Krt küll

Ma vihkan kõigi asjade sidumist Gmaili aadressiga. Üritasin täna Bloggeris salvestada Google’i aadressi, et ma ei peaks seda iga kord sisse logides uuesti trükkima (siiani oli mälus vana Bloggeri kasutaja – parool on küll sama, tuli vaid kasutajale @gmail.com otsa trükkida, aga tüütu ikkagi…) – einoh, kõigepealt olin ma sunnitud KÕIK oma Firefoxi salvestatud paroolid ära kustutama ja nüüd keeldub ta üldse midagi Gmailiga seotut meelde jätmast. Mis te tahate öelda, et ma pean hakkama iga jumala kord oma Bloggerisse või Gmaili sisse logides aadresse ja paroole trükkima või? Tramaivõi! (jah, proovisin ka panna linnukesi remember me ette, ei midagi)

HELP, please?

Aga üldiselt pean tunnistama, et on suuremat sorti ikaldus, kui ei jõua kirjutada asjadest kohe siis, kui need on juhtunud, kui emotsioon on veel värske. Hiljem tuleb nii palju uusi asju peale, et enam ei viitsi, noh.

Olgu peale, ma seekord võtan ennast kokku, eriti mõne inimese jaoks 😉

Kolmapäeva õhtul käisin Vaska juures veini joomas. Saime temaga virtuaalselt tuttavaks jaanuari alguses, kui ta juhtumisi mu blogi peale sattus ning seda kommenteeris. Selle peale läksin mina, uudishimulik inimene, muidugi tema blogi lugema ja lugesin ka esimese hooga läbi, nagu see mul tavaliselt ikka juhtub. Nii me siis vaikselt lugesime-kommenteerisime üksteist, kuni mingi hetk tuli pähe mõte, et peaks veini jooma. Aega läks, aga asja sai.

Õhtu oli, ma ütleks, hiilgavalt edukas – meeldivas seltskonnas alkoholi tarbida on alati puhas rõõm, veel toredam on aga avastada, et sa ei olegi ainus hull, sinusuguseid on veel. Vaska on üks nendest. Üldse avastasime igasuguseid huvitavaid ühiseid iseloomujooni ja muid põnevaid asju.

Peale selle tegi ta mulle kanasalatit (njämm) ja pakkus mulle lahkelt kohta oma voodis (sest õhtust sai kahe pudeli veini peale sujuvalt sügav öö).

Ja siis tal on äge koer. Mulle suured koerad üldiselt ei meeldi, aga Elukas on äge. Tõsiselt!

Ma usun, et me hävitame koos veel liitreid veini ära 😛

Tema ise kirjutab sellest õhtust nii:

Möödunud nädala sisse mahtus ka spontaanne, aga sujuv kohtumine Tikriga. Kusagilt oli jäänud õhku mõte, et me peaks ikka kunagi koos ühe veini jooma. Ja kuna mulle see mõte väga meeldis, ja Tikril ei paistnud ka midagi vastu olevat, saigi see teoks tehtud. Kuldnoka häärberis, köögilaua taga leidsid paar punast peeti oma kurva lõpu, ning mida kurvemaks see lõpp muutus, seda rõõmsamaks muutusime meie. Lõpuks olin mina see, kes alla vandus ja nii saime me isegi kolm kosutavat tundi und. Jah, tõepoolest, kui puhtfaktiliselt lähtuda, siis on Tikker mu neti-tuttav, kellega esimesel kohtumisel peale 2 pudelit veini me lõpetasime minu voodis, mis kõlab ju üsna intrigeerivalt ja skandaalselt. Tegelikkuses oli asi küll nii, et minu voodis, minu kõrval on hetkel lihtsalt ainuke koht, kuhu külalised majutakse. Ja meil olid eraldi tekid.

Ei, temasuguseid inimesi võiks mu ümber vabalt rohkem olla. Tõepoolest.

Neljapäeval käisin Marisega kinos Step Upi vaatamas. Väga hea oli. Mulle meeldivad filmid, kus on noored ja armastus ja õnnelik lõpp ja (eriti oluline!!!) palju tantsimist. Tõmbasin endale soundtracki ning olen seda terve tänase päeva kuulanud. Hip-hop, mitte just tüüpiline valik minu puhul. Aga seal on palju väga häid laule, päriselt!

Laupäeval käisin üle kolme kuu juuksuris. Võtsin küll foto kaasa, aga tundub, et juuksur sattus siiski liialt hoogu ning seega on nii siili kui harja osa lühem kui enne. Hari tehti nii hästi, et püsib siiani püsti – mul on jõle kiusatus vaadata, mitu päeva veel, paraku lähen homme Pärnusse ning et emale mitte järjekordset šokki tekitada… Ja noh, harjaga tööle minna pole vist ka eriti kohane. Tänase öö muidugi magan veel ära sellega, aga hommikul duši alla. Eks siis ole näha, KUI lühikesed mu juuksed tegelikult on. Aga noh, eipole hullu – räägitakse, et nad kasvavat tagasi 😉

Mu harjal oli muidu põhjus ka. Ruudul tekkis nimelt kontseptsioon maali “Jumalaema lapsega” modifitseeritud versioonist, kus aupaiste asemel on hari ja lapse asemel nukk… Andsin lahkesti nõusoleku ennast ära kasutada, lõppude-lõpuks meeldib mulle kaamera ees tunduvalt rohkem kui selle taga 😉 Nii nad siis seal Lepaga möllasid ja pildistasid, Polymeris toimus see kõik. Pilte näete ilmselt homme või nii, kui Lepp normaalse arvuti taha pääseb.

Polymeris oli muideks jõle külm. Ainus soe koht oli WC (seal oli puhur), kus me enamik mitte pildistamise ajast istusime – meiki tegime, peeti jõime jne. Seal hakkas mul kummitama Hamleti monoloog, mille kunagi õndsal keskkooliajal pähe õppima pidin, paraku ei tulnud sellest enam meelde rohkem kui paar (noh, kümme või nii) rida, mille tulemusena istusin sel ajal, kui Ruudu ja Lepp asju kokku pakkisid, soojas WC-s peldikupotil ja pidasin Marisega kümneminutilist telefonikõnet, mille jooksul ta üritas netist mulle monoloogi leida. Mingi osa leidis ka.

Hiljem üritasin esimest korda elus juua Valli baari firmajooki millimallikat (aniisiliköör+tequila+tabasco… vist), mille sealsamas põrandale sülitasin. Liiga kaine olin, ilmselgelt. Ja ma pole kunagi seda shottide kurku kallamise kunsti vallanud, IKKA suudan keele sisse pista. Enivei, see oli tõsiselt rõve ja ma pole päriselt kindel, kas teist korda kunagi tuleb. Tõenäoliselt mitte. sest mina, kes ma KUNAGI avalikes kohtades ei sülita, lagastasin iga minuti tagant terve tee Valli baarist Viru mäkki. Päriselt, nii rõve oli.

Siis käisime veel Ruuduga Juuksuris, kus veetsime veidi aega Fille seltskonnas ja kus ma lõbustasin ennast muuhulgas kõrvallauas istuva päris kobeda kuti jälgimisega. Tüüp läks mingi aja pärast minema.

Mingi hetk liikusime edasi Lepa ja Chintise juurde NoKusse ning avastasin sama tüübi taas kord kõrvallauast.

Siinkohal pean aga kurbusega tõdema, et mõned inimesed lõbustavad mind umbes-täpselt nii kaua, kui nad oma suu kinni hoiavad.

Algus oli ju isegi ilus – ta päris, kas ma jälitan teda ja muud taolist. Kui ma aga tahtsin talle kinkida paki suhkrut, mille olin varem Statoilist pihta pannud (sest see oli oranži värvi ning sobis tema pluusiga kokku), väitis ta, et see on solvang. Mis ajast suhkur solvamine on, tramaivõi, tõesti. Üldiselt liikus ta varsti Linnar Priimägi lauda ja sellega asi lõppeski.

Nimi oli tal muide Joosep. Eelnevat pildistamissessiooni arvestades päris naljakas.

Hari oli pärast magamist nagu uus, seega ei raatsinud seda ka täna välja pesta. Käisin Kaidi ja Madisega Ülemistes ning Kaubamajas tähelepanu tekitamas. Oleks tahtnud veel õhtul kuskile välja minna, aga keegi ei tahtnud minuga kaasa tulla ja üksi ka ei viitsinud.

Aga terve õhtu ja öö olen veetnud Iirise blogiga tegeledes. Sattusin hoogu nagu tavaliselt, lähemalt võite sellest siit lugeda.

Nüüd on kurk täiega valus ja pea valutab ja tunne on selline, nagu oleks palavikus. Ühe tassi sidruniteed juba jõin ära, teen vist enne magama minemist teise veel. Aga oli vaja, eks, terve öö üleval passida. See on nii minulik 😛 Millestki hoogu sattumine, noh.

Homme (mis kuradi homme, kell on kolmveerand kuus hommikul) pean käima linnas ning jõudma kolmveerand seitsmeks õhtul Pärnusse kosmeetikusse. Seega seda välja magamise aega nagu oleks. Häda on ainult selles, et ma oleksin pidanud juba väga väga ammu tegema ära ühe asja, mida ma pole siiani viitsinud teha ja see kummitab kogu aeg. Aga noh, mis ikka. Küll saab kunagi tehtud.

Ma nüüd ausalt arvan, et see sissekanne pole suurem asi, sest ma kirjutasin ülehelikiirusel ja ainult selle mõttega, et lubatu lõpuks ometi täidetud saaks.

Edaspidi üritan ikka jooksvalt ja emotsioonivärskelt kirjutada, tuleb ilusam jutt ja lühemad sissekanded ka.

Head ööd. Või tere hommikust. Kuidas iganes soovite 😉