Tavaliselt ma usun sellesse, aga vahel on see nii kuradima raske.
Signe õnnetus juhtus minu sünnipäeval. Ma lihtsalt sundisin ennast uskuma, et kõik saab korda. Ma olin KINDEL, et peab saama. Sest kamoon – keegi, kes on teinud nii palju head… Ei saa ju! Pole võimalik!
Ja kui ma siis täna hommikul nägin…
Kurat, ma hakkan praegu jälle nutma.
Ju oli tema töö siin tehtud, arvas mu ema. Ilmselt on tal õigus. Aga see ei tee asjaga leppimist üldse mitte kergemaks. Ja mina olen lihtsalt… Suvaline televaataja. Ma ei kujuta ette, mida tunnevad tema lähedased.
Nad ei saanud teda pärast õnnetust isegi haiglas külastada, sest seal oli gripi tõttu karantiin. Lihtsalt… Üks tavaline päev. Üks liiklusõnnetus. 11 päeva teadmatust. Ja kõik. Kuidas nii saab?
Ma ei vaata telekat pea üldse, aga Kodutunne on alati olnud mu lemmik. Ja Signe oli konkurentsitult parim Kodutunde saatejuht. Seda tööd ei saa teha ilma emotsioonita, aga ta oskas oma emotsioonaalsust nii mõistlikult väljendada. Täpselt õiges vahekorras emotsioone ja mõistust. Ta oli lihtsalt super. Sobis sinna nagu valatult. Lihtsalt nii soe ja suurepärane inimene…
Oeh. Ma ei oska ennast väljendada.
Vaatan Kodutunnet järele nii, kuidas juhtub – hetkel olen järjega eelmise aasta septembris. Just hiljuti vaatasin seda osa, kus perekonnas oli kuu aega koomas olnud poiss. Nad rääkisid Signega sellest, mis oli “teisel pool”…
Signe oli 40. Ta suri õhtul, mil läks eetrisse Kodutunde 200. juubelisaade. Ja see lõpumonoloog arstidest, kes suudaks päästa veel rohkem elusid ning pereringist, kes lähedasi suure valuga hetkekski üksi ei jätaks…
See kõik tundub nii… Ette määratud.
Ma ausõna ei tea, miks ma sellest üldse räägin. See ei ole üldse minu asi.
Aga ma olen nii kurb, nagu oma lähedane oleks ära surnud.
Ma ei tea, mis tundega ma Kodutunde ülejäänud osad ära vaatan…
Ainus, mis mind lohutab, on see, et ma tean – tema on nüüd seal, kus on hea… Ja ma loodan kogu südamest, et tema lähedased suudavad olla üksteisele toeks…