TV/sarjad

Avastasin selle sarja enda jaoks ligi neli aastat tagasi ning vaatasin kahe kuuga ära kaheksa hooaega. Viimased neli oleme jooksvalt jälginud.

Täna õhtul vaatasime ära Bonesi kõige viimase osa. Üks ajastu on nüüd läbi.

Ega mul miskit suurt enam öelda polegi. Kogu sarjale tagasi vaadates on kaks kõige nördimapanevamat asja endiselt esiteks see, et Booth ja Brennan pärast ühte kallistamist lapse said ja igavat pereelu elama hakkasid… Teiseks Pelant, kes muudkui käru keeras ja kuidagi ära surra ei tahtnud. Aga noh, mis seal ikka. Ei anna võrrelda Castle’i allakäiguga sealtmaalt, kus nad abielluma pidid, eks 😛 Üldiselt oli siiski väga hea sari.

Ühe toreda video peale sattusin, kus sarja loojad ja peategelased räägivad sarjast ja kõigest… Kuidas kesksel kohal olid kogu aeg tegelaskujude suhted ja nö lisaks lahendati ka juhtumeid. Just sellist tüüpi sarju ma armastan.

Finaalosa ise jättis kuidagi “meh” tunde. No nii… IGAV oli mu meelest! Samas on tõsi, et ma ei oska isegi seletada, MIDA ma siis täpselt ootasin.

Aubrey lahendus meeldis mulle ja Hodginsi reaktsioon… No ja üleüldiselt, kõik oli ju tore, aga jah… Igav 🙂

Mis seal ikka. Olen väga-väga tänulik, et see sari nii pikalt kestis ja meid rõõmustas. Aga iga hea asi saab ükskord otsa ja on aeg edasi liikuda.

Castle on vaadatud, NCIS ei eruta, Criminal Minds on liiga sünge, CSI puruigav suhete puudumise tõttu… Kas ma pean nüüd tõesti Mentalisti ette võtma? Või on kellelgi veel mõni hea sarjasoovitus – mõnusalt põnevat krimi, mis oleks oma üldiselt olemuselt siiski piisavalt kerge ja sümpaatsete tegelastega, kes soovitavalt ka omavahel suhteid arendaks? 😀

Jajaa, ma tean – natukene hiljaks olen jäänud selle postitusega 😛 Aga mis teha, juhtus nii, et meie pere lõpetas SNKT viimase hooaja vaatamise alles 25. detsembril. Ja siis läks ka aega, et ma reaalselt kirjutamiseni jõuaks.

SNKT esimene hooaeg oli 2013. kevadel, meie elasime siis Norras ja ei teadnud Eesti teles toimuvast midagi. Küll aga mäletan, et käisime külas tuttaval Eesti perel, kes püsivalt Norras elas – neil oli satitaldrik ja selle abiga ka Eesti kanalid. Nii et kõige esimest näosaate osa me nägimegi seal. See ei olnud ilmselt hooaja esimene, eks, lihtsalt meie jaoks esimene.

Ma nii väga tahaks esimest hooaega täies ulatuses järele vaadata. Klipid on küll üleval (ma ei tea, kui palju, pole süvenenud) – aga see pole üldse see. Just täispikkuses saateid tahaks näha… Aga hetkel ei kujuta küll ette, kuidas seda soovi teostada.

Teisest hooajast oleme vaadanud kogu perega. Telekat meil kodus pole – vahel sattusime sel ajal külla, enamasti vaatasime arvutist. Millalgi lasi seda netist otse vaadata, viimati enam mitte. No nende reklaamidega vaatamine ajab hulluks nagunii ja laste magama sättimise aeg on näiteks hetkel kell kaheksa – nii ongi, et õigel ajal vaadata ei saa, kuna saade on üpris pikk, siis tööpäeva õhtul jõuab lastega vaadata vaid poole. Detsember oli kiire kuu ka, sestap need viimased osad kogunesidki, kuni saime lõpuks jõulupuhkuse ajal kõik järele vaadata.

Võitja sain kogemata teada Printsessi blogist 🙂 No ma nii pahane polnud, kui omal ajal ANTM võitjad ette teada sain.

Igal juhul – lihtsalt suurepärane saade. Kõik esitused muidugi ei paku pinget, aga igas saates on suurepäraseseid numbreid ja kohtunike jutt ja kõik see pull, mis saadete käigus tehakse… No ja Avandi muidugi! Mulle väga meeldis Mart Sander, aga Avandi meeldib veel rohkem. Sest nalja peab saama!

Ühesõnaga – olen ääretult tänulik, et nii vahva saade Eesti telemaastikul on, loodan sellele pikka iga ja ootan juba kannatamatult järgmist hooaega. Nad võiks seda kaks korda aastas teha 😛