Jan 302016
 

FB-s lemmiksarjade laikimisest on ikka kasu – just leidsin sealtkaudu uudise, et Gilmore Girlsile tuleb neli uut 90-minutilist osa. Produtsent on sama, kes vanasti – Amy Sherman-Palladino – ning enamik peategeleasi (Lorelai, Rory, Emily, Lane, Luke, Kirk ja väidetavalt ka kõik Rory boyfriendid) olevat lubanud ka osaleda.

Gilmore Girls kaheksa aastat hiljem – nii äge!!!

See on küll Netflixi teema, aga no ma usun, et raudselt peab saama siin ka kuidagi vaadata. Õigemini – kas mitte Netflix ei tulnud Eestisse, ainult et väga kehva valikuga? Tuleb meelde, et oleks nagu kuskilt lugenud… Ühesõnaga – küll kuidagi näeb :D

Ma seda ei lugenud kuskilt täpselt välja, MILLAL need osad võiks eetrisse jõuda, aga peamine on see, et lepingud on sõlmitud ja värk seega kindel. Ei jõua ära oodata! Üks mu lemmiksarju läbi aegade.

Oct 112015
 

Mingil arusaamatul põhjusel tekkis mul vastupandamatu soov seda uuesti vaadata. Peamiselt Blairi ja Chucki pärast. No näiteks see on puhas klassika:

Aga noh, üks suurepärane dialoog ka teile selle sarja mälestuseks, naersin südamest. Pärit on see esimese hooaja eelviimasest osast. Eks näis, kui kaugele ma vaatamisega jõuan, enne kui tüdinen :D

Nate: She’s right, Serena. I mean, none of us are saints.
Blair: [looks at Chuck] Yeah, I had sex with him in the back of a limo.
Chuck: Several times.
Nate: [looks at Serena] I had sex with you, at a wedding while I was her date.
Nate: [looks at Chuck] Once.
Blair Waldorf: [looks at Chuck]
Chuck: I’m Chuck Bass.

Tekst ei anna ilmselt pooltki edasi, otsisin teile video ka. Vabandust, et pilt on kokku surutud, aga vähemalt stseen on üks ühele õige :D

Sep 272015
 

Ma olen nüüdseks vaadanud ära OCCleaners esimese hooaja ja kolm osa teisest. Ja no nii mõnus on!

Seal on nii palju erinevaid inimesi ja elusituatsioone. Tõeliselt põnev on jälgida, kuidas nii erinevad inimesed suudavad üksteisega kohanduda ja mida mõlemad pooled sellest lõpuks saavad. Tihti mõjuvad nad üksteisele tõesti hästi ja tervendavalt.

On nii täielikke friike (olgu nad siis paaniliselt pisikute kartjad või siis obsessive hoarders ehk haiglaselt asjade kokku korjajad), on aga ka normaalsemaid inimesi, kes on mingitel põhjustel muutunud sellisteks, nagu nad on. Just nende viimaste puhul juhtub vahel, et eelnevalt iga vaba hetke koristamisele kulutanud pereema suudab hiljem vabamalt võtta ning mingil põhjusel pikemat aega kohutava saasta sees elanud inimene on pisarateni tänulik selle eest, et keegi aitas tal otsa peale saada ning hoiab seda korda ka edaspidi.

Ma usun, et igaüks leiab sellest saatest midagi, millega suhestuda – kas siis ühe või teise poolega. Mingid pisikesed asjad, milles ennast ära tunda. Mis omamoodi näitavad, kui hulluks võiks asi teatud asjaoludel muutuda ja kui hea on olla suhteliselt normaalne :)

Kui esimeses hooajas oli peale kahe põhilise ehk kodu koristamise kolmandaks projektiks UK avalike kohtade (ujula, park, supiköök jms) koristamine vabatahtlike poolt, siis teises hooajas käivad vabatahtlikud erinevates avalikes kohtades proove võtmas, et näha, kui palju pisikuid siis täpselt kuskil on. See on ka üpris “huvitav” kogemus… Ütleme nii, et paneb igaühe mõtlema, kas ta peseb ikka piisavalt tihti käsi :)

Aga jah, kõige rohkem pakub see saade kindlasti puhtusefriikidele. Ohhetamist selle üle, millised kodud võivad alguses välja näha ning siirast rõõmu selle üle, millised need lõpuks on.

Huvitav, kas taolisi saateid leiaks veel kuskilt? Ma vaataks hea meelega. Mulle nii meeldivad igasugused realityd, kus koledatest kodust saavad ilusad. Olgu see siis Kodutunne, Queer Eye for the Straight Guy (otsisin vist seda isegi ükskord veebist, aga ei leidnud), Anthea Turner või OCCleaners. Minu jaoks on ilus ja mõnus kodu nii oluline – tõeline nauding on vaadata, kuidas neid teistele tehakse.

Extreme Makeover: Home Edition on küll üks asi, mida kunagi ammu armastasin, aga enam väga vaadata ei suuda, sest seal on liiga palju ameerikalikku – positiivsust, mis kõlab lõpuks nii võltsina jne. Kõike on way too much. Ses mõttes mulle meeldivad veidi väiksema kaliibriga ettevõtmised tunduvalt enam. UK ja Austraalia realityd on üldiselt minu jaoks USA omadest etemad.

Tuleb ähmaselt meelde mingi Austraalia tõsielusari, kus oli vist neli paari, kes pidid kõik mingi summa eest korterid ilusaks tegema ja siis lõpuks keegi hindas neid ja valis võitja… Seda nägin kunagi ilmselt Eesti teles, aga midagi täpsemat meenutada ei suuda… See oli ka tore.

On kellelgi mulle mingeid soovitusi? :)

EDIT: See Austraalia sari oli vist The Block ja noh, kiire otsinguga leidsin terve nimekirja remondirealitytest… Koristamine sinna alla muidugi ei lähe. Aga näiteks How Clean Is Your House? tundub ka üsna vahva olevat :P Ja siin on paar soovitust. Võib vaatama jäädagi :D Iseasi muidugi, palju neist veebist saadaval on.

Sep 252015
 

Sattusin täna õhtul tööl hoogu – sorteerisin kõigepealt ära kõik jama oma kirjutuslaualt ja seejärel ka mujal tagaruumis. See pole kunagi just ülearu sassis olnud, me oleme selleks kõik liiga korralikud, aga oli lihtsalt igasugu asju, mis… Ootasid oma aega :)

Koju jõudes polnud kihk kuskile kadunud, sorteerisin magamistoas riiulisse kogunenud asju. Pidin vahepeal koristamisse pausi tegema, et lastele unejuttu lugeda, pärast seda enam jätkata ei viitsinud. Veetsin õhtu üle pika aja lugemise asemel arvutis ning FB-s jäi silma Mari kommentaar:

Obsessive Compulsive Cleaners is best thing on TV when doing some cleaning.

Kuna ma olen ka kergelt korrafriik, siis no mis te arvate, kas ma otsisin kohe selle sarja välja või mis :D Youtube’is on õnneks täitsa vaadatava kvaliteediga olemas (pole küll uurinud, kas kõik osad, hakkasin lihtsalt otsast vaatama) – olen alles esimese osa keskel ja no täitsa lõpp :D On seal alles äärmused koos. Suisa hullud!

See tekitab minus ühtaegu nii koristamistuhinat kui sügavat tänutunnet, et ma ise olen hoolimata oma mõningasest korrafriiklusest siiski nii… NORMAALNE. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks võimalik elada meeletus segaduses ja mustuses, aga sama vähe kujutan ette seda, kuidas oleks võimalik elada paanilises pisikute kartuses, kasutades igapäevaselt majapidamises räigelt tugevaid kemikaale – mõlemad tunduvad ühtviisi hullud. Seal sarjas on neil hulludel aga tõesti üksteisest kasu :D

Mina olen teatavasti eelkõige organiseerimise ja asjade oma kohal hoidmise friik, seda küürimise usinust oleks küll juurde vaja…

Anthea Turner ja Perfect Housewife tuleb meelde. See oli ka tore vaatamine.

Ja ma muidugi lihtsalt jumaldan briti sarju! Alates aktsendist, lõpetades kõigi neile iseloomulike pisiasjadega – külalislahkus, kodude sisustus jne jne jne. UK igatsus tuleb alati neid vaadates peale. Minu unistuste elus on mul üks kodu Eestis, teine UK-s (kolmas kuskil soojal maal) ja elustiil, mis võimaldab mul elada kõigis neis kodudes täpselt nii, kuidas isu tekib. Unistused…

Igal juhul – ma olen üsna kindel, et homne päev möödub mul küürides :D

Sep 102015
 

Ma ei vaadanud terve suve praktiliselt mitte ühtki sarja. Siiamaani pole mingit viitsimist Castle’i ja Bonesi eelmise hooaja lõppe ära vaadata, Grey’s Anatomy 8. hooaeg on ka täpselt samas kohas pooleli, kus kunagi jäi. Lugesin suvel selle asemel hoopis rohkelt raamatuid.

Aga kui Heleene nüüd miski hetk oma blogis mainis, et modellide uusi osi vaatas, siis tuli küll kohe tuju :D Vaatasin esimesed neli osa järjest ära ja nüüd siis iga nädal üks, täna oli kuues.

antmcycle22

Ja teate mis? 22. hooaeg on üllatavalt hea! Esimestes osades pani muidugi nii mõnigi asi silmi pööritama, aga sealt edasi ei olegi midagi ülearu piinlikku olnud, täitsa vaadatav. Kuidagi mõnusad karakterid on kokku sattunud – mõned meeldivad väga ja mõned üldse mitte, aga vaadata on tervikuna nauditav.

Minu lemmikud on kurt kutt Nyle (no kahtlemata kõige pandavam neist) ja tüdrukutest Lacey (hea välimusega, saab hästi hakkama ja käitub normaalselt). Veel meeldivad Mame ja Korea kutt Justin. Üsna sümpaatne on Ashley. ÜLDSE ei meeldi pooleldi siiliks aetud ülbikust endine miss Hadassah. Ei meeldi ka blond pikajuukseline kutt Mikey (liiga ülbe) ega jubedate juuste ja silmadega Bello (ei välimuselt ega iseloomult). Ülejäänud jätavad üsna külmaks.

Eelmisel hooajal ma ei pannud tähelegi, et Erik Asla pidevalt pildistas. Sel hooajal pole kedagi teist praktiliselt olnudki, sestap googeldasin ja avastasin, et tegu on Tyra boyfriendiga. No selge siis :D Kohtusid paar aastat tagasi Norra top modeli võtetel.

Erikut googeldades sattusin artiklile, kus räägiti kõige räigematest asjadest, mis eelmiste hooaegade osalejatega juhtunud on. Kolmikmõrv, 12 aastat vangistust, räiged narkosõltuvused – you name it. Selle sai sealt kah teada, miks Angelea 17. hooaja finaalis ootamatult diskvalifitseeriti. Ei olnudki rase :P Ühesõnaga päris huvitav lugemine oli.

Ilmselge on muidugi see, et TIPPmodelle nondest saadetest ei tule, kõigest järjekordne hunnik reality-staare. Igalt poolt kuulen, et hiljem päriselt modellimaailmas läbi lüüa üritades on selles saates osalemine pigem kahjuks kui kasuks.

Igal juhul – kui muid reality showsid ma ei vaata, siis ANTM on täielik guilty pleasure. Ja mitte ainult Ameerika, kõik muud modellid kah. Avastasin, et Austraalia viimane hooaeg on täitsa vaatamata, nii et hakkangi nüüd sellega otsast pihta. Muuseas googeldasin just välja, et viimane Austraalia modellide saatejuht Charlotte Dawson sooritas eelmisel aastal enesetapu. No johhaidii, mis ma oskan öelda.

May 112015
 

Revenge lõpetati täpselt õigel ajal. Esimene hooaeg oli ületamatu, selle vastu ei saa miski. Ülejäänud kolm olid põnevad, aga kohati keerati vinti ikka tugevalt üle. Õnneks ei hakatud rohkem punnitama sealt, kust oleks hakanud vaid allakäik (vt. ka Dexter jm), vaid lõpetati sari õigel ajal ära. Viimane osa oli jällegi täiesti suurepärane. Ma ei oleks osanud paremat lõppu tahta.

See on küll sari, mida soovitan soojalt kõigile. Sihuke tunne, et võiks isegi veel korra üle vaadata. Seal juhtus lihtsalt kogu aeg nii palju, et detailid ununesid ja segunesid – eriti, kuna vaatasime ju jooksvalt, mitte järjest.

Lihtsalt suurepärane :)

Apr 252015
 

White Collar ja Hart of Dixie said läbi. Revenge ja Bones saavad kohe kah. Järele jääb ainult Castle. Suits on ka tegelikult pooleli, poolteist hooaega vaatamata, aga mulle tundub, et ma ei viitsi.

Vaatasin vahepeal ära 90210 esimesed hooajad. Oli noorteka tuju ja Beverly Hills kunagi väga meeldis. Esimene hooaeg oli täitsa mõnus, aga mind nii kohutavalt häiris, kuidas suurepäraselt läbi saanud vanematele kirjutati hooaja lõpuks sisse suhteprobleemid, mis kasvasid terve teise hooaja ja lõppesid lahutusega. Noorte suhted olid ka nagu Vaprad ja ilusad – kõik sebisid kõigiga ja suur armastus muutus sama kiiresti suurteks probleemideks. Ja kui ma siis netist lugesin, et asi läheb edasi järjest mõttetumaks, jätsin kolmanda hooaja esimese osa lihtsalt pooleli.

Mu eesmärk on küll arvutivabam elu, aga ainult ÜKS sari on minu jaoks liiga vähe. Nii et tuleb mingi uus projekt ette võtta. NCIS? Grey’s Anatomy? Viimane just lõppes ja ma saan aru, et kõik fännid on lõpu pärast pahased. Mul on praeguseni õnnestunud mitte lugeda, mis seal toimus, aga FB feedist oli aru saada, et mitte midagi positiivset.

Ma arvutasin, et kui võtaks emma-kumma sarja ette ja vaataks igal õhtul kolm osa, saaks kogu sarja vaadatud vist umbes kolme kuuga. Vaataks muidugi siis, kui aega ja tuju on, aga nii üldises plaanis, eks.

Noh… Mõtleb selle üle natuke :)

Dec 072014
 

Kui ma noorem olin, soovitati mulle ikka aeg-ajalt modelliks hakkamist. No et pikk ja peenike, peaksin ju hästi sobima. Paar korda on mingid veidrikud mulle isegi selle pakkumisega lähenenud, aga üks oli tõesti pigem perv, teisel puhul oli tegu Londoni agentuuri “võttega”, kus meelitati inimesi modelliks saamise jutuga stuudiosse, et profipilte teha ning öeldi, et meik ja pildistamine on tasuta, maksavad vaid fotod… Ja need fotod, tuli muidugi välja, maksid sellist hinda, et jalutasin kohe minema :P

Samas pole ma kunagi modelli ametit mingilgi viisil ihaldusväärseks pidanud. Ma kindlasti oleksin seda proovinud, kui keegi oleks mind reaalselt kutsunud (raha teenimise võimalus ju!), aga kaamera ees poseerimine on minus alati pigem ebamugavust tekitanud. Samuti tean ma, et modellimaailma standardmõõdud on midagi muud, kui minu omad. Ma olen nende jaoks liiga pikk ja liiga laia rinnakorviga – see, et ma peenike välja näen, ei tähenda midagi. No ja siis veel näiteks see, et järgmise hooaja riideid pildistatakse alati kõige ebasobivamal ajal – suveriideid talvekülmas, talveriideid suvekuumuses. Kõik need pigistavad või liiga suured kingad, millega peab kõndima ja nägema välja suurepärane – hoolimata sellest, milliseid piinu need tegelikult tekitavad… Ei tekita tõepoolest mingit iha selle kõigega igapäevaselt tegeleda.

Kogu see moevärk ja moemaailm on üldse minu jaoks täiesti arusaamatu, on alati olnud. Olen ilmselt ka blogis mitu korda maininud, et mulle ei mahu pähe, kuidas mingi grupp inimesi otsustab kuskil kinniste uste taga ära, et sel hooajal on moes just need asjad – ja siis peaks seda järgima nagu lambukesed, et mitte jumala eest olla ebamoodne. No andke andeks, mina kannan seda, mis mulle meeldib ja sobib :D

Kõike eelnevat arvesse võttes on põhimõtteliselt täiesti arusaamatu, miks modellinduse köögipool mulle sedavõrd pinget pakub. Sest tõesti – ehkki ma ise ei soovi modell olla ja minu meelest on kogu moevärk üsna tobe (et mitte öelda mõttetu), on modellimaailma kõrvaltvaatajana jälgimine minu jaoks äärmiselt nauditav meelelahutus.

Ma arvan, et see oli juba keskkooliajal, kui laenutasin raamatukogust raamatu, mille autorit ega pealkirja ei suuda enam meenutada. See oli VIST ilukirjanduslik teos… Aga äkki mitte? Igal juhul oli see pilguheit noorukese modelli igapäevaellu, mis algas modellindusest mitte kunagi unistanud tüdruku tänavalt agentuuri kutsumisega, kirjeldas tema kogemusi modellimaailmas ning lõppes, kui talle soovitati edasise parema karjääri nimel teha väike iluopp – kui mäletan õigesti, siis oli tegu armi või ebasümmeetriaga tema huulel.

Siis tuli America’s Next Top Model. Sealt edasi Austraalia, UK, Uus-Meremaa, Kanada ja Eesti modellid. Ja ei ole senini tüdimust tulnud, ehkki Tyra muutub aina ärritavamaks ja näiteks Uus-Meremaa mingi hooaeg oli ka üsna halb. Ikka vaatan :)

Ühesõnaga… Mulle väga meeldib piiluda sellesse arusaamatusse modellimaailma. Nii et kui Petrone Printilt ilmus Diana Lotuse “Kassikõnd”, vedasin selle suurima rõõmuga raamatukogust koju. Sain koos sellega ka paar teist raamatut, aga just “Kassikõnd” oli see, mida ei suutnud tolsamal esimesel õhtul käest panna enne, kui raamat oli läbi.

See muidugi oligi kiire lugemine – rohkelt värvilisi pilte ja kõigest 168lk. Ja noh, mingit tohutut sügavust vist sellisest raamatust ei otsigi? Igal juhul oli mõnus lugeda – ka sellepärast, et lugu oli väga ladusalt jutustatud. Sisu on kirja pandud Dagmar Raudami poolt ja mulle vähemalt tundub, et neil kukkus see koostöö Dianaga igati hästi välja.

Ehk meeldivad taolised raamatud ja Top Modeli sari mulle sellepärast, et tegu on nagu veidike Tuhkatriinu-lugudega? Suvalised inimesed tänavalt, kes saavad oma iluga kuulsaks? Ok, Top Modeli saadetes saavutatud kuulsus on kaheldava väärtusega, tean ju isegi – TIPPmodelle sealt rangelt võttes tulnud pole (ja ma annan endale suurepäraselt aru, et sama palju, kui selles sarjas on modellide igapäevaelu, on seal ka puhast vaatajanumbrite nimel üle vindi keeratud reality show-d, mil pole modellindusega suurt miskit pistmist). Aga antud raamatus oli ju küll täitsa arvestatav edulugu.

Samuti on hästi teada, et modellindus jääb reeglina pigem lühiajaliseks karjääriks – see oli ka kenasti kokku tõmmatud, kuidas Diana otsustas oma elus kannapöörde teha.

No ühesõnaga, mulle väga meeldis. Kuidagi aus ja eluterve tundus see kõik. Mis tegelikult oli, seda ma ju ei tea. Aga parandamatu optimistina loodan ikka, et Diana ongi nii mõnus, nagu temast raamatu põhjal mulje jäi. See oli kindlasti võrratu kogemus, millest on huvitav lugeda kõigil, kes ükskõik mil viisil modellindusest unistavad.

Ja ka neil, kes ei unista, vaid niisama kõrvalt piidlevad :)

Oct 242014
 

Viimasest postitusest on möödas 12 päeva. Oktoober hakkab juba läbi saama ja olen selle aja jooksul jõudnud blogida kõigest kaks korda. Kuidagi üldse ei jagu energiat selle jaoks, et tulla siia ja midagi mõttekat kirjutada.

Terve oktoober on olnud kuidagi pooletoobine. Kui septembris jagus veel energiat, et lisaks tavapärasele töö-hädavajalik kodu korrashoid-lapsed rutiinile jõudsin veel kodus suuremaid organseerimisi ette võtta, siis see ind rauges juba nädalaid tagasi. Tööl teen tööd ja naudin seda täiega, õhtul tulen koju, kallistan lastega ja ei viitsi enam midagi asjalikku teha.

Eks see ole mingis mõttes loogiline järg üsna kiirele septembri lõpule – tohutu pingelangus. Ma tundsin, et olen puhkuse ära teeninud ja kui ma ei viitsi koristada, blogida või mida iganes muud teha, siis ei ole järelikult ka vaja. Ühesõnaga olen peaaegu terve kuu vegeteerinud ja teinud vajalikku minimaalselt – töö käin, kodus nõusid kord-paar päevas pesen, köögi hoian nii korras, et saaks süüa teha ja süüa, nädalavahetusel pesu pesen, asju korjan vahel natuke kokku, kui karguga enam ka üle astuda ei saa. Lastega midagi asjalikku ega erilist teha ei jõua – igapäevaselt saab lihtsalt juttu räägitud, musitatud-kallistatud, õhtujuttu loetud, see on loomulik. Aga et nendega rohkem mängida või kuskil käia… Ei ole jaksu.

Okei, tunnistan ausalt, et laiskusele ei aita kohe üldse kaasa ka Gilmore Girls, mida ma septembri keskpaigast alates uuesti vaatama hakkasin ning pallid, mida ma alates augustist uuesti mängin. Gilmore Girls on lihtsalt nii nauditav, et õhtul vaatan tihti ikka kolm-neli osa järjest, sageli uneaja arvelt. Palle mängida on ka lausa lust, sest esiteks jagatakse igal nädalal tasuta superpalle, mis teevad rasketest tasemetest edasi pääsemise oluliselt lihtsamaks, teiseks mulle tundub, et selle viimase maailma tasemed ongi keskmisest kergemad – millalgi septembri lõpus jäin küll ühe nõmeda taseme juures nii kinni, et ei mänginud mitu nädalat, aga siis sain ikkagi hakkama, nüüd muudkui mängin ja kaifin. Õnneks piirab liigset ajaraiskamist see, et elusid on kaheksa ja kui need on maha mängitud, on mitmeks tunniks rahu majas, kuni tagasi tiksuvad :) Hommikusöögi ajal mängin tavaliselt ühe korra elud nulli (alustan päeva tasemest ja kui see on lihtne, jõuan ka põhimänguni), õhtuti jõuan reeglina kaks korda elud maha mängida.

Aga jah. Kui kuu algul tundsin, et puhkus on õigustatud, siis nüüd tunnen juba, et olen liiga pikalt logelenud ja on vaja jälle asjalikuks hakata.

Eile oli see õhtu, kus ma pikalt elu üle mõtlesin. Panin kirja asju, millest sooviksin loobuda ning samuti asju, mida tahaksin saavutada… Mõtlesin igasuguseid suuri mõtteid, kirjutasin ühele inimesele ära ühe kirja, mida olen tegelikult juba ammu tahtnud kirjutada… Ei saanud magada enne, kui kell oli neli.

Tänase päeva olen küll maha lebotanud, aga üks puhkepäev pärast töönädalat kulub igati ära. Magasin üheteistkümneni, pidasin maha pika pool-eraelulise, pool-tööalase vestluse (teadagi, Liisiga, kellega siis veel), sõin hommikust, lugesin blogid läbi, mängisin pallide elud maha… Ja kell ongi juba neli.

Ma arvan, et ma oleks ehk asjalikum olnud, kui enesetunne nii imelik poleks. Pea hakkas eile öösel tuikama, tänaseks muutus see juba väikeseks valuks. Kuna mul oli niru olla, siis võtsin tabletti, mis natuke aitas, aga praegu on ikka peas pingetunne. Usun, et see on ka liigsest ekraani vahtimisest, mis tähendab, et kui ma olen selle postituse ära kirjutanud, siis panen arvuti tõepoolest kinni ja teen midagi muud.

Pühapäeval kella viieks on kokku lepitud täiesti võõra inimese külaskäik ja üks väga oluline põhjus, miks ma seda tegin, oli teadmine, et enne võõraste tulekut suudan ma alati kodu korda teha. Pere ja lähemate sõprade puhul see ei toimi – nemad on omainimesed ja kui ma olen parasjagu laisk, siis ma ei viitsi nende auks koristada.

Gilmore Girlsist olen ära vaadanud peaaegu kuus hooaega, vaadata on jäänud veel 26 osa. Ühesõnaga sellest sõltuvusest saan umbes nädala pärast vabaks :) Pallid üksi ei võta õnneks nii palju aega, et see muud elu takistaks.

Siis on muidugi veel kõik need sarjad ja saated, mida jooksvalt jälgime, need võtavad ka oma aja. Koos vaatame Revenge’i, Castle’it, Bonesi – nendest on eelmise ja selle nädala osad vaja järele vaadata. Mina vaatan veel Kodutunnet ja USA värskeid modelle, nendega olen vist järje peal. Õige pea algab White Collari viimane hooaeg – Bonesil on samuti viimane käsil, nii et järgmisel sügisel on meil juba kaks sarja vähem. Millalgi peaks edasi minema ka Hart of Dixie, aga sellel pole vist veel kindlat kuupäeva paigas… No lühidalt – seitse sarja nädalas, mis teeb keskmiselt igal õhtul 45 minutit – pole kõige hullem, peaks jätma piisavalt aega muudeks tegevusteks.

Oeh, ma ei tea, kuhu ma selle kõigega nüüd üldse jõuda tahtsin. Jälle selline üsna igava sisuga postitus :) Aga vähemalt elumärk, eks… Ja selline mu elu viimased kuu aega olnud ongi.

Eesmärk on muuta seda elu nüüdsest viljakamaks ja mitmekesisemaks. Vähem laiselda, rohkem ära teha. Ja rohkem blogi kirjutada :)

Nov 282013
 

Abikaasat koju oodates sisustan üksildasi õhtuid oma lemmiksarjadega ja elan kaasa sealsetele suhteliinidele. Kui Castle’i ja Bonesiga on rahu majas, siis Hart of Dixie ja The Carrie Diaries ajavad mind närvi.

Järgnev tekst sisaldab mingil määral spoilereid nende sarjade kõige viimaste osade kohta, nii et kui sa pole veel vaadanud ja ei taha ette teada, siis ära edasi loe.

Hart of Dixie kolmas hooaeg on okei, aga mõni asi hakkab vaikselt ära tüütama. Joelil pole otseselt midagi viga, aga on ju näha, et ta on nö ajutine tegelane ja ma ei viitsi teda enam vahtida – saatku juba ära, et Zoe saaks vanu liine edasi ajada.

Linly ei meeldi ka eriti. Zoe sugulane Vivian on samas päris tore. Oh, ja Tansy tuli tagasi, teda ma absoluutselt jälestan. Ma ei tea miks, ta lihtsalt ei istu mulle.

Zoe potentsiaalsete meestega on naljakas lugu. Mulle meeldib Wade üldiselt rohkem kui George – eriti nüüd, kus ta on eelmistest hooaegadest täiskasvanum, tal on oma äri jne. Samas ei sobi Wade mu meelest Zoe’ile üldse. George jällegi käib mulle närvidele oma olekuga ja ei ole minu meelest absoluutselt pandav, aga Zoe’iga koos ta mulle meeldib.

Ma olen lugenud Hart of Dixie FB lehelt fännide arutelu – enamik neist ootavad, et Zoe ja Wade jälle kokku saaks. Mina pigem eelistaks, et ta George’iga sebima hakkaks. Wade võib Viviani võtta :P

Viimane osa oli hästi armas – mis siis, et Zade’i fännid said pettumuse osaliseks. Eks näis, kuidas edasi – vastikult pikk paus tuleb muidugi, poolteist kuud ootamist.

The Carrie Diaries on tohutult nunnu sari ja üks mu praeguseid suuri lemmikuid. Teine hooaeg algas paljutõotavalt. Noor Samantha näeb nii hea välja!

Minu meelest oli ainult aja küsimus, kuniks Carrie ja Sebastian jälle sebima hakkavad ning see juhtuski – küll viivuks, aga väga efektselt. Ma fännan seda klippi täiega, see on mu meelest nii hästi välja mängitud – koti maha viskamine, jalaga tooli ümber lükkamine, perfektne muusikaline taust… Sellest ei saa ma küll ka pärast korduvat hoolikat vaatamist aru, kuidas need nööbid seal kõik nii kiirelt lahti said :P

Ma olin NII kindel, et varsti jõuavad nad lõpuks ometi voodisse. Aga ei, kus sa sellega. Kogu see suur armastus, millest Carrie hooaja algusosades mitte kuidagi üle ei saanud… Seesama klipp, kus ei suudetud üksteisest parimagi tahtmise juures käsi eemale hoida… Järsku Carrie lihtsalt otsustas, et ah, aitab kah. Leidis järgmises osas endale uue mehe ja kaotas ülejärgmises sellele süütuse.

GRRRRRRRR.

Mitte et Sebastian mulle ülearu meeldiks, aga nad olid koos nii numpsikud. Mitte et sellel uuel, kelle nimi mul meeles ei seisa, midagi viga oleks, aga… Ta pole Sebastian :P

Nojaa, ma lugesin nüüd muidugi Wikist selle raamatu kokkuvõtet, mille põhjal sari tehtud on. Sarjas muudetakse sündmusi alati üsna meelevaldselt, aga kui ma nüüd õigesti aru sain, siis raamatus ongi Sebastian pigem m*nn ja kas ta mitte üldse salaja Maggie’ga sebima ei hakanud?

No ja muidugi tasub meeles pidada ka seda, et tegu on siiski SATCi Carrie lapsepõlvega, seega mis iganes suhted tal ka praegu poleks, oma ainsat ja õiget kohtab ta alles järgmises sarjas :D

Sellegipoolest, ma oleks tahtnud natuke rohkem Kyddshawd. Ja süütus oleks pidanud absoluutselt sinna minema, mitte tollele teisele. Kuradi raamatu autor, miks ta pidi sellise süžee välja mõtlema :P

Ilmselgelt peaks ma rohkem oma elu elama, mitte sarjasuhete üle nördimust tundma. Õnneks on veel vaid kaks nädalat oodata, siis on Abikaasa jälle Eestis ja saan päriselule keskenduda :)