Apr 042021
 

Kuu algas meeldivalt hoogsalt, aga käis teises pooles lugemise mõttes täiesti maha :D Kokku kümme raamatut ja 2867lk. Inglise keeles ainult üks raamat, mis on minu puhul äärmiselt ebatavaline.

Kuna olen kõigi raamatute kohta eelnevalt juba eraldi postitused teinud, siis ega rohkem polegi miskit öelda :D Marie Force Fatal-seeriat ma eriti arvustada ei viitsi, sest eesti keeles neid praktiliselt pole ja inglise keeles keegi neid eraldiseisvate raamatutena vast lugema ei hakka. Aga üldises plaanis endiselt väga mõnus krimisari, kus kuriteod põnevad ja suhteliinid toredad, ehkki kohati liiga roosamannad :P

Alustatud Lõpetatud Autor Pealkiri GR Hinne Lk arv
01.03.2021 01.03.2021 Tanja Mihhailova-Saar Tanja. Milles on süüdi taburet? 5 5 240
05.03.2021 05.03.2021 Ketlin Priilinn Kas keegi kuuleb mind? 4 4 296
05.03.2021 06.03.2021 Ketlin Priilinn Kommionu 4 4 296
06.03.2021 06.03.2021 Ketlin Priilinn Jenny Dahlgren 4 4 286
06.03.2021 07.03.2021 Ketlin Priilinn Lumehaldjas 4 4 300
02.03.2021 13.03.2021 Epp Petrone ja Väike Myy Meie taluelu 5 5 282
15.03.2021 15.03.2021 Marju Gellert Minu Hispaania 4 4 232
15.03.2021 16.03.2021 Henek Tomson Minu Uus-Meremaa 5 5 264
17.03.2021 17.03.2021 Ene Sepp Väike roosa pilet paradiisi 4 4,5 312
20.03.2021 21.03.2021 Marie Force Fatal Jeopardy 4 4 359

 

Apr 042021
 

Lugemise väljakutse grupi postitus 18. märtsist.

LV25. Raamat kirjanikult, kelle nimeline tänav on Sinu kodulinnas.

Ene Sepp “Väike roosa pilet paradiisi” (Tänapäev 2015, 312lk)

See raamat rändas minuga raamatukogust koju pärast seda, kui “Lumelinnu surm” oli kustumatu mulje jätnud ja tahtsin Ene loomingust veel midagi lugeda.

Kes meist ei unistaks lotovõidust? Mina küll vahel 🙂 Nii et põnev oli, kuidas see teema raamatuks vormitud on. Oli väga köitev – ega enne ei saanud käest panna, kui läbi. Seekord läks paremini, sain suisa kell üks öösel arvustust kirjutama, ei läinudki kella kolmeni 😃

Kurb on mõelda sellele, kui palju võib olla selliseid sõltuvussuhtes olevaid naisi, selliseid vägivaldseid mehi, selliseid nõmedaid vanemaid… Elasin peategelasele ja loo arengule väga kaasa ning olin põnevil, kuidas see kõik siis lõppeb.

Ja kurat, selle lõpu eest võtsin GR hindes tärni maha – muidu oleks puhta südamega viie pannud, sest ma kaotasin ennast raamatusse täitsa ära ja see oli nii mõnus tunne. Aga lõpplahendus EI MEELDINUD 😃 Ei saa ju rääkida, mis täpselt oli. Aga need, kes lugenud, saavad vast aru, millist mina oleks eelistanud. Olen tegelikult nõus ka teiste arvustajatega, et lahendus oli huvitav ja usutav… Aga IKKAGI! *trambib jonnakalt jalgu*

Igatahes – mõnus raamat, väga soovitan! Lõpplahendusest hoolimata 😃

Ja mis te arvate, kas ma ostsin just Eurojackpoti pileti või ei? 😂

Apr 042021
 

Lugemise väljakutse grupi postitus 17. märtsist.

Henek Tomson “Minu Uus-Meremaa” (Petrone Print 2021, 264 lk)

Ma ei alustanud selle raamatu lugemist eriti suurte ootustega – mõtlesin, et küllap on tore, aga vaevalt, et matkamine minu jaoks nüüd nii põnev teema on.

Oi, kuidas ma eksisin! Seda raamatut ei saa võrrelda nt “Minu Šotimaaga” (no lihtsalt esimene Minu-sarja raamat, mis matkamisele mõeldes pähe tuli) – Heneki rännak oli ikka igas mõttes klass omaette. Sellistes ilmastikuoludes! Ilma rahata! Täielik ulme!

Algusest peale oli nii kaasakiskuv, põnevusega keerasin lehti ja ahhetasin iga ägeda kogemuse, iga kohatud abivalmi inimese ja heateo, iga uskumatu kokkusattumuse peale. No lihtsalt pani kaasa elama!

Üsna ebatüüpiline Minu-sarja raamat, Uus-Meremaal ELAMISE kogemust siit ilmselgelt ei leia (küll aga tutvustatakse loodust, ajalugu, inimesi) – samas see polnudki mu jaoks peamine. Peamine oli ikka retk. Matk. SEIKLUS!

Ühesõnaga ma olen äärmiselt meeldivalt üllatunud, et see raamat nii sügava mulje jättis ja soovitan soojalt kõigile.

Kuna olen pikalt jälginud Uus-Meremaal elavate eestlaste blogisid, olid paljud raamatust loetud kohanimed mõnusalt tuttavad. No ja mul on ikka unistus, et Alaska Mannilt ka kunagi “Minu Uus-Meremaa” tuleb (eks temalgi on oma matkaseiklusi jagada, aga peamiselt just selle igapäevaelu poole pealt). Nüüd, kus ei ole enam “üks riik, üks autor” piirangut – lootust ju on? 😃 Ilmselgelt mitte niipea, aga ehk näiteks paari aasta pärast? Uus-Meremaa on nii äge koht, tahaks sellest veel kuulda.

Tekkis kohe isu ise ka matkahundiks hakata. Mitte küll nii ekstreemsetes ilmastikuoludes ja ilma rahata, aga… Alustaks lihtsalt päevast või nädalavahetusest kaunil kodumaal ja… Kes teab, äkki jõuan ka kunagi Te Araroale? 🙃

Apr 042021
 

Lugemise väljakutse grupi postitus 15. märtsist.

Marju Gellert “Minu Hispaania” (Petrone Print 2021, 232lk)

Olen üldiselt väga positiivne inimene, aga täna õhtul oli kuidagi eriti viuviu olemine – kõik ajas närvi, miski ei sobinud. Raamatu abil teise maailma põgenemine aitab alati – ja meeleolu arvestades tundus kohane valida krimkade kuhjast just päikeseline “Minu Hispaania”.

Paar tundi hiljem sai raamat läbi ja tuju on tunduvalt parem 🙂

Minu lemmikud Minu-sarja raamatud on need, kus on tunda autori armastust selle riigi vastu ja “Minu Hispaania” on kahtlemata üks neist. See oli muljetavaldav, kuidas autori Hispaania-armastus oli nii suur, et ta aastaid enne kolimist võttis hispaania keele kursusi ja vaatas hispaaniakeelseid telekanaleid. Enamasti kolitakse keeleoskuseta ja hüpatakse koha peal vette 🙂 Aga nagu raamatust tundus, siis Hispaanias oleks nii üsna raske olnud, sest Málagas, kuhu nad kolisid, ei saanud inglise keelest vähemalt toona keegi aru.

Ega see uues kohas elu alustamine kerge pole – ehkki raamatu peategelastel tundus algus pigem libedamalt minevat ja alles hiljem viskas neid vimkasid teele… Aga ometigi nii lahe, kui ettevõtlikult nad on kõigega hakkama saanud ja kui erinevaid asju seitsme seal elatud aastaga ette võtnud. Müts maha! Loodan siiralt, et nende ettevõtlus kogu sellele koroona-ajastule hoolimata ellu jääb ja õitsele lööb – nad on selle täiega ära teeninud.

Ühesõnaga väga mõnus ja kiire ühe õhtu lugemine, mis tekitas isu ise Hispaaniat avastama minna. Raamat oli kahjuks küll lühikesevõitu ja seda käest pannes jäi tunne, et oleks tahtnud nagu rohkem ja süvitsi… Mida täpselt, ei tea isegi 🙂 Aga mis oli, oli tore lugemine. Soovitan!

Apr 042021
 

Märtsi teine pool läks menüü mõttes täitsa metsa. Mõtlesin, et ei tee ette, vaid planeerin jooksvalt, aga tööd oli palju, õhtuti olin surnud ja ei jaksanud üldse söögitegemisele mõelda. Üht ja teist sellegipoolest tehtud sai, millest tagantjärele aru anda. Ja õppetund, eks, oli kõige olulisem – peab

Viimaseks nädalaks sai vähemalt teiseks pooleks menüü tehtud – Kaaslane ju jõudis koju :) Aega mul selleks eriti polnud, seega võtsin kiiruga mõned me lemmiktoidud ja valmis ta oligi.

Aga siis tagasiulatuvalt menüü ja kommentaarid.

E 15.märts verivorst ja praekapsas
T 16.märts riisinuudlid wokitud aedviljadega
K 17.märts oapallid hapukoore-majoneesikastmega
N 18.märts koorene kanapasta
R 19.märts kinoasalat
L 20.märts kanasupp
P 21.märts

 

Verivorst oli Saaremaa poes eriti hea hinnaga, sai sellepärast ostetud. Praekapsas maitseb kõigile. Oleks ahjukartulit ka kõrvale tahtnud, aga ei viitsinud teha. Süüa tegi Poiss. St, noh, torkis vorste kahvliga ja pani need ahju ning kapsa potti soojenema :D

Riisinuudlid wokitud aedviljadega oli käigu pealt improviseeritud tervislik kiirtoit – polnud eriti midagi varuks, polnud ühtki liha sügavkülmast välja võetud. Mõtlesin tükk aega ja lõpuks mõtlesin välja, inspiratsiooniks ikka Sandra Vungi retseptist saadud ideaalne kombo riisinuudlite maitsestamiseks – sojakaste-koriander-kurkum. Pakk wokisegu pannile, nuudlid peale, maitsestasin – valmis. Kõik sõid ja kiitsid.

Oapallide retsepti võtsin ka Sandra Vungilt, sest parasjagu oli käimas kaunviljade nädal, aga see jäigi mu ainsaks katsetuseks, sest rohkem ei jaksanud. Salati jätsin tegemata ja pallid üksi olid kuivavõitu, enda viga, eks :D Aga noh, võimalik, et proovin kunagi täisretsepti ka järele.

Koorese kanapasta tegi Plika, sest ma ei jaksanud mõelda ega ise teha.

Kinoasalatiga oli selline lugu, et päev varem polnud mul lõunaks midagi süüa, tegin kinoat – aga kogemata liiga palju. Sisse hakkisin vist marineeritud kurki, sest muud polnud… Mitte et mulle maitseks marineeritud kurk :D Ühesõnaga pool jäi järele. Järgmine õhtu siis lisasin sellele purustatud keedumuna, kirsstomateid, tegin peale õlikastme… Maitses palju paremini :D

Samal õhtul kätte saadud ahju õnnistasid lapsed sisse pitsaga.

Paar päeva hiljem sai esimene leib ka tehtud:

Ahi mahtus mõõtudelt ideaalselt ja mul on nüüd lõpuks ometi pisut suurem plaat :)

Jogurti tegemise õpetus oli isegi ahju kasutusjuhendis ja tundub üsna pädev. Ma polnud veel nii kaugele jõudnud, et minna uurima, mis juuretisega jogurtit praegusel ajal poest saada on, kui jõudis kohale Krissu sünnipäevakaart ja ühes sellega ka pakike jogurtibakterit. Plika saab varsti ära katsetada.

Kanasuppi tegin esimest korda elus. Turult sain hirmkalli talukana (1,5kg maksis ca 12€) – selle koivad ja tiivad eraldasin, pisut fileed sain ka, ülejäänust keetsin puljongi (ei viitsinud sinna midagi sisse panna peale soola, ehkki retseptid ütlevad, et paneks juba maitseks juurvilju) ja supi (suht standardse – kartul, porgand, porru, seller). No JUBE hea sai ja LIIGA kiiresti otsa :D

E 22.märts sushi (ei teinud ise)
T 23.märts riisinuudlid wokitud aedviljadega
K 24.märts vein, juust, krõpsud
N 25.märts jacket potatoes tuunikalaga
R 26.märts tortillapitsa salaamiga
L 27.märts koorene salaami-šampinjoni pasta
P 28.märts

 

Sünnipäevanädalal oli söögitegemisega eriti kehvasti. Teisipäeva lõunaks sai uuesti tehtud nädal varem avastatud wokirooga – suurema koguse, et jaguks õhtuks ka. Kolmapäeval oli veiniõhtu snäkkidega.

Neljapäeval kordasime üsna hiljuti menüüs olnud tuunikalaga ahjukartuleid, sest menüü ju puudus ja nende jaoks olid asjad kodus olemas. Reedel sain Saaremaa poest soodsa hinnaga salaamit, nii et laisalt tegime tortillapõhjal pitsat – salaami ja punase sibulaga. Laupäeval oli vaja ülejäänud salaami ära realiseerida ja proovisin seda retsepti pisut lihtsamal kujul (pähkleid mul polnud ja mozzarella mu arust miskit eriti juurde ei andnud, aga salaami-seened-juust kombo oli päris mõnus).

E 29.märts McDonalds
T 30.märts tomatisupp
K 31.märts hiina kana
N 01.apr mulgi puder
R 02.apr lõhesupp
L 03.apr tuunikalapirukas
P 04.apr brokoli või ja küüslauguga, tatar sibulaga

 

Esmaspäevaõhtused plaanid läksid nii, et polnud aega süüa teha, jõudsin koju peale üheksat ja võtsin mind oodanud Poisile burksi (Plikat polnud kodus). Endale ka muidugi. Magustoiduks olid maasikad :D

Teisipäeval tegime oma lemmikut tomatisuppi (pane blogi otsingusse tomatisupp, saad retsepti), sest soodushinnaga mozzarella. Seekord tegi Plika ja imestas, et NII LIHTNE ongi :D Kolmapäeval tuli Kaaslane ja tema auks sai söögiks me lemmik hiina kana, mille retsepti tuleb samuti välja blogi otsinguga. Neljapäeval vana lemmik mulgipuder. Reedel võtsin sügavkülmast välja lõhe supikogu, mida oli nii palju, et pidin puljongi keetmiseks garaažist suurema poti tooma ja see induktsioonpliidil ei töötanud, nii et sai puupliidil suppi keeta. Eile tegin tuunikalapirukat, mis oli täitsa maitsev ja võiks teinekordki teha (ehkki sibulapirukas on ikka kõikse parem).

Täna oli päeval kõht tühi ja külmkapis pikalt järge oodanud üks brokoli. Ma pole brokoliga just kõige suurem sõber, kuidagi ei oska teda valmistada, pasta sees ei maitsenud… Aga nüüd googeldasin, kuidas maitsvalt teha, lugesin Perekooli teemat ja leidsingi ideaalse lihtsa retsepti. Panin soolaga maitsestatud keevasse vette minutiks tükeldatud brokoli, kurnasin siis vee, lisasin võid, pressisin sisse paar küünt küüslauku ja raputasin kaane all kõik korralikult segi. No tõsiselt imemaitsev sai! See lühike keetmine tegi brokoli nii ilusaks erkroheliseks, see oli ühtaegu krõmps ja mahlane. No ja või ning küüslauk… Nom. Jälle üks tervslik lihtne kiirtoit lisaks, mis sobib kodukontori kiireks lõunaks.

Õhtuks tegime tatart praetud sibulaga, sest mõlemat oli kodus olemas ja kalasupist oli kopp ees. Seda saab veel mitu päeva lõunaks süüa :P

Aga üldiselt on jah nii, et nüüd, kus Kaaslane on kodus, peab ikka iga päev süüa tegema :D Seega järgmise nädala menüü on paigas, küll väga ei viitsinud uusi retsepte otsida, pigem vanad ja äraproovitud. Aga ei seljankat ega riisi-spinatipihve pole ma varem teinud, nii et miskit uut ikkagi ka. Eks näis, kuidas siis tegelikult läheb. Selline tunne, et peab hakkama kaks korda päevas kokkama, Kaaslane muudkui näljendab… :D Nii juhtub, kui üle poole aasta ühes väikeses ruumis kinni istuda ja siis järsku saab terves kahekorruselises majas ja aias ringi toimetada. Ega ta palju järjest ei jaksa, ikka tasa ja targu ja pidevate puhkepausidega, aga ISU on igatahes hea :D

E 05.apr lasanje
T 06.apr kala-kartulipudru vorm
K 07.apr seljanka
N 08.apr läätsekarri
R 09.apr pad thai
L 10.apr riisi-spinatipihvid
P 11.apr kapsapirukas
Apr 012021
 

Sain eile õhtul lõpuks oma sünnipäevakingituse kätte – küll väikese hilinemisega, aga ise olin valmistunud kuu aega pikemaks ootamiseks :D Suurepärane ajastus täpselt enne pikka nädalavahetust.

Kuus kuud, kolm nädalat ja kaks päeva. Mitte et ma oleks lugenud :P

Mar 152021
 

Sel nädalal oli mul töörindel kolleegi asendamise tõttu hullumeelselt kiire ja söögitegemisega võtsin nii ladnalt kui vähegi sain. Samas siiski normaalselt süüa tehes, mitte pelmeene süües :D Õnneks kolmekesi meil tihti jagub ühe õhtu söögist mitmeks päevaks ja õnneks on Plika juba nii asjalik, et suudab iseseisvalt lihtsamad õhtusöögid valmis teha.

Menüüd sain täielikult järgida, sest mugavalt oli eelmisest päevast sööki alles just nendel päevadel, mille toidud ma vahele jätta tahtsingi. Täpsemalt siis kalatoidu (saime oma nädala kalaannuse ligi kilost lõhefileest, mille äkiliseks tegin) ja tomatisupi (sest soodushinnaga mozzarellat ei leidnud). Hmm, nii et sel nädalal jäid tegemata nii taimetoit kui supp, kui ma nüüd hästi järele mõtlen. Nojah, juhtub :D Vähemalt muus osas oli vaheldusrikas.

Esmaspäeval tegin kanakarrit ja see oli tõesti hea, teen kindlasti uuesti. Panen alati terve küüslaugu (isegi kui retsept ütleb üks küüs), kasutan alati 10% koort (ka siis, kui retseptis on piim või vahukoor), petersell mulle ei maitse, seega jätsin ära, muus osas tegin suht täpselt retsepti järgi. Plika ütles alguses, et nii hea ja lõpus hakkas tal iiveldama. Millest, ei tea. Poiss ütles, et täitsa hea – ja tema suust on see kiitus :D Pilt ei tulnud just väga apetiitne, aga noh… :D Riis on kollane, sest panin aurutajasse kurkumit :)

Teisipäeval sõime pühapäevaõhtust oasuppi, seega midagi lisaks ei kokanud.

Kolmapäeval tegi Plika brokoli ja singiga makaroni ahjuvormi. Talle endale maitses hästi, Poiss sõi, aga väga ei hoolinud, mulle endale ootuspäraselt brokoli selles koosluses eriti ei meeldinud. St toit oli ok ja sõin meelsasti, aga brokolit sööksin tulevikus kuskil mujal kui pasta sees. Seda vormi jagus ka veel neljapäevaks.

(olin just uue telefoni kätte saanud ja avastasin hiljem, et kaamera vaikimisi seadetes on pildil olev vesimärk… no sellist jaburust pole varem olnud :D)

Nii et mina tegingi süüa esmaspäeval ja siis alles reedel – luksus :D Reedeseks söögiks oli esialgu juba nädal varem menüüsse pandud vokitud veiseliha Korea moodi. Veist ma endiselt valmistada ei oska – maitsestasin vaid soolaga ja jäi suht vintske. Samas kogu ülejäänud kombo sees oli ta täitsa ok, ei rikkunud toitu kuidagi ära. Tšillit mul polnud, selle jätsin lihtsalt ära, isegi pulbrit unustasin panna. Mungube ka polnud, seega panin sügavkülmast selle asemel aedube ja herneid. Talisibula asemel rohelist sibulat. Palju sest algsest retseptist üldse alles jäi? No ikka enam-vähem ju :D Serveerisin riisinuudlitega (pool 454g pakist). Ja teate, mis Poiss selle toidu kohta ütles? Jumalik! Tema suust sellist kiitust kuulda, ma olin ikka väga üllatunud :D Soja ja meega kaste, nagu näha, sobis meile kõigile. Ühesõnaga läheb ka kindlasti kordamisele, ainult veist tahaks järgmine kord kuidagi paremini valmistada. Ja originaalretsepti järgi mungubadega proovida.

Riisinuudlid on üldse meil järjest suuremad lemmikud – saavad kiirelt valmis, maitsevad kõigile ja sobivad suurepäraselt igasugustesse Aasia hõnguga toitudesse. Hiinakas on ju me suur lemmik.

Eile ma turule minna ei viitsinud ja otsustasin valmistada söögi kapis leiduvast. Sügavkülmas on mul alati kana ja hakkliha, aga seda ka sulatada ei viitsinud. Kartuleid olin liiga palju koju toonud, need ju hakkavad kevadel kohe idanema. Lisaks oli külmkapis aeguma hakkav hapukoor, mingi riivjuustutörts, üks muna, pisut peekonit ja kotike seeni (kui Maximasse satun, ostan neid alati lahtiselt suurema koguse, mõnda aega peavad külmkapis vastu, aga oli vaja ära kasutada). Sibul-küüslauk on mul alati kodus olemas. Nii et pärast pisukest mõtlemist praadisin pannil peekoni, küüslaugu, sibula ja seened ning tegin kartulipudru – siis panin võitatud ahjuvormi kõigepealt panni sisu, seejärel kartulipudru, lõpuks hapukoore ning muna segu, kõige peale riputasin riivjuustu. Nii pool tunnikest oli vist ahjus ja väga hea sai. Rõõsa koorega oleks muidugi hapukoorest parem olnud, aga polnud viga nii ka. Plikat nädalavahetusel eriti kodus polnud, tema seeni ei söö nagunii – Poiss sõi ja ütles, et täitsa hea. Sõime ka täna ja homseks lõunakski veel jagub.

Täna sõime Plikaga veel kahe peale ära paki edamame ube :D No nii head on need ikka! Ja nii imelihtne valmistada – lihtsalt viis minutit soolavees keeta ja valmis! Peab Rimist juurde ostma, loodetavasti see 2=4€ soodukas on endiselt.

Räägin me ahjusaagast ka. Neljapäeva õhtul tahtsin leiba küpsetada – kuna mul endal oli tööga megakiire, palusin Plikat, et too hapnenud taignaga edasi tegeleks. Seletasin kiirelt ära, mida, kuidas ja mis järjekorras (ma ju kasutan suhkru asemel magustamiseks datleid, neist tuleb kivid eemaldada ja veidikese veega saumiksriga plödiks lasta – seega me leivategu on tavapärasest pisut erinev) ning ta sai suurepäraselt hakkama. Panin leivad ahju, et see korraks sisse lülitada ja soojas kiiremini kerkiks – ja avastasin, et temperatuuri nupp pöörleb täiesti vabalt. Plika oli just tund varem küpsiseid teinud ja kõik oli korras… Müstika. No mis meil muud üle jäi, kui et lootsime parimat. Kergitasime leivad ära ja panime ahju sisse. Ja kujutad sa pilti, saime selle ahju parimad leivad :D Tavaliselt küpsetasin 20 minutit 225 kraadi ja 40 minutit 200 kraadi, siis võtsin leivad vormist välja ja jätsin veel sooja ahju ööseks – vahel jäid ikka seest pisut kleepuvad. Ei miskit hullu ja meil on nagunii harjumus leiba hiljem röstida. Seekord oli ahju “vaikimisi” temperatuur üle 200 kraadi – kui palju, ei oska hinnata, 225-250 vast. Leib sai poole tunniga ikka väga krõbedaks ja olin pisut mures, ega ära ei kõrbe. 50 minuti pealt keerasin ahju kinni, võtsin leivad vormist välja ja jätsin ööseks ahju. No ja super hea sai!

Igatahes sellise ahjuga ei ela :) Meil on praeahi pea igapäevases kasutuses – Plika küpsetab pidevalt, leiba teeme, vormiroogasid… See väike ahi on mul alati pinnuks silmas olnud, väikese pindalaga plaadile mahub vähem küpsiseid, miinimumtemperatuur on 100 kraadi… No ühesõnaga, ei olnud fänn. Olen alati unistanud normaalsest ahjust, aga see kapp, mida ma kangesti armastan ja välja vahetada ei taha, selle sügavus on ainult 45cm ja kõrgus 53cm. Ja mujal ka head ahju kohta pole.

Nii ma siis mõtlesin, et mis nüüd teha. Viia praegune ahi kuskile parandusse? Kas on mõtet?

Siis süvenesin miniahjude maailma ja avastasin, et neid on ikka VÄGA seinast seina. Kõige pisemad nii imepisikesed, et ma ei tea, mida nendega tehakse :D Suht tüütu oli neid järjest läbi vaadata. Jälgisin, et välismõõdud oleks praegusega sarnased või suuremad, aga see iseenesest ei andnud ka mingit põhjapanevat infot, sest ahju siseosa mõõtmed paljuski kõikusid. Tihti oli ahjude juures märgitud maht – pakun, et me praegune on 30l või 35l – aga ka see ei anna lõplikku võrdlusmomenti, sest osade ahjude suur maht tuli kõrguse arvelt, mis mulle mitte kõige vähematki ei andnud – mulle oli oluline just laius ja sügavus ehk ahju mahtuva plaadi suurus. Leidsin erinevaid variante, mille maht oli 40-60l, mõtlesin neist midagi valida. Ja siis leidsin sellise – sobivas mõõdus JA temperatuur oli alates 40 kraadist… Ja oligi müüdud :) Lisaks on sel pöördõhk ja aurupuhastus – kumbagi pole mul kunagi olnud. Ja kui vana ahju plaat oli 30x40cm, siis uuel ahjul ca 40x40cm. Tootja ise reklaamib seda 40 kraadi värki kui jogurti tegemise programmi :D Andsin Plikale Kessu igiammust piimatoodete valmistamise postitust lugeda, ta on nüüd äksi täis ja tahab ka ise jogurtit teha. Minu jaoks on see 40 kraadi aga oluline leiva kergitamiseks – kui pliidi all on tuli, saan vormid sinna lähedusse sättida, aga alati pole, vannitoa põrandaküte meil ka nii soe pole – nii et otse ahjus kergitada on minu jaoks ideaalne lahendus. Teen leiba tavaliselt õhtuti ja tihti jääb kergitamine suht hilja peale, seega ei taha sellele tunde kulutada. Nüüd ootan uut ahju nagu hingeõnnistust :D Eeldatav tarne on 23. märts ehk põhimõtteliselt tegin endale sünnipäevakingi :) Näe, lingin tootja kodulehe infot ka.

Aga uue nädala menüüga on nii, et kuna pole kooli menüüd, millega arvestada, siis ütlen ausalt, et ma väga ei viitsinudki midagi konkreetset paika panna. Kuna Ritsiku terviseklubi järgmise nädala teema on kaunviljad, siis kogusin lihtsalt kokku kõik sobivad retseptid, mis mul varasemast salvestatud olid:

läätse-riisipihvid
oapallid
kikerherne-feta pihvid
tummine läätsesupp
tomatine kikerhernesupp

 

Karta on, et ainult pihvidest ja supist terve nädala ära ei ela ja kõiki neid retsepte ära proovida ei jõua. Ühe supi noist kahest teeb kindlasti ja vähemalt kahed pihvid/pallid ka. Lisaks ostsin täna turul käies soodsa hinnaga verivorsti, nii et tuleb üks verivorsti-ahjukartuli-praekapsa õhtu. Küllap ma need me ahjus kuidagi valmis saan, peab lihtsalt rohkem jälgima ja vahepeal temperatuuri nulli keerama, et saaks veits jahtuda.

Nii et olemas on taimetoit, supp, kartul, riis… Mingi pasta mõtlen jooksvalt lisaks ja midagi võiks riisinuudlitega teha… Kui liha vaja, siis hakkliha ja kanafilee on sügavkülmas olemas. No ja mingi kalatoidu võiks ju ikka ka plaani võtta. Aga vaatan jooksvalt, mul on praegu see luksus. Pärast 2,5 kuud menüü tegemist on “reeglid” nagunii juba pähe kulunud ja arvestan nendega automaatselt :)

Eks siis annan nädala pärast aru, mis me täpselt sõime.

Mar 142021
 

Tuhnisin blogiarhiivis ja leidsin üles: 2007 suvel sattusin esimest korda Epu blogi lugema – see tekitas minus rahutust, väga heas mõttes, palju mõtteid ja soove. Ligi 14 aastat tagasi – jeerum, kui pikk aeg! Tahaks öelda, et tunnen ennast vanana, aga tegelikult ei tunne :)

Olen Epu elule läbi tema blogi ja raamatute üle kümne aasta kaasa elanud – ta on mind selle aja jooksul õige mitmes mõttes mõjutanud ja inspireerinud.

Just Epp oli see, kes nakatas mind rohepisikuga. Too ülalmainitud postitus oli muideks esimene, mis sai mu blogis sildiks “öko”. Ei oleks ma toona osanud uneski ette kujutada, et seitse aastat hiljem saab minust ökopoe juhataja :) Sellelt ametilt olen praeguseks küll edasi liikunud, aga roheline eluviis ja vastuvoolu ujumine on minusse nii sisse juurdunud, et teistmoodi ei oskaks ega tahakski.

Kuna minu jaoks on ääretult põnevad välismaal elavate eestlaste kogemused, olen suur Minu-sarja fänn ja käin Petrone Printi kodulehelt regulaarselt piilumas, mida uut on välja tulnud, et ennast kärmelt raamatukogus järjekorda panna. Epu elu kirjeldavad raamatud olen ka aegade jooksul kõik sisse ahminud – olgu need siis Ameerika-elust, reisidest või lastekasvatusest… Ta lihtsalt oskab nii köitvalt kirjutada ja me maailmavaated klapivad. Nii et kui ma nägin “Meie taluelu”, siis muidugi oli mul kindel kavatsus see ka laenutada.

Laenutamiseni ma aga ei jõudnudki, sain selle hoopis kingituseks :) Ühtlasi oli see väga pidulik hetk, mil esimest korda õnnestus kellelgi saata mulle pakk Pärnu turu uude fancysse valgesse Smartposti automaati. Kohe nii pidulik ja harras, et pidin sellest pilti tegema :D

Epp kasvas üles maal – temal on lapsepõlvemälestused vanaemast-vanaisast, maatööst, teismelisena rohimisest… Mina olen läbi ja lõhki linnaplika. Tõsi, koolieelikuna elasime koos vanaemaga väikese puumaja korteris, kus oli aed… Mäletan nii hästi neid õunapuid, marjapõõsaid, lillepeenraid… Aga mitte seda, et keegi oleks mulle midagi aiatööde kohta õpetanud. Kas siiski õpetati ja ma lihtsalt ei mäleta? Võimalik, aga pigem siiski fakt, et olin alles laps ja seal aias polnud nii palju teha, kui maal, seega sai vanaema ise hakkama. Kui kooli läksin, kolisime viiekordsesse paneelikasse. Edasi arvutult üürikortereid erinevates linnades ja riikides.

Oma kodust unistades, toona veel üürikorteris, kirjutasin 2008 jõulude ajal näiteks selle postituse. Veel mõned üürikorterid ja aastad hiljem õnnestus lõpuks osta oma kodu. No ei tea, mis sundis meid renoveeritud korteri asemel valima renoveerimist vajavat majaosa. Õigemini tean küll. See oli lihtsalt NII NUNNU maja (kollane puumaja! punase katusega!) ja nii mõnusa koha peal ja nii mõnusa aiaga… Ainult et lapsed olid väikesed, aega ja raha oli vähe, mingit aiatöö kogemust mul polnud… Nii ei tulnud miskit välja ei renoveerimisest ega potipõllundusest. Säästuremonti muidugi tegime, aias läbi häda muru niitsime, esimestel aastatel sai maasikaid, õunu-sõstraid-tikreid-vaarikaid ja püsililli jagus aias kuni lõpuni. Ma armastasin seda maja kogu südamest, sel oli tohutult potentsiaali – mis kõik oleks võinud olla, kui oleks olnud finantsi see korda teha… Ma armastasin seda aeda kogu südamest ja veetsin seal lugematul hulgal õndsaid tunde võrkkiiges raamatut lugedes. Aga jah, ma ei jõudnud kunagi selleni, et ma oleks tolles aias midagi reaalselt planeerinud, ümber teinud, kasvatanud… See oli minu jaoks päris suur (1600-ruudune krunt, mida jagasime naabritega) ja käis pisut üle jõu. Ma lihtsalt ei osanud kuskilt pihta hakata ja nii jäigi kõik vanamoodi.

Pärast lahutust pidasin alguses plaani renoveerimine üksinda ja laenu abiga ette võtta, aga liiga mahukas oli see kõik ning päädis hoopis kodu müügiga, misjärel hakkasin otsima renoveeritud korterit… Vahepeal oli tekkinud Kaaslane ja kuidagimoodi juhtus, et ostsin järgmise renoveerimist vajava maja :D Sealgi oli nunnu aed, kus ma ei jõudnud tol esimesel suvel midagi teha, sest kogu aur läks kolimisele ja renoveerimiskatsetustele. Nood olid aga niivõrd vaevarikkad, et andsin pool aastat hiljem alla ja vahetasime tolle elamise hoopis renoveeritud maja vastu. Viimane asub praktiliselt kesklinnas ning “aed” on pigem õueala – terrass, murulapike ja lillepeenar.

Kui tänulik ma olen, et me jõudsime vahetult enne koroonat uude koju kolida! Kuidas see imeline kodu on mind viimase aasta jooksul mõistusel hoidnud ja aidanud hakkama saada nii koroona kui Kaaslase pika haiglas olekuga… Siin elamine on praegusel hetkel meile nii õige.

Aga… AGA… Kuidas ma tunnen puudust aiast! PÄRIS aiast privaatsuse, õunapuude, marjapõõsaste, peenarde, muru ja võrkkiigega… Hommikusest linnulaulust…

Lohutan ennast sellega, et kuna too PÄRIS aed käis üle jõu, on praegune maalapike täpselt paras harjutamiseks. Ok, linnulaulu on vähe, puid-põõsaid siia ei mahuta ja privaatsusega on kehvasti, aga muru on, peenar on, võrkkiik saab olema.

Veebruari lõpus tulid ju imelised kevadiselt soojad ilmad. Tolsamal päeval, mille õhtupoolikul sain pakiteate, olin käinud lõuna paiku aias – vaadanud nukralt ringi ja tõdenud, et isegi selle pisikese lapikese peal olin lasknud kõigel käest minna – kogu selles koroonamöllus kulus aeg mujale, kolimisjärgselt oli kodus seeski nii palju teha, õue lihtsalt ei jõudnud. Ega seal palju teha polnudki, aga nüüd kevadel küll tõdesin, et ilmselt oleks pidanud nii üht kui teist kärpima… Või lihtsalt üles võtma. Või tuppa tooma. Ühesõnaga vaatasin seda raagus lillepeenart koos eelmise aasta taimejäänustega – toimetasin ja puhastasin natuke ning mõtlesin, et mul pole aimu ka, mis taimed need on, millal ja mida oleks pidanud nendega tegema… Kõik see aianduse värk. Mitte et ma ei tahaks teha, aga ma lihtsalt ei tea, mida teha :D Või kui tean mingit murdosa, jääb see ka lõpuks tegemata, sest ülejäänut ei tea ja tundub, et pole vahet :D Muude teemade kohta on lihtsam ennast netist lugedes harida, aga kui sul on juba ees aed mingite taimedega, mille nimesidki sa ei tea, siis… Jah.

Näed, see hunnik oli mu selle aasta esimese aiatöö tulemus :D Siiani on seal aias :D Nüüdseks lume all :D

Ühesõnaga just siis, kui ma olin näpud sel aastal esimest korda mullaseks saanud ja aiamõtteid mõelnud, tuligi pakiteade – nagu vastuseks mu palvetele – nojah, pigem küll mõtetele ja soovidele. Nii et kohe samal õhtul ma lugema hakkasin ja tubli kolmandiku ka läbi sain.

Ainult et siis läks ilm tagasi talviseks. Imeline valge talv on olnud, üldse ei eita… Aga see kevade hõng oli nii mõnus, et lume naasmine tekitas puhast trotsi… Mis siis, et oli ikka ilus ja valge.

Niisiis ilm tekitas trotsi ja lugemine ei edenenud. Vahele lugesin krimi, panin puslet, töötasin nõrkemiseni… Natuke ikka lugesin ka, aga vähe. No ja eile siis, pärast pingelise töönädala lõppu, nautisin pikka rahulikku hommikut ja neelasin ülejäänud raamatu ühekorraga.

Ja teate, kui hea meel mul on, et ma seda raamatut ei laenutanud, vaid see on päris minu oma ja jääbki mu riiulisse! Minu, aiandusvõhiku jaoks, on seal nii palju kasulikku infot – saan igal ajal uuesti üle lugeda / järele vaadata / meelde tuletada. Seal on lõpus isegi teemade register – kõik, millest raamatus räägitud, on tähestikulises järjekorras ära toodud, nii et mis iganes parajasti huvitab, ei pea tervet raamatut läbi lehitsema, leiab väga kiirelt.

Kui Epu elu, maaelu ja aiandus üldse huvi ei paku, siis ei ole seda raamatut ilmselt mõtet lugeda :D Kui aga mõni neist teemadest kõnetab, siis soovitan soojalt.

Hetkel lugesin seda küll peamiselt nagu ajaviitekirjandust. Raamat on üles ehitatud kirjavahetuse stiilis – ülekaalus on praktilised teadmised ja nipid, aga see kõik on ikkagi sellises… Elulises ja pisut ilukirjanduslikus kastmes. Taimetarkused ja loomatarkused, filosoofilised mõtisklused ja eraelu, kõik läbisegi.

Hoolimata sellest, et ma olen möödunud 10+ aasta jooksul olnud aiapidamises võrdlemisi käpradlik, on mul ikka üks ja seesama jonnakas unistus. Ehitada kuskile looduskaunisse privaatsesse kohta võimalikult iseseisvalt majandav päkapikumajake, elada keset loodust seitsme kassiga, kes saavad nii palju õues käia, kui tahavad… Kõigi puude, põõsaste ja peenardega, mis oleks aga võimalikult targasti planeeritud, laisale aednikule sobivalt… Võib-olla võtaks isegi mõned kanad, no natuke nagu lemmikloomadena, nagu Kanada Anul – sest mune meil kulub. Kus privaatsust oleks nii palju, et võiks soovi korral alasti õues jalutada :D Et mets oleks jalutuskäigu kaugusel.

Praegu on mul mu imenunnu kodu kesklinna lähedal ja see aialapike, kus kätt harjutada. Kümne aasta pärast, kui lapsed pesast välja lendavad, võib mõelda, kas nüüd on see päkapikumajakese ehitamise aeg? Või on vahepeal veel reisimise ja välismaal elamise aeg? Epp kirjutab, kuidas ta on muutunud järjest eraklikumaks ja reisida enam ei soovi… No ta on seda ka omajagu teinud. Mul on puhta reisimata :) Ja samas, me praeguses koroona-perioodis – kes teab, mis tulevikus üldse saab?

Ühelt poolt ma tahan nii väga reisida, sõpradega kohtuda, igasugu üritustel käia… Teisest küljest vajan ma väga rahulikku omaette olemise aega. Eraklikkus sobib mulle ka imehästi :) Kui kõrval on pere ja kassid, on juba suurepärane. Mõnusast kodust polegi vaja palju ära käia. Nii et olgu, mis on, elu on ilus.

Kaks kolmandikku elust on veel ees, küllap jõuab kõike :)

Ma kadestan Epu hoogsat pealehakkamist ja katsetamise himu. Tema jaoks tundub see põnev – proovib, mis välja tuleb. Minu jaoks on aiandus nii võõras teema, et ma tahaks sellega tegeleda küll, AGA ma tahaks alustuseks võimalikult täpseid juhiseid võimalikult lihtsa ja lollikindla tulemuse saavutamiseks. Mingit katsetamise himu mul hetkel veel pole. Nii hea oleks, kui keegi tuleks ja õpetaks, et näe, siin on see ja siin too, siin tee nii ja seal naa. Mingil põhjusel pole ma siiani aias nii suutnud, et hakkan kuskilt otsast pihta ja vaatan, kuhu välja jõuan… Eriti kuskile pole jõudnud. Tahaks kõigepealt näha tervikut, et oleks plaan… Aga ka seda plaani pole ma seni suutnud teha :D

Mul oleks muidugi võimalus praegusel lapikesel plats puhtaks lüüa ja nullist alustada, aga siin on kindlasti asju, mis võiks jääda. Aga mis need täpselt on, pole aimugi :D Nii olen ma oma erinevates aedades aastaid mõelnud ja nii pole ma aastaid midagi teinud :D Siin on ruumi vähe, tuleb hoolikalt läbi mõelda. Ühe kastpeenra potipõllunduse jaoks tahaks teha – ja lillepeenar võiks olla võimalikult lihtsate ja lollikindlate püsikutega, mis õitsevad läbi suve ja mida ei peaks talveks välja kaevama ega tuppa tooma. Kõlab lihtsalt, eks? :D Üldse ei ole mu jaoks. Üks peenar mul on, aga selle sisu on ebamäärane. Kui keegi aiatark soovib Pärnus mu õpetajaks tulla, siis kirjuta mulle, annan aadressi :D

Aga jah, see raamat… Kuna praegusel hetkel ma veel maale ei koli, on see minu jaoks just seda – maaelust unistaja käsiraamat. Küll aga saan sealt nii üht kui teist praktilist juba praegu aias ära kasutada. Tulevikus kindlasti rohkem :)

Mind väga huvitab, mida arvavad sellest raamatust need, kes aianduse, koriluse ja/või loomapidamisega rohkem sina peal. Kui palju oli teile äratundmisrõõmu, kui palju uut infot? Või oli kõik juba teada? Ma oma raamatu laenutan tegelikult ka kohe välja järgmisele lugejale, kes on minust aianduse rindel tunduvalt asjalikum (HAHA, selleks pole muidugi just palju vaja) – vaatame, mis tema enda jaoks välja nopib :P

Lõpetuseks aga üks väljavõte raamatust – selle lõigu teist poolt lugedes pugistasin mõnuga naerda:

Ehkki mul pole praegusel hetkel mingeid suuremaid loomapidamisplaane, oli kogu sellest laudamajandusest nii vahva lugeda.

Mar 142021
 

Eelmisel nädalavahetusel läbi loetud krimkad, millest nüüd lõpuks lühidalt muljetada jõudsin. Lõpetasin viimase raamatu ööl vastu esmaspäeva ja ei jaksanud kohe gruppi kirjutada – järgnes täiesti hullumeelne töönädal, mil ma ei jaksanud õhtuti peaaegu üldse lugeda. Nüüd on juba järgmine raamat loetud ja arvustamist ootamas… Aga vanad võlad tuleb ometigi enne ära klaarida.

Ketlin Priilinna Rebecca Lindebergi sari: “Kas keegi kuuleb mind”, “Kommionu”, “Jenny Dahlgren”, “Lumehaldjas” (Tänapäev 2017-2020, kõik ca 300lk)

Lugesin Rebecca Lindebergi sarja esimese raamatu “Enne kui on hilja” umbes kuu aega tagasi, siis jäi jupp pausi – kuniks ma veebruari lõpus raamatukokku riiulite vahele uitama sattusin ja ülejäänud osad endaga kaasa haarasin. No ja siis polnud muidugi muud, kui ühe nädalavahetusega kõik neli tükki sisse ahmida – alustades reede õhtul, lõpetades pühapäeva öösel kell kaks 😃

Minu arust läks see sari iga osaga järjest paremaks. Olen nõus, et Eesti krimi pole ikkagi päriselt võrreldav väljamaa omaga, aga mu arust igati tempokad ja põnevad raamatud. Kuriteod on jõhkrad, aga selle õnneks elab üle, need kirjeldused katsun lihtsalt kähku ära unustada, ei istu selline asi. Edasi on juba täitsa harilik detektiivitöö ja ohtralt inimsuhteid.

Suhteliinide koha pealt ma ehk veidi nuriseks. Mõned, nt Maria oma, meeldisid hästi, aga peategelase enda oma… Mu arust pisut veidralt oli see kõik üles ehitatud ja lõpplahendus selle poole pealt mu jaoks ka pisut ebausutav. Ma detailidesse ei saa ju siin minna, et mitte lugenutele ette ära rääkida – aga need, kel sari läbi, kuidas teile tundus? Jäite rahule või ei?

Igatahes, rohkem kaasaegset Eesti krimi, palun! Ketlin Priilinn võiks kasvõi ise uue sarja ette võtta 😃 Pauts on mul ka kõik läbi… Ei teagi, mis järgmiseks. Või noh, võtsin vahelduseks Norra krimi, pole veel kindel, kuidas Harry Hole mulle istub 🙂

Kuna arvustus sai nädal aega hiljem kirjutades teadagi lühikesevõitu, siis palun väga, selle tasakaalustamiseks vähemalt ohtralt kassipilte :D