Mäletab keegi, et kunagi ammu-ammu määrati sobivaid värve naha, silmade ja juustetooni põhjal ning jagati tüübid neljaks aastaajaks? Millalgi kooliajal üks mu ema sõbranna sellega tegeles ja siis meid kõiki “ära määrati”. Ega ma ei mäletanud kogu sellest teooriast muud, kui et talv ja suvi on külmad toonid, kevad ja sügis soojad – et külmade toonidega sobib hõbe ja soojadega kuld. Ning et meie emaga oleme suvi. Seda, et õekesele ka toona värvianalüüsi tehti, ma üldse ei mäletanudki, aga ka tema määrati suveks.

Vahepeal on möödunud nii umbes 20-25 aastat 😛

Õeke kurtis, et tal on vaja uusi riideid ja uut stiili, aga tema ei tea, mis talle sobib. Ta siin parasjagu õpib uusi asju, tahab oma ettevõtet käima panna ja noh, sellega seoses on vaja teha koduleht, mis peegeldaks teda ennast ja ise kah esinduslik välja näha, kui tulevikus klientidega kokku saada. Nii ta otsustas, et on vaja stilisti. Googeldasime pisut ja leidsime selle käigus värvianalüüsi, mis osutus samaks aastaaegade teemaks, millega meil kunagi põgus kokkupuude oli – küll aga on seda teooriat vahepeal kõvasti edasi arendatud, nüüd on tüübid jagatud 12 kuuks ja igal kuul siis omad nüansid.

Minul on üpriski oma väljakujunenud stiil ja oma lemmikvärvid, aga ma olen samas üsna värvipime ja ma pole kunagi osanud öelda, mis värvid kellelegi sobivad – tihti kõhklen iseendagi puhul. Seega otsustasin, et oleks äge õekesega koos minna ja lasta ennast ka uuesti “ära määrata”. No ja siis kuulis meie juttu Plika ning avaldas soovi kaasa tulla. Lisaks oli tulemas 15. sünnipäev tema pinginaabril ning küpses plaan ka tema kaasa võtta – ütlemata, kuhu ta viime. Nii oli meid lõpuks koos neljane kamp.

Värvianalüüsi tegijaid pole Eestis vist just ülearu palju, aga mõned siiski. Meie valisime Carol Toomsalu Meeletu ilu eelkõige just sellepärast, et meile meeldis mõte isiklikust lähenemisest ja kindlasti aitas kaasa ka ühe sisulooja suht hiljutine artikkel, mis oli väga sümpaatne lugemine ning tundsime, et just seda tahaks ise ka.

Hirmus raske oli leida aega, mis meile kõigile neljale sobiks – põhimõtteliselt oli ainult üks kuupäev, mis kõne alla tuli ja Carol tegi oma plaanid ümber, et meie seltskond just 30. augustile mahutada.

Meil oli õekesega kõik ära korraldatud ja läbi räägitud, plaanid viimse detailini paigas. Õeke tahtis Ikeasse mõningaid asju tagastada ja mina juhust kasutada, et Tallinnas olles tee peal ka mõned puslevahetused teha. Ikea kraam oli autosse laaditud, puslekohtumised kokku lepitud, Plika pinginaaber meile ööseks kutsutud, et järgmisel varahommikul Tallinna poole sõita… Ja hommikul, kui õekest meile hommikust sööma ootasin, sain selle asemel hoopis kuulata tema öösel kell neli saadetud häälsõnumit, et ta on toidumürgitusega täiesti rajalt maas ega ole võimeline voodistki tõusma.

Ütleme nii, et mul oli full on paanika. Kui poleks kokku lepitud üllatuskingitust Plika pinginaabrile, oleks palunud kogu ürituse edasi lükata, aga antud asjaoludel ei tulnud nii viimasel minutil alt ära hüppamine kõne alla. Ma olen teatavasti üsna kehv autojuht, eriti jälestan suuri maanteid rohkete rekadega ja Tallinnas sõitmist. Koroonaajal, kui Kaaslane haiglas oli, sai Tallinna vahet uhatud küll, aga hiljem pole õnneks olnud eriti vajadust väljaspool Pärnut autot juhtida. No ja nüüd siis olin sunnitud täiesti ootamatult ise rooli minema.

Võttes etteruttavalt kokku kogu selle päeva sõidukogemuse, siis olin kogu aja meeletult pinges ja närviline. Maanteel ei julgenud teha ühtki möödasõitu, kui selleks just eraldi rida polnud, mis tähendas, et tiksusin suurema osa ajast 80 kiirusega mõne reka taga. Tallinnas sees suutsin absoluutselt igasse kohta sõites vähemalt ühe korra valesti sõita – no mul oli kokku lepitud kõigepealt kaks puslevahetust, siis värvianalüüs, pärast Kristiine keskusesse, siis veel üks puslevahetus Sauel ja tagasi Pärnusse, nii et neid sihtkohti ikka oli… Aga ära ma sõitsin ja ellu ma jäin – järgmisel päeval olin enda üle uhke kah. Sellegipoolest pole kogemus, mida tahaks korrata. Laske mul sõita väiksemates linnades ja äärmisel juhul vaiksematel maanteedel. Muu ma jätaks parematele juhtidele 😛

Igatahes – kui me lõpuks värvianalüüsi kohale jõudsime, olin paras närvipundar. Aga järgnevad tunnid olid nii ägedad, et sõidupinge ununes üsna pea.

Värvianalüüsi mõte on leida toonid, mis tõstavad esile su loomuliku ilu. Kandes oma sobivaid toone, läheb tähelepanu sind vaadates kõigepealt näole. Kandes mitte nii sobivaid toone, läheb tähelepanu kõigepealt riidele, mis sul seljas. Mis ei pruugi kah olla tingimata halb. Ja kui näiteks muidu külmade toonidega inimene värvib juuksed mõnd sooja tooni, tekitab see kontrasti, mis võib ka olla iseenesest väga äge. Aga just oma toonid panevad su eriliselt särama. No umbes selline teooria. Ma pole ilmselt selle seletamises kuigi osav 😛 Aga siin pildi peal on näha kõigi kuude värvipaletid ja Carol seletamas, palju osavamalt kui ma teile 😀 Plika pinginaaber saigi alles koha peal teada, kuhu ta veeti 😛

Värvianalüüsi alustuseks proovitakse su näo juurde järjest kõigi 12 kuu värvidega rätikuid – ja kui neist sobivaim on leitud, siis hakatakse edasi proovima konkreetseid toone, et leida need kõige paremad, mis just sinu naha, silmade ja juustega kõige paremini kokku sobivad. Carol annab need parimad lõpus ka värvikaartidena kaasa, et oleks hea hiljem poes käia. Ja enamasti need värvikaardid ei ole päris kõik just selle kuu omad, vaid saab “laenuks” ka mõne teise kuu sobivaid värve. Selline täppisteadus ja personaalne värk. Neid parimaid värve koguneb lõpuks 15-20 ringis.

Sel pildil olen ma oma kuu “rätikuga”:

Olin alguses pisut murelik, kas on üldse mõtet teha värvianalüüsi teismelistele, kes kogu aeg oma juukseid värvivad. Carol ütles, et ikka tasub ja et võiks olla 1-2cm juuksevärvi väljakasv, sellest piisab. Plika juuksevärv oli jõudnud õnneks piisavalt välja kasvada. Plika pinginaabri emale lugesin sõnad peale, et ta jumala eest ei laseks juukseid värvida enne, kui oleme ära käinud 😀

Meil oli kokku lepitud, et laseme kõigepealt tüdrukutele analüüsi ära teha, siis saavad nemad Kristiinesse minna ja teha, mis iganes soovivad, kuni meie õekesega oma analüüsid kätte saame (nüüd siis küll mina üksi). Ja nagu arvasingi, soovis Plika pinginaaber, et Plika oleks kõige esimene ja tema siis teine.

Plika oli juunikuu, hele külm suvi. Plika pinginaaber oli september, novembri mõjutustega – soe…? sügis. Appi, ma olen juba ära unustanud, mis need omadused seal olid… No aasta peale kokku külm ja soe, hele ja seega ilmselt kuskil ka tume, kevadel oli näiteks üks kuu kirgas ja kindlasti olid mingid lisaomadused veel erinevatel kuudel… Aga no paremini meelde jäi ikka see, mis enda kohta käis 😀 Mina olin juuli – külm suvi.

Plikale meeldivad rohelised ja pruunid “metsa”toonid, Plika pinginaabri riidekapis on peamiselt valged ja sinised toonid… Ehk siis mõlemad olid harjunud eelistama just nö valesid toone. Naersime, et nad peaks oma riided või kehad ära vahetama. Väga äge oli, et nad just sellised kontrastid sattusid. Igal juhul oli küllaga põnevat avastamist, lisaks värvitoonidele saime lõpuks soovitusi ka sobiva huulepulgatooni osas – ja Plika pinginaabril oli meigikott kaasas, nii et ta sai seal oma meigiasjade kohta ka küsida soovitusi, mis paremini sobib ja mis mitte.

Tüdrukud olid mõlemad kogu päevast ja kogemusest vaimustuses. Eriti äge on mu arust just see, et teismelised võivad ju olla pisut skeptilised või oma harjumuspärases kinni ning nii mõnigi värv võib alguses väga võõras tunduda, nii et kohe ei julge ehk katsetama hakata – parimate värvide kaardid jäävad aga alles, saab kasvõi aastaid hiljem need välja kraamida ja poodi minna.

Siin pildil on Plika ja tema pinginaabri värvitoonid:

Siin on needsamad toonid selle kuu ametlike toonide “sees”:

Ja minu toonid (meil oli Plikaga kuus ühist, aga ma unustasin nendest eraldi pilti teha):

Mulle endale on alati meeldinud erksad toonid, aga suve toonid on pigem tuhmimad, nö halliga segatud. Need mu lemmikud erksad on pigem talve toonid – talve aga on eestlaste hulgas väga vähe, sest see nõuab suuremaid kontraste. Õnneks sain ma õige mitu tumedamat tooni talvelt laenuks. Ja pika lunimise peale ühe punase ka 😀 Mulle ju hullult meeldib punane, see on alati olnud üks minu leivanumbreid… Aga punane teadagi on enamasti soe. No lõpuks sain endale külma “sinipunase” 😛 Otse loomulikult ei peaks suvi kandma musta, nii et see soovitati mul asendada võimalusel erinevate hallidega, samuti sobisid mulle teatud tumesinised ja tumerohelised. Sain kinnitust sellele, et valge ja pastelsed toonid, mis pole mulle kunagi meeldinud, ei olegi minu teema. Oma “valge” ma muidugi sain, selle nimi oli vist rose beige… No selline hallika alatooniga. Peale punase mulle üldiselt meeldivad üsna õiged toonid – tõsi, ma olen neid siiani eelistanud küll pigem erksamatena, aga nüüd siis tean, et peaksin pigem eelistama neid tuhmimana, halliga segatuna. Ja mitte ükski kollane toon mulle ei sobinud.

Õeke leppis omale värvianalüüsiks uue aja kokku ja läksin temaga järgmisel nädalal Tallinnasse kaasa, sest NII PÕNEV! Ja teate, mis temal välja tuli? Et kunagi määrati ta suveks, aga tegelikult on hoopis hele kevad 😀 Inimene on 20 aastat teadnud, et talle sobivad külmad toonid, siis saab järsku teada, et ups, tegelikult hoopis soe. Tal oli seega eriti šokeerivate tulemustega analüüs ja palju ümber harjumist.

Carol vaatas tükk aega, kas on hele suvi (sama, mis Plika) või hele kevad, aga lõpuks ütles, et ikka kindlalt kevad. Siin on mõlemad näha, aga võitjaks osutus parempoolne:

Õekese toonid said üles pildistatud kahe erineva kuu “sees”. Ta oli mai… Aga ma ei teagi, mis see teine kuu on 😀 No märts või aprill, muud varianti pole 😀 Igatahes tema sai soovituse kasutada oma garderoobis 80% heledaid toone, kuna aga tumedaid on ka lisaks vaja, siis 20% võivad olla siis need nö laenatud tumedamad alumisel pildil.

Mina olin kasutanud juhust ja vedanud kaasa hunniku oma punaseid riideid, et uurida, kas ma tõesti peaks need kõik oma riidekapist välja viskama. Minu suureks kergenduseks jäi kaks lemmikut täitsa alles (sh see punane kleit alloleval pildil, juhhei). Aga rohkem muidugi läks… 😀 Samuti oli mul kaasas paar erksamat riiet, mille kohta kahtlustasin, et need vist ikka suvi ei ole ja tõepoolest, olid pigem talv… Küll aga sain loa neid edasi kanda ja soovituse erksaid toone heleda roosa huulepulgaga tasakaalustada – sh seda rohekat pluusi pildil.

Värvianalüüsist edasi on võimalik ka Caroliga poodi minna – ja õeke tahtis seda ka. Soovitus oli, et värvianalüüsi ja poeskäigu vahele jääks vähemalt paar nädalat, et oma toonidega harjuda ja selle aja jooksul kindlasti ka ise oma värvidega poes käia ja üritada miskit sobivat osta. Nende kolme nädalaga olin mina teinud õige mitu Humana tiiru ja ostnud õige mitu asja – õeke ostis ühe 😀 Minul oli lihtsam leida turvalisi tuttavamaid toone – halle, tumesinist, tumerohelist… Heledamate ja roosade ja lilladega ikka kahtlesin, kas see nüüd on minu oma või mitte.

Igatahes, eile käisime õekesega Tallinnas ja saime Caroliga Ülemistes kokku, et õeke saaks koolitatud, kuidas poodidest oma toone üles leida. Teooria on siis selline, et kui oma värvikaardid nö lehvikuna laiali lööd ja proovid seda mingi riide taustale, siis kui sulanduvad, on sinu värv, kui pigem on suurem kontrast, siis mitte. Aga jah, need nüansid… Et õeke saaks aru, kas tegu on kevade või sügisega, näiteks. Mul on heledate, lillade ja roosade puhul kohati isegi raske aru saada, kas need on külmad või mitte. Kui ma alguses arvasin, et mulle värvianalüüsist piisab, edasi saan ise hakkama, siis olles mitmeid kordi Humanas paljude toonide juures kahelnud ja eile jälginud seda, kuidas õeke õppis oma toone tuvastama, siis mulle tundub, et ma ikka tahaks ise ka 😀

Kaks tundi möödus kiirelt, jõudsime käia paaris riidepoes ja ühes kosmeetikapoes. Riidepoodides pildistas õeke üles kõik oma toonis riided, mis talle vähegi meeldisid, et neid hiljem selga proovida. Kosmeetikapoes saime me mõlemad endale sobivad huulepulgad. No ühe olin ma tegelikult juba varem ära ostnud, selle näidise järgi, mis Carol mulle kaasa pani – aga nüüd sain teise veel lisaks ja oleks saanud ka kolmanda, kui ma oleks olnud nõus kasutama kauapüsivat vedelat huulevärvi, mis oli nii kleepuv, et hakkas vastu või maksma 50€ Yves Saint Laurenti huulepulga eest, mis oli ülimõnus konsistentsiga ja õiget tooni, aga krt, no ausalt käsi ei tõuse sellist summat huulepulga eest välja käima. Kuni 10€ on mu arust mõistlik hind, 20€ ma võin ka veel maksta õige tooni eest, vb isegi 25€ käiks pika hambaga välja, aga 50€… Nope. Selle raha ma maksan pigem Carolile, et ta mind juhendaks ja koolitaks, see on tunduvalt mõistlikum investeering 😀 Ühesõnaga seekord meil sai lihtsalt aeg otsa, aga kuna me kohtume tulevikus kindlasti veel, siis loodan, et väisame mõnd teist kosmeetikapoodi ja leiame mulle ka mõistliku hinnaga roosa – samuti tahaks ma ikkagi ühte külma punast, mida samamoodi sellest poest ei leidnud, kus me seekord käisime.

No ja kui kaks tundi oli läbi ning me olime saanud  õekesega pisut süüa, puhata ja hinge tõmmata, käisime veel vähemalt sama pikalt poodides – õeke proovis kõiki neid riideid, mis varem välja valitud said, tegime kõigist pilti, õeke ostis nii mõnedki ära ja lõpetuseks käisime talle veel uut pesu ka ostmas. Lisaks ostis ta endale huulepulga ja -läike ning ripsmetuši. Ühesõnaga päev läks täiega asja ette ja õeke proovis õhtul kodus asju selga ning kirjutas mulle, et tunneb ennast nii ilusana. Ta oli ise ka täitsa hämmingus, sest tavaliselt ta vihkab shoppamist ja ei leia midagi, aga nüüd sai ühe päevaga nii palju asju ja ise nii rahul.

Ma spetsiaalselt otsisin kõik tema ostud (no need nö päris riided, mitte pesu) veebist üles, et jääks mälestus (sest need pildid, mis me poodide riietuskabiinides kiiruga klõpsisime, polnud blogi jaoks piisavalt esinduslikud). See üliäge kollane litritega kampsun on pildi peal küll üsna ilmetu. Tegelikult näeb täiega äge välja. See oli üks neist, mille kohta Carol ütles, et proovi, õeke arvas, et proovida ju võib, aga ei tundu tema stiil – ja seljas hakkas meeldima.

Ühesõnaga ÜLIÄGE kogemus on see kõik olnud, tahtsin juba ammu teiega jagada, aga nagu isegi näete, on see postitus hirmpikk ja mul polnud selle kirjutamiseks varem lihtsalt mahti. Nüüd, pärast kolmandat korda, tahtsin emotsiooni pealt ära kirjutada, enne kui jälle muu elu peale tuleb.

Carol on ääretult sümpaatne ja lahe, rõõm on olnud temaga kõik need korrad kohtuda ja neid kordi tuleb kindlasti veel. Õeke tahab veel ühte poeskäiku, et oma stiili kujundada ja mina vist tahaks ikkagi värvide valimise õppetundi… Ja no tegelikult ma tahaks kogu oma riidekapi Caroliga üle kontrollida 😀

Ma olen aastaid olnud oma stiiliga täiesti rahul ja olen praegu ka, aga olen ka alati olnud teadlik sellest, et ma olen “värvipime” ja et kõik mu lemmiktoonid ei pruugi olla minu jaoks parim valik. Areneda mulle aga väga meeldib ja minu jaoks oli üliõige otsus minna stilisti juurde ja lasta kogenud silmaga inimesel endale parimad toonid välja valida. Koos poes huulepulgatooni valida oli ka ikka hoopis teine asi, kui üritada ise selle värvinäidisega õiget tooni leida… Ja nii head on sellised soovitused, et ok, kui sulle meeldib see erk värv, siis kanna pealegi, aga tasakaalusta heleda huulepulgaga. Ma ise lihtsalt ei taju selliseid asju 😀 Nii et kui saaks õiged huulevärvid ostetud, oleks pikemalt mureta ja kui ma saaks korra koos Caroliga poes käia ja õppida paremini oma värve tuvastama, siis sellega vast saaksin tulevikus ise hakkama.

Kusjuures minu arust on värvianalüüs täpselt selline asi, mida võiks teha korra elus KÕIK inimesed. Igaüks saaks sealt midagi uut. Ja värvipimedad nagu meie õega – sellised muidugi eriti palju kasulikku 😀 Mul on plaanis mingi hetk ka meie meespere Caroli juurde saata. Mehed, ta ütles, pikka juttu tihti ei taha – ja huulepulgatooni neile ka valima ei pea 😀 😀 – neile lihtsalt anna sobivaimad värvid kätte ja nad on väga rahul. No vaatame, millal me sinna jõuame… Aga kunagi kindlasti! Ja see on nii põnev, et ma kohe tahaks kõik oma sõbrad ka Caroli juurde saata ja nendega kaasas käia, et näha nende kogemust ja avastusi. No lihtsalt nii põnev, noh!

Ma ei meigi ju ennast üldse – lihtsalt ei viitsi ega tunne vajadust, olen enda meelest niigi kobe ja õnneks on mul loomulikult tumedad kulmud ning ripsmed. Kui oleks mõni ülipidulik sündmus, laseks kosmeetikul meigi teha, aga niisama piduliku sündmuse puhul olen siiani tundnud, et huulte punaseks värvimisest piisab küll 😀 Huulepulk on põhimõtteliselt ainus meigitoode, mida olen nõus regulaarsemalt kasutama, sest minimaalse vaevaga maksimaalne efekt, samuti ei pea seda õhtul eraldi eemaldama, kulub ise maha 😀 Kui ma ökopoe juhatajana töötasin, olin rohkem klientide silme all ja siis viitsisin huuli värvida küll, aga viimased kuus aastat töötan kontoris, kus keegi ennast suuremat ei meigi, pole tundnud meikimiseks mingit vajadust ega survet – seega olengi parimal juhul korra-paar aastas peole minnes huuled punaseks võõbanud. Aga nüüd kogu sellest värvianalüüsi teemast innustust saanuna tunnen, et huulepulga kasutamise võin endale jälle külge harjutada küll. Kui spetsialist on mulle minu parimad toonid välja valinud, siis miks mitte 🙂

Seega ma lõpetuseks tegingi pilti oma huulepulkadest – kaasa arvatud sellest punasest, mis on vale nii toonilt kui läikelt. Suvi peaks matti huulepulka kasutama – kerge läige on ok, aga mitte full on läige. Ma olen alati läikeid eelistanud, aga nüüd tunnetan, et matt, kui see pole liiga matt, on tegelikult päris mõnus. Nii et ma siis katsetan.

Need kaks on hiljuti ostetud õiged toonid:

Sorry, selfid on suht suvalised klõpsud, mul lihtsalt polnud kuskil väga head valgust ja ma üleüldse pole eriline selfitaja 😀

Siin on vale punane:

Kärtsroosa, mille ostsin Caroli kaasa antud värvinäidise järgi ja mille suhtes ma olen endiselt pisut kõhklev – aga see olevat täiesti tavaline, et “õige” huulepulgatoon paneb alguses kulmu kergitama 😀

Ning lilla, mille Carol mulle eile välja valis ja mis mulle neid kõigist kolmest hetkel kõige rohkem meeldib.

Ootan juba põnevusega, millal jälle Caroliga kokku saame, seniks aga käin värvikaartidega Humanas ja üritan oma uusi toone avastada.

Kogu selle kirjutamise peale on kell märkamatult üks saanud ja äratus on juba 6.40… Tuleb lühike öö, aga no mis seal ikka, üritan üle elada 😀