et mul nüüd üks nii eriline sõber juures on 🙂

(ja tegelikult alustasin ma seda sissekannet juba eile õhtul, aga siis murdis uni enne maha, kui lõpule jõudsin ja ma ikka pidin selle veel nüüd öösel ära lõpetama, enne kui magama lähen)