Rõõmust ja tänulikkusest

Viimastel päevadel on teistes blogides olnud teemaks rõõmustamine ja tänulikkus. Ja sellest, et ehkki mõlemad on igapäevaselt väga olulised, ei saa nende vahele siiski võrdusmärki tõmmata.

Ma ei ole kusjuures kunagi varem seda erisust enda jaoks teadvustanud, olen tihti automaatselt kaks asja ühte patta pannud. Aga tõepoolest – need VÕIVAD kattuda, samas ei pruugi. Kõige rõõmustava eest saab kahtlemata olla tänulik. Aga tänulik saab olla ka asjade eest, mis otseselt ei rõõmusta 😛 Ja samas, kui olla siiralt tänulik ka asjade üle, mis ei rõõmusta, siis… Need võiks ju teoreetiliselt rõõmustavaks muutuda? 😀 See Pollyanna rõõmumäng, mäletate?

Aastal 2012, mil oma blogi Bloggerist WordPressi kolisin, jäi vanasse blogi tunnuslause: rõõm igapäevastest pisiasjadest.

Praeguse blogi tunnuslause on: naudi hetke.

Minu jaoks sama asi erinevas sõnastuses. Sest see on mulle tõesti oluline.

Ma ei oskagi näppu peale panna, mis vanusest alates ma olen selline, nagu ma hetkel olen… St, ma olen ilmselt terve elu olnud nagunii pigem positiivne. Aga see teadlik positiivsus ja igapäevaelu üle rõõmustamine on mingil määral ikkagi ka sisse harjutatud. Mul olid lihtsalt juba head eeldused – kel teistsugune taust ja iseloom, nende jaoks ei ole see sugugi nii lihtne.

Praeguseks on igapäevaelu pisiasjade üle rõõmustamine minu jaoks nii iseenesestmõistetav, et ma ei pea sellele mõtlema, teen seda juba aastaid täiesti alateadlikult. Ja see on väga kasulik harjumus, mis aitab elu mõnusamalt elada.

Tänulikkus käib rõõmustamisega tihti käsikäes, aga selle puhul küll tunnen, et võiks rohkem tähelepanu pöörata, näiteks harjutada jälle sisse igaõhtuse kombe panna kirja asjad, mille eest olen tänulik. Ma nimelt täiega usun seda teooriat, et mida rohkem tänulik olla, seda rohkem tõmbad oma ellu asju, mille eest tänulik olla. Neid päriselt toredaid asju.

Lisaks meeldib mulle väga, kui vähegi jaksu on, igasugustes nõmedates või noh – lihtsalt mitte nii toredates 😀 – olukordades otsida nüansse, mille üle ikkagi rõõmustada ja tänulik olla.

Praegusel aastaajal annab seda kenasti harrastada. Väljas on pime ja lögane, ilmselt on november paljude jaoks aasta nõmedaim kuu – aga seda mõnusam on nautida tuld pliidi all, põletada küünlaid, veeta aega kodustega, lugeda diivani peal raamatut, kass süles… Kuulata jõululaule – sest ma otsustasin sel aastal ametlikult jõuluootusega varem pihta hakata. Varasemalt on ikka olnud tunne, et novembris nagu veel ei tohiks – paslik oleks detsembrini oodata. Aga miks, kui kõigile meie pereliikmetele jõululaulud ja piparkoogid meeldivad? Siis tulebki juba novembris pihta hakata, saab seda mõnusat aega kauem nautida. Kuuse kavatsen kohe detsembri esimesel päeval tuua, et seda saaks ka võimalikult kaua nautida. Oh, ja muidugi elan ma jõulupuhkuse ootuses… Kaks kohustustevaba nädalat… Ok, läks pisut lappama 😀

Kuna pisiasjade üle rõõmustamine on minu loomulik igapäevane olek, on mul aga seda raskem päevadel, mil olen vähem maganud, väsinud, mõni nõme probleem on mõttes, mida ei oska lahendada – siis on rõõmutu olek eriti häiriv.  Teoreetiliselt ma väga hästi tean, et just neil päevil tuleb olla enda vastu ERITI leebe ja lahke. Ja MITTE oma tusatuju teiste peale välja valada. Aga paratamatult ärritun noil päevil kõige peale poole kergemini ja nii on nähvamised kerged tulema. Vähemalt nii palju ma oskan ja suudan, et pärast nähvamist ma teadvustan ära, mis juhtus ja vabandan inimese ees, kellega ebaõiglaselt käitusin. Abiks seegi. Aga eesmärk on ikkagi mitte nähvata.

Lõpetuseks aga seeria teemal “kuidas pildistada korraga nelja kassi”. Ma ei anna alla – ükskord saan ka sellise pildi, mis pole udune JA kõik kassid vaatavad kaamerasse 😀

Pärast esimese pildi tegemist läks Mustu laua alla peitu.

Allolevalt pildilt leiavad hoolikad vaatajad vasakust lauajalast vasakul Mustu silmad 😀

Kuidas ma postitantsu trennis käisin

Kuna ma olen jõusaalis käimisest väsinud ja ei jaksa mingit sügavat mõttelõnga arendada, siis lähen kergema vastupanu teed ja jagan suvist postitantsu trenni kogemust.

Mainisin, et kinkisin õekesele jõuludeks Vertical Fitnessi postitantsu eratrenni kinkekaardi – plaan oli see realiseerida kõigepealt veebruaris, kui ta Eestis oli, seejärel kevadvaheajal, kui ta taas Eestis oli… Trenni jõudsime lõpuks juuli alguses 😀

Mul on aastaid olnud soov postitantsu proovida, sest mitmed sõbrad-tuttavad tegelevad sellega ning jagavad ikka aeg-ajalt pilte ja videosid. Need on motiveerivad 😀 Ja kogemus oli tõesti ÜLIäge!

Minu jaoks oli suurim üllatus see, et post KEERLEB. No polnud aimu ka 😀 St, post EI pea keerlema, mõnda harjutust ei saagi teha keerleva postiga, aga jah… Stuudiotes üldiselt ikkagi keerlevad ja need saab siis vajadusel nö “kinni panna” ehk tavalisteks postideks teha. No kindlasti on ka mõni stuudio, kus üldse ei keerle. Ma pole nii suur ekspert.

Igatahes, kuna post keerles, siis oli palju lihtsam päriselt juba esimeses trennis midagi ära teha 😀

 

 

Järgmine päev oli sinikaid küll ja valus ka – täpselt nii, nagu hoiatati 😀 Aga ei miskit hullu õnneks.

Mul on kindel kavatsus hakata mingil hetkel regulaarselt postitantsu trennis käima, aga ma pole kindel, millal see täpselt juhtub. Ilmselt ehk oleks juba septembris läinud, aga mul on augusti keskpaigast saati parema käe pöidla… liiges või side või miskit sellist… valus. Mingit traumat pole olnud, lihtsalt lambist hakkas valutama. Ma ei julgenud sellepärast isegi kuu aega kiigujoogas käia, aga lõpuks sai kopp ette ja läksin trenni – kiigujoogat õnneks üldse ei takista. Aga jõusaalis mõningaid harjutusi teha ei saa, näiteks rinnalt suruda. Kui pöidlale survet avaldada, siis on valus. Olen seda kurtnud siin ja seal, määrinud geele, kasutanud valuplaastreid jne. Tellisin tööl igaks juhuks ergonoomilise hiire, et kui äkki sellest… Olen seda nüüdseks kasutanud ligi kaks kuud. Töötervishoiu arstil käisin, kurtsin seal – tema ütles, et põletik ja võta 2x päevas nädal aega järjest ibukat. No tänks 😀 (ma ei võta). Perearstile pole viitsinud minna, sest… Mida temagi ütleks. Määri geeli 😛 Võta ibukat 😛 Oota, kuni üle läheb 😛 Ma siis ootan. On paremaks läinud küll. Aga päris terve ikka pole. Täna proovisin üle pika aja rinnalt suruda ja no… Valus. Ootan edasi.

Ühesõnaga, enne ma postitantsu ei lähe, kui see pöidla värk täiesti korda saab, seal on ju ka suht palju haarde teemat. Aga ükskord ma hakkan käima, ausalt! Sest äge on!

Prime Orchestra

Kusagil juuli lõpus tuli Nele minu ja Kristeli juurde jutuga, et läheme kontserdile… Nii saidki piletid ostetud. Ma väga isegi ei süvenenud, mis või kes – rock orkestri esitluses kõlas täpselt minu teemana.

Ehk siis Prime Orchestra.

Kui kontserdi aeg kätte jõudis, juhtus hoopis nii, et Nele ei saanudki tulla ja Kaaslane tuli tema asemel.

Vahetult enne kontserti hakkasime arutama, et kuulge, kust esitajad üldse pärit on, keegi ei teadnud. Googeldasin – Ukraina. Veel vägevam!

Ma ei oska muusikaarvustusi kirjutada, üldse ei oska. See show oli lihtsalt nii sõnulkirjeldamatult ÄGE! Kõik tuntud lood, aga eriti võimsa orkestri esituses – Rammsteinist ja Prodigyst Queeni, Imagine Dragonsi ja Barbie Girlini 😀 Dirigent oli tõeline artist, tõmbas täiega rahva käima – juba tema jälgimine oli puhas nauding. Mu teised lemmikud olid kaks tšellisti, ma ju vana tšellofänn.

Kontserdi lõpus terve saal seisis, plaksutas ja tantsis. No lihtsalt ülim.

Loodan väga, et Prime Orchestra varsti järgmise tuuriga jälle Eestisse jõuab, et saaks neid uuesti näha. Ja et siis saaks Nele ometi ka head kraami nautida.

Muuhulgas tuli hiljem kodus välja, et Plika oli emaga eelmisel aastal nende jõulukontserdil käinud. Ema käib tihti kontserditel, vahel on tal mõni pilet pakkuda, kui sõbranna tulla ei saa – siis ta tavaliselt pakub neid mulle, ma ei viitsi, järgmisena pakub Plikale. No nüüd ma tean, millest olen ilma jäänud 😀

Otsisin teile Youtube’ist mõnda videot, mis nende olemusest aimu annaks… No nii kohutavalt lahjaks jäävad kõik, koha peal on ikka 200% ägedam. Aga panen teile siia ikkagi ühe ülevaatliku video lingi (üritasin otse postitusse panna, aga ütles unavailable, watch on Youtube – ma ei tea, mis värk, vanasti sai küll…).

Uhh. Üliäge oli, tõesti!

15 aastat tagasi

…sain ma emaks.

Ja nüüd on mul Plika puhul juba mitu aastat tunne, et tema “kasvatamise” aeg on läbi – pigem olen lihtsalt sõbra rollis. Kuulan ja toetan, annan vajadusel nõu, aga ta toimetab nii iseseisvalt, et mul pole suurt rohkem midagi teha.

Minu arust kujundavad lapse olemuse võrdsetes osades kasvatus, keskkond, iseloom ja puhas juhus 😀 Kui kahte esimest saan mõjutada, siis viimaseid mitte. Plikal on lihtsalt vedanud – ta on iseloomult rahulik, positiivne ja kohusetundlik. Need omadused on aidanud tal ilma suurema pingutuseta kasvada täpselt nii ägedaks, kui ta praegu on.

Just viimase aasta jooksul on mu meelest toimunud suur areng.

Eelmisel sügisel avaldas ta soovi minna õppima trumme ja Black&Brownie tantsukooli. Mõlemad meeldivad talle väga ja ta jätkab samamoodi ka sel õppeaastal. Tantsimine on talle suurepäraselt mõjunud, ta on nii palju julgem ja avatum ja tunnetab ka ise seda, kui palju ta on arenenud. Palju aitas kaasa ka tantsukooli suvelaager, kus oli korralik tempo peal – see oli tema jaoks paras eneseületus, aga ta meenutab seda vaimustusega ja tahab järgmisel suvel kindlasti uuesti minna.

Kaks aastat tagasi ühines ta õpilasesindusega, kus nad on saanud igasuguseid üritusi korraldada.

Meie koolil oli Erasmuse sõprusprojekt ühe Leedu waldorfkooliga – kevadel käis Plika Leedus, sügisel võõrustasime meie leedukaid, tema Leedu sõbranna ööbis selle nädala jooksul meie juures.

Sel suvel käis ta esimest korda elus tööl – oli suvekohvikus nõudepesija. Jäi töökogemusega väga rahule, teenis esimese Päris Oma Raha ja ostis endale selle eest uue telefoni.

Tema tuba on aeg-ajalt segamini nagu teismelistel ikka, aga näen, kuidas viimase aasta jooksul on olukord hüppeliselt paranenud. Ta tunnetab ise, kui palju mõnusam on elada korras toas ja üritab seda sellisena ka hoida. Siin olen küll mina kõrval toetamas ja nõu andmas, et luua süsteemid, mis sobivad tema olemusega.

Sel sügisel on ta hakanud täiesti iseseisvalt ja ilma minupoolse torkimiseta oma elu ja aega paremini planeerima. Mõtleb läbi, kuidas on kõige efektiivsem, nii et kõik saaks õigeaegselt tehtud. Millal trenniriided selga panna, millal õppida. Õpib enamik asju ära pigem aegsasti, kui viimasel minutil. Isegi telefoni kasutamise suhtes tegi endale vahepeal mingid reeglid – et vaatab ainult neid TikToke, mis sõbrad saadavad ja ei scrolli ise lõputult jms. Ma ei ole küll kindel, kuidas tal nende reeglite järgimisega praegu läheb 😀 aga peamine on see, et ta ise omal algatusel neile asjadele mõtleb. Tema puhul ma pole ekraaniaega juba mitu aastat piiranud, tal on lihtsalt nii palju muid huvisid ja tegemisi, et kõik on tasakaalus. Raamatuid loeb ta viimasel ajal pigem vähe, aeg kulub mujale ära… Koolile, trennile, sõpradele, sarjadele. Aga ta on vähemalt raamatutest endiselt vaimustuses ja muudkui tahaks neid juurde osta. See on see, mis loeb 😀

Koolis läheb tal väga hästi. Hindeid hakatakse waldorfkoolis alles üheksandas panema, aga tunnistustel on igal aastal põhjalik tagasiside. Plika ise naerab vahel seda lugedes, sest saab palju kiita huvi üles näitamise eest – ka nende asjade puhul, mis teda tegelikult absoluutselt ei huvitanud ja mis ta lihtsalt sunniviisiliselt endale selgeks tegi 😀

Otsisin Stuudiumist hiljutist tagasisidet, mõned näited, mis sellest õppeaastast ette jäid:

Matemaatika on „sinu bassein, kus ujuda“. Oled alati aktiivne kaasamõtleja. Ülesannete lahendused on sulle lihtsalt mõistetavad. Lahendada hea meelega lisaülesandeid. Sinu joonestamised on täpsed ja kunstiliselt kaunid. Palun ära koo tunnis – leian sulle matemaatika teemas täiendavaid ülesandeid, mis süvendavad ja laiendavad sinu teadmisi ja oskusi. Oled suurepärane meeskonnatöö eestvedaja ja teiste õpetamine ja juhendamine tuleb sul hästi välja.

E oli õpirändes aktiivne osaleja ning esitas õigeaegselt kaunilt illustreeritud epohhivihiku, kuhu kõik iseseisvad ülesanded põhjalikult sooritatud. ELi konspekt oli väga hea ja ülevaatlik. Inglise keel üleüldiselt ladus ja loomulik, väikeste õigekirjavigadega harvemini esinevates sõnades.

E tegi ettekande kassidest. Ta julges oma kõnes kõige rohkem eksperimenteerida – ta ühendas isikliku kogemuse ja huumori faktiliste andmetega. Kontakt publikuga oli vahetu ja sümpaatne. Hääldus hea, hääl tugev ja kõnetempo mõistlik. Tänan huvitava ettekande eest!

(Seletuseks siis, kuna tal olid matemaatika tunnis kõik ülesanded valmis ja igav, võttis ta käsile poolelioleva heegeldustöö 😀 Kaks viimast lõiku on inglise keele kohta – esimene epohhi kokkuvõte, teine tagasiside lühikese kõne kohta vabalt valitud teemal. Plika harjutas oma ettekannet kodus meie peal, tõesti oli hea ja naljakas. Rääkis pisut fakte kassidest, muuhulgas seda, et nad on stressialandajad, seejärel rääkis sellest, kuidas me saime hiljuti kassipoja, kes ründab ja varitseb… Ma ei oska seda siin edasi rääkida, aga väga naljakas oli :D)

Mis on minu jaoks veel ülioluline ja üliäge – ta räägib minuga kogu aeg, kõigest. See on NII TORE! Talle meeldib jagada oma igapäevaelus toimuvat ja saame vabalt arutleda kõigil teemadel. Ta teab, et tal pole põhjust midagi minu eest varjata. Ma ei saa pahaseks ega mõista hukka. Mulle hullult meeldib, et ta usaldab mind ja jagab ka selliseid asju, millest paljud teismelised oma vanematega rääkida ei julge.

Pärast põhikooli lõppu tahaks ta minna aastaks vahetusõpilaseks USAsse, siis Sütevakasse, hiljem Inglismaale ülikooli. Ambitsioonikas 🙂 Kuna tasuline vahetusaasta jääb minu eelarvest välja, siis on tal plaanis kandideerida mingisse programmi, mille nime ma ei mäleta… 😀 Kunagi googeldasin nende kohta. No eks näis, konkurents on seal tugev. Aga võimalus on. Sütevakasse peaks ta minu arust küll hästi sobima. Aga jällegi, eks elu näitab. Ja igaks juhuks mainin ära, et MINA ei ole talle ette kirjutanud seda Sütevaka asja – ma olen ülientusiastlik vilistlane, aga soov on ikkagi täielikult tema enda oma. Mis puutub ülikooliplaanidesse, siis eks ole näha, mis lõpuks saab. Sarnaselt vahetusaastale minu eelarvesse tasuline variant ei mahu, aga igasugu stipendiumid on ju olemas… Kõik teed on valla.

Tal on kadestamisväärne oskus asjadest huvituda ja vaimustuda. Ta valdab seda palju paremini kui ma ise 😀 Ta kogeb ja proovib hea meelega kõike uut.

Ühesõnaga… Mul on lihtsalt vedanud 🙂

Soengud on tal viimased kaks aastat olnud erinevas astmes lühikesed. Värv varieerub blondist tumepruunini, vahele on jäänud mitu punast, roosa, sinine ja… Kindlasti veel midagi. Hetkel on pleekinud punane – pool pead ühes ja pool pisut teises toonis.

Rutiinist

Myers-Briggs isiksusetesti põhjal olen ESFJ-A – konsul. Konsulid on väga hoolivad, sotsiaalsed ja kogukonnast hoolivad inimesed, kes on alati valmis aitama.

Olen seda testi paar korda varemgi teinud, tulemus alati sama, vaid protsendid kõiguvad siia-sinna. Hetkel siis sellised:

  • 56% ekstravert (vs 44% introvert) – ekstravertsed inimesed naudivad rühmategevusi ja väärtustavad sotsiaalset suhtlust. Nad on enamasti entusiastlikud ja väljendavad oma elevust.
  • 62% realistlik (vs 38% visionäär) – tähelepanelikud inimesed on pragmaatilised ja realistliku mõtlemisega. Neil kipub olema tugev fookus sellele, mis hetkel toimub või tõenäoliselt toimuma hakkab.
  • 51% empaatiline (vs 49% loogiline) – tundelised inimesed väärtustavad emotsionaalset väljendusvõimet ja tundlikkust. Nad omistavad suurt tähtsust empaatiale, sotsiaalsele harmooniale ja koostööle.
  • 65% planeeriv (vs 35% otsiv) – hindava loomusega inimesed on otsustavad, põhjalikud ja väga organiseeritud. Nad hindavad selgust, prognoositavust ja asjade lõpuni tegemist, eelistades struktuursust ja planeerimist spontaansusele.
  • 61% veenev (vs 39% ettevaatlik) – kindlameelsed inimesed on enesekindlad, hea enesevalitsusega ning vastupidavad stressile. Nad ei muretse liiga palju ja on eesmärkide poole pürgides enesekindlad.

Need väljendid tunduvad eesti keelde tõlgituna ingliskeelsetest nii erinevad, aga olgu peale.

Pikemaid testitulemusi ma siia kopeerima ei hakka – kõigega, mis seal kirjas on, ma ka ei nõustu. Peamiselt vist sellepärast, et ma olen viimased 10+ aastat teadlikult oma nõrkustega tööd teinud ja seega võin enamike puhul nentida, et jah, ma ehk olin kunagi selline, aga praeguseks on lood tunduvalt paremad.

Minu tugevused on praktilisus, kohusetundlikkus, lojaalsus, tundlikkus ja soojus ning oskus suhelda – sellega olen nõus 😀

Üleüldises plaanis pole ükski tulemus väga tugevalt kuskile poole kaldu. Ma olen küll ekstravert, aga minus on küllalt ka introvertsust. Mulle meeldib planeerida, aga ma vajan samas ka üksjagu spontaansust. Ma olen praktiline, aga… Jätka seda loetelu ise 🙂

Igapäevaelus ma hindan rutiini väga. Mida rohkem on vaja ära teha, seda enam. Täiskohaga töö- ja pereelus on tegemisi kuhjaga. Arvestades, et rutiin moodustab hetkel suurema osa mu elust, on ainult hea, et oskan seda nautida 😀

Tööpäevadel on hommikune äratus 6.45. Olen terve elu olnud see, kes äratust muudkui kinni paneb ja edasi lükkab, et siis lõpuks tunni-paari pärast tõusta. Õudne, mõtlen praegu 😀 Kaaslase kõrval olen õppinud äratuse peale kohe tõusma – enam ei kujuta teisiti ettegi. Hommikurutiin sealt edasi: äratus -> allkorrusel kassi kastist junnide välja korjamine -> hambapesu, läätsed silma, kiire dušš -> köögis nõuderesti ja vajadusel nõudepesumasina tühjendamine, kui eelmisest päevast jäänud midagi pesemata või koristamata, siis selle korrastamine -> hommikusöök (võileivad ja kohv) -> riietumine -> tööleminek. Kaaslase hommikurutiini alguses on kassi junnide 😀 asemel pliidi alla tule tegemine, muidu üldjoontes sama.

Töörutiini moodustavad igapäevased/nädalased koosolekud ja nii kuskil poole ühe paiku lõuna. Muus osas pole “täna teen kindlalt seda” plaani – teen seda, mis on vaja teha 😀 Teatud intervallidega need asjad korduvad.

Peale tööd… Kolmapäeviti teeb Plika õhtusöögi ja meie käime pärast tööd jõusaalis. Muudel päevadel käime vastavalt vajadusele poes (harvemini mõnes muus vajalikus kohas) või siis läheme otse koju. Korra kuus on mul kosmeetik, korra kahe kuu tagant juuksur, vahel mõni kooli koosolek, üritus vms, vahel on asja ka mujale kui söögipoodidesse, nt meeldib meile Plikaga Humanas riidejahil käia. Teisipäeval ja reedel käime lihapoes kassidele südant ja neeru ostmas. Koju jõudes tükeldan selle kõik ära – kolm karpi jääb tavakülma (värske kraam kauem vastu ei pea), ülejäänud lähevad sügavkülma. Kui tavakülmast viimase välja võtan, tõstan kohe sügavkülmast uue selle asemele sulama. Mis iganes on vaja kodus teha, eelistan selle ära teha kohe pärast töölt koju jõudmist. Sest kui ma ükskord maha istun, siis enam hiljem väga asjalik olla ei viitsi 😀 Kõik väljaminekud üritan sama päeva õhtul kirja panna – on küll olnud juhuseid, kus panen nädala tšekke korraga, aga see on tüütu, seega pigem ikka igapäevaselt. Süüa muidugi alati kohe tegema hakata ei saa, oleks liiga vara. Aga see ka sõltub päevast. Esmaspäeval ja kolmapäeval on Plikal 19.45 trenn, siis sööme poole seitsme paiku. Teisipäeval ja neljapäeval lõppeb Plika trenn 19.45, nii et koju jõuab ta kaheksa paiku, siis teeme söögi selleks ajaks. Tihti olen töölt koju jõudes juba nii näljane, et õhtusöögini vastu ei pea, siis näksime midagi. Harv pole ka juhus, kui joome õhtul koju jõudes klaasikese punast veini. Mitte päris iga päev, aga noh, mitu korda nädalas. Olevat ju tervisele kasulik? 😀 Süüa teeme kordamööda, varem paika pandud menüü järgi. See, kes teeb süüa, ka koristab köögi – tähendab siis, kogu söögitegemisega kaasnenud läbu. Pärast sööki on Kaaslane enamasti see, kes ülejäänud toidu ära paneb, see on meie järgmise päeva töölõuna. Edasine õhtu jätkub diivanil lebotades. Vahel vaatame koos mõnd sarja, vahel mängime koos mõnd laua- või kaardimängu, enamasti siiski oleme niisama telefonis-arvutis-loeme raamatut. Joome teed (ja sööme midagi magusat).

Nädalavahetusel magame nii kaua, kui torust tuleb, aga ega väga ei tule 😀 Enamasti tõuseme 9-10 paiku. Laupäeva hommikul on mul kiigujooga, pärast seda käin raamatukogust läbi. Pühapäeva hommikul käime Kaaslasega kohe pärast ärkamist, enne söömist, jõusaalis. Pärast seda kiirelt Selverist läbi ja siis koju sööma. Tavaliselt pesen laupäeval kaks masinatäit pesu ja pühapäeval ühe. Vahel tuleb nädalavahetuse peale ka rohkem kui kolm masinatäit. Pesu peseb masin ja kuivatab kuivati, aga pärast on vaja ka kõik kokku voltida ja ära panna – see on minu töö, mida ma ka õnneks üsnagi naudin. Tean, et paljude jaoks on pesu ära panemine kõige tüütum kohustus üldse, aga mina olen korraarmastaja, mulle meeldib asju ilusti kokku panna (ehkki ma ei tee seda nagu Kondo) 😀 Minu jaoks on elementaarne, et pesu läheb kuivatisse kohe, kui masin lõpetab – ja saab kuivatist välja võetud ja kokku lapitud kohe, kui kuivati lõpetab. Kui pean vahepeal kodust ära minema ja on põhjust arvata, et kuivati lõpetab enne mu naasemist, panen sisse režiimi, mis kuiva pesu järgmised kolm tundi ringi keerutab, et see kortsu ei läheks. Nädalavahetusel panen paika menüü ja vastavalt sellele kalendrisse meeldetuletused, et järgmise päeva õhtusöögiks vajalik kraam eelmisel õhtul tavakülma sulama saaks.

(Koristamise poole pealt ma ei oskagi midagi konkreetset välja tuua, sest peamine korrashoid käib meil jooksvalt. Poisi koduste kohustuste hulka kuulub 3x nädalas tolmuimejaga põrandate puhastamine ning nädalavahetusel vannitoa kraanikausi, riiuli ja poti puhastamine. Kui mul tuju on või miski silma riivab, teen nädalavahetusel erinevates kohtades süvapuhastust. Palju asju võiks regulaarsemalt teha, aga ei viitsi ju :D)

No ja kõik see… Mida ma kirjeldasin… Ongi 90% mu elust 😀 Ja ausalt, ma üldiselt olen sellega täiesti rahul. Töö on meeldiv, kolleegid toredad, koormus hetkel väga okei – isegi tiba vaikne. Kodu on imeline. Pere on armas. Rõõm on perega kodus toimetada. Nii et rutiin FTW.

Aga nii kerge on ennast rutiini ära kaotada. Seega ma üritan ikka planeerida toredaid tegevusi ka. Ja naudin üle kõige spontaanseid toredaid tegevusi, mis tekivad plaanimatult – ma võin küll rutiini nautida ja mu elu võib olla (olude sunnil) suuremas osas ära planeeritud, aga ma oskan vajadusel üsna hästi kõike käigu pealt ümber planeerida 😛 Vahel on see oskus väga kasulik mingi ootamatu p*rse pärast, mis vajab lahendamist, aga vahel õnneks ka toredate asjade pärast. Parim näide spontaansest toredast on ilmselt aasta algusest, kui sõbrad tulid laupäeval Pärnusse kiigujoogasse ja lõpetasime õhtul neljakesi Läti spahotellis. Minu enda spontaansed toredad tegemised on küll pigem tagasihoidlikumas mastaabis ja enamasti ajendab neid mõnus ilm. Kevadest on meeles mitu näidet – kas sai peale tööd jalutamas käidud, rannas ja jõe ääres, õhtusöögiks Dodo öise söödiku pitsa… Või nädalavahetusel jalgrattaga Valgeranda sõidetud. Esimene siis koos perega, teine Kaaslasega kahekesi. No ja üks vägagi planeeritud tore tegevus oli kevadise koolivaheaja Türgi-reis… Sügisel oleme käinud Nele ja Kristeliga kahel saaretuuril. Kõigist mainitud sündmustest on ohtralt pildimaterjali ja loodan neist tagantjärele blogida.

Teisipäeval läheme Nele ja Kristeliga kontserdile, kuu lõpus ema sünnipäeval koos tema ja õe perega järgmine kontsert. Teatrisse olen sel aastal jõudnud vist kaks korda, ehk jõuab veelgi? Kinos sai aasta alguses käidud väga usinalt – pooleteise kuu jooksul sai ära vaadatud neli filmi – aga siis jäi väga pikk paus. Augustis oli Barbie ja… Rohkem polegi käinud. Täitsa tahaks, aga viimased korrad kinokava vaadates pole ükski film kõnetanud.

Igatahes rutiinist välja murdmisel on arenguruumi. Katsun sellega teadlikult tegeleda. Mida rohkem ma rutiinist “ära käin”, seda enam oskan ma tagasi tulles seda hinnata ja nautida. Ära käia on tore, tagasi tulla veel toredam. Ja kõige magusam uni on ikka kodus oma voodis.

Läbirääkimised iseendaga

Ma olen loomu poolest perfektsionist, aga üritan sellest kõigest väest üle olla. Pidevalt pean endale meelde tuletama, et kõik ei pea olema 100% ideaalses korras, kõike ettevõetut ei pea ühekorraga valmis saama, kui ma teen MIDAGIGI ära, siis see on juba hästi, sest natuke rohkem on tehtud.

Aga ikka tahaks, et kõik oleks 100% ideaalses korras, noh. Ma ei saa sinna midagi parata. See on eesmärk ja selleni võiks jõuda võimalikult kiiresti 😀

Kodus ma suudan olulisi asju kenasti hallata. Kümned igapäevased elementaarsed (pisi)asjad saavad kenasti õigeaegselt tehtud. Menüü on, poes käime, süüa teeme, asju paneme ära regulaarselt, nii et peale vaadates on kõik üsna korras, köögis on kõik jooksvalt ära koristatud, pesu on pestud, trennis on käidud, tööl on käidud, kasse jõuab silitada ja lastega jutustada… Lebotada jõuab ka. No väga hästi ju?

AGA. Ma tean, et mul on mitmete kapiuste taga segadus. Suvest saadik, kui mul oli vaja kodus kõik, mis näha oli, ülimasse korda saada – mis tähendab, et toppisin tavapärasemast rohkem asju lihtsalt suvaliselt eest ära. Ja seega on mu kappides suurem segadus kui tavaliselt. Mitmes kohas on asjad, mis ootavad ära andmist. Arvutis on fotod ja muud failid, mis ootavad sorteerimist. Blogi ootab kirjutamist 😀 Kodus on kümneid väikseid ja suuremaid projekte, mida tahaks kas kohe ellu viia või vähemalt põhjalikult plaanida, et need ükskord saaks ellu viidud.

Nädala sees ma üldiselt lihtsalt ei jaksa selliste asjadega tegeleda. Ok, vahel harva tekib mõnel õhtul energiahoog ja saab tehtud miskit kasulikku tavapärasele olmele lisaks, aga enamasti on tavapärane töö-(pood)-(trenn)-söögitegemine-jooksev koristamine-perega suhtlemine-lebotamine-kasside silitamine. Ja siis mul on alati plaan, et nädalavahetusel teen rohkem.

Ainult et… Nädalavahetusel on küll pisut rohkem aega, aga ikkagi kipub olema nii, et kui olen ära teinud need asjad, mis kindlalt vaja teha (kolm masinatäit pesu, kassiliiva vahetamine, kiigujooga, jõusaal, poeskäik, jooksev olme), siis tahaks pigem… Mitte tegeleda nende asjadega, millega nädala sees ei jõua tegeleda, vaid ROHKEM lebotada 😀

No ja siis ma pean endaga pidevaid läbirääkimisi. Meelitan ennast: tee natukenegi midagi, siis on ka päev korda läinud. Tee nüüd enne lebotamist see asi ära. Kui sa ei viitsi seda teha, siis äkki teed teist? Kolmandat? Ükskõik mida natukenegi sellest listist, mida nädala sees ei jaksa?

Vahel on läbirääkimised rahuldavate tulemustega, vahel mitte nii väga. Vahel ma olen täiesti rahul sellega, kui terve päeva maha lebotan ja seda naudin. Teinekord olen ka ülimalt toimekas. Mõnikord teen küll ühte ja teist, aga õhtu lõpuks on ikka rahulolematus, sest mul on tunne, et midagi ei saanud piisavalt tehtud.

Täna ma… Isegi ei tea, mida ma tegin. Pool päeva kadus lihtsalt sellega käest, et ma käisin trennis ja sõin ja… Siis oli kell juba kolm 😀 Õhtupoole küll pisut koristasin ja sättisin midagi, lisaks tavapärasele olmele. Ma isegi ei suuda meenutada, mis viis milleni, aga natuke sättisin köögis ja organiseerisin toas paar sahtlit vähe paremini ära. Ja korrastasin tunde oma arvutit. Peamiselt sorteerisin fotosid ja tõstsin faile desktopilt ära, et oleks peale vaadates puhtam üldmulje, sinna oli ikka kogunenud igasugust jama kuude jooksul. Ja ma tean, teoreetiliselt, et tegelikult sai päris palju tehtud… Lihtsalt… Teha on palju rohkem, kui jõudsin 😀 Kõik need kapid, mida kõige rohkem koristada tahtsin, on endiselt koristamata. Kuna ma ei viitsinud sellega tegeleda, siis ütlesingi endale, et ok, sorteeri siis fotosid, see ka vajalik tegevus… Aga see on NII kuradima mahukas ettevõtmine, et ei saa valmis ei päeva ega kahega. Ma niigi tõstsin need juba kõik kronoloogiliselt õigesse kohta, õige mitu kuud käisin üle ja harvendasin ära. Kuna ma aga tegelen 2,5 aasta fotodega, siis tunduvalt rohkem on alles ootel. Ja kui ma olen kõik üleliigsed fotod ära kustutanud, siis ülejäänusid tahaks kergelt töödelda. Ja siis need kõik järjest blogisse panna. No mitte kõik, ainult need, mis blogisse sobivad 😀 Ma olen harjunud blogima nii, et jooksvalt kirjutan kõigest, mis toimub – ja siis on alati ka värskest pildimaterjalist midagi võtta. Noh, nüüd ma peaks iga päev blogima, aga pildimaterjaliga on pudru ja kapsad. Nokin siit, nokin sealt, lõpuks ikka aru ei saa, mida olen juba näidanud ja mida mitte. SÜSTEEMI pole. Ja see ajab närvi. Sest ma olen süsteemiinimene.

Ühesõnaga jah. Paras vingumine oli see tänane teine postitus 😀 Antagu mulle andeks 😀 Mõtlen siin, kas peaks äkki võtma puhkust… Selleks, et lihtsalt oleks rohkem aega lebotamiseks, et lebotamisest saaks kõrini ja tahaks rohkem asjalik olla. Aga ma ei ole kindel, kas paari päeva nädalavahetusele lisaks võtmisest piisab – vabalt võib olla, et lebotan need kõik maha 😀 Ja tervet nädalat nagu ka võtta ei taha lihtsalt olmeks. Ehk pean siiski jõulupuhkuseni vastu? Siis saab kaks nädalat jutti kodus olla, seega on kindel, et mingi hetk saab lebotamisest küllalt ja tuleb tegutsemistahe ka. Samas ideaalis võiks detsembriks juba kõik korras olla, et saaks kuuse tuppa tuua ja jõuluootust nautida. Aga kui ma võtaks novembris paar päeva puhkust ja selle jooksul üldse midagi asjalikku ei teeks, siis oleks pärast vb enda peale veel pahasem 😀

See kappide koristamise ja asjade ära andmise värk ajab mind kusjuures närvi peamiselt sellepärast, et ma TEAN – kui ma lõpetaks mitteviitsimise ja hakkaks tegutsema, siis ma suudaks lühikese ajaga VÄGA palju ära teha. Lihtsalt motivatsiooni ja tähtaega on vaja. Kuna segaduses elamine teeb mind närviliseks, siis igapäevase olmega on lihtsam tegeleda, see tuleb automaatpiloodil. Aga peidetud segadus on… Peidus 😀 Ennast seda likvideerima motiveerida on pisut keerulisem. Kas ma suudaks ennast veenda, et 1. detsember on see tähtaeg, milleks kõik kapid peavad korras olema ja kõik asjad ära antud? Siis oleks üks linnuke kirjas, kodu korras, jõulud saaks tulla… Ja siis saaks keskenduda arvuti korrastamisele. Äkki see toimiks?

Äkki ma suudan selle teadmisega kohe homme asjalikuks hakata ja need urrima kapid korda teha?

Ma ütlen, mulle sobib selline elu, kus KÕIK asjad saavad jooksvalt KOHE tehtud. Kui ma teen asjad ära esimesel võimalusel, siis need ei ole kohustused, vaid lihtsalt loomulik osa elust. Kui aga mingid asjad jäävad õigel ajal tegemata, siis muudkui kuhjuvad, kuni väikesest lihtsalt hallatavast projektist saab suur. Ja see muudkui tiksub kuklas. Ja ma tean küll, et tuleb jagada väiksematest hallatavamateks ampsudeks, ma tean… Aga ikkagi… Siin ma olen ja vingun 😀

Et postitus lõppeks positiivsemalt noodil, siis vahelduseks kasside asemel hoopis tuvipilte. Kristeli uusimad koduloomad, me Nelega saime ka neid väntsutada. Hullult ägedad!

Ups

Ma olen tihti reede õhtul töönädalast väsinud – eile ehk seda enam, et kaks viimast ööd pole nii hästi magada saanud kui tavaliselt. Ühesõnaga mul oli meeles küll, et peaks blogima, aga kõigepealt ma tahtsin natuke niisama lebotada, siis läks järsku olemine imelikuks, nii et arvutist video vaatamine tekitas kerge iiveldustunde. Seega panin arvuti kinni ja tukkusin diivanil kuni õhtusöögini, mis oli tavalisest hilisem, kuna Plika läks võrkpallivõistlust vaatama ja jõudis koju alles enne üheksat, ootasime ta ära. No ja PÄRAST sööki mul ausalt polnud enam meeles, et blogima peab 😀 Mõtlesin juba vaikselt magamise suunas – kuna mul oli lugeris just üks raamat läbi saanud (väga hea raamat, aga lugemine NII venis, et rikkus elamuse ära – enda viga), siis valisin, mis järgmiseks võtta… Tegelikult mõtlesin pärast lugeris raamatu välja valimist poolelioleva krimkaga jätkata (see on paberraamat, mida magamistoas lugeda ei saa, sest seal pole valgust), aga lugesin natuke lugeri raamatut ja see haaras mind nii endasse, et sinna ma kogu ülejäänud õhtuks kadusingi… Kolmveerand üheteistkümneni lugesin diivanil, siis liikusin edasi voodisse – magama jäin Garmini äpi sõnul kolmveerand üks (ups, taaskord, minu praeguse elustiili kohta on see VÄGA hilja). Ligi pool raamatut lugesin ühe õhtuga.

No ja kui täna üles ärkasin, SIIS järsku turgatas, et pagan, eile jäi blogimata. Nii et saate täna kaks postitust 😛

Ma käin viiendat aastat kiigujoogas, aga kuna mul on probleem nädala sees hilisel ajal trennis käimisega (loe: MA EI VIITSI :D) ja sel aastal on nädalasisesed valikud 18.45 ja 19, mil ma tahaks juba kodus õhtust süüa või vähemalt seda valmistada 😀 Siis oli mu ainus võimalus kiigujoogaga jätkata laupäeva hommikul. Võinoh, 11.30 on pigem lõuna kui hommik 😛 Varem oli laupäeval trennis käimine minu jaoks katsumus, aga vanaks olen jäänud, ei maga enam nagunii kaua… Seega pole õnneks tunnet, et ma ei saa laupäeva hommikul rahulikult ringi loivata – jõuab nii seda kui ka õigeks ajaks trenni.

Kuna kiigujoogas on igasugu tagurpidi asendeid, siis üritan vahetult enne seda mitte (palju) süüa, sest noh, vastasel korral võib juhtuda, et pea alaspidi rippudes tuletab see söök ennast lihtsalt meelde. Mitte et midagi drastilist juhtuks, kõik saab tehtud, lihtsalt endal on väheke ebamugav. Nii et mul on laupäeval alati eesmärk süüa võimalikult vara ja pigem vähe. Ainult et see tihti ei õnnestu 😀 Ilma söömata on ka keeruline, mul lihtsalt tuleb nii kiiresti nälg, koriseva kõhuga pole ka trennis hea.

Täna ärkasin ma tavapärasest isegi varem. Kella vaatasin voodis 8.36 – no ma päris kohe ei tõusnud, ehk kolmveerandist. Hommikuti käin ma esimese asjana alati pesus – no see on nii sisse harjunud, et muudmoodi ei oska (rutiinipostitus ootab kirjutamist). Pühapäeva hommikul käime jõusaalis, enne seda ma kodus duši all ei käi, nii et laupäeva hommik on ainus, kus mul on aega duši all pikemalt asjatada – täpsemalt siis kõiki koorimist vajavaid kehaosi koorida 😀 Täna lobistasin seal nii aeglaselt, et kui ükskord välja sain oli kell… Ma täpselt ei mäleta, pool kümme äkki.

Teine hommikurutiini osa on kassi kastist junnide välja korjamine – täna oli aga keegi oma pisikeste käpakestega s*ta sees tallunud, nii et sain kõigepealt põrandalt ja aknalaudadelt s*taplekke puhastada ja siis lõpuks kasti ka koristada… Siis said lõpuks kassid ka süüa… Siis oli vaja nõud restilt ära panna ja nõudepesumasin tühjendada… Nii et hommikukohvi ja võikud sain valmis alles kella kümneks. Mitte just nii vara, kui oleksin soovinud 😀

Leppisime õekesega ennist telefonis kokku, et kui just ei ladista, läheme kiigujoogasse jala – tol hetkel oli ilm hall ja märg. Aga nüüd, kujutate ette, tuli isegi PÄIKE välja! Seda luksust poleks küll osanud oodata. Saab eriti mõnus jalutuskäik olema.

Novat, selline lobapostitus laupäeva hommikusse. Nüüd ongi aeg vaikselt riidesse panna ja liikuma hakata. Õhtuni!

Enesereflektsioon

Vaatasin nädala alguses üht webinari, kus soovitati tegeleda igapäevase enesereflektsiooniga. Ehk siis maakeeli – jälgida oma tundeid ja analüüsida, mis neid põhjustab. Vähemalt nii olen mina asjast aru saanud 😀

Täna oli selleks tänuväärne päev.

Mul on sel nädalal olnud oma poeglapsega mitmeid kokkupõrkeid ekraaniaja liigkasutuse teemal. See oli postitus, mis jäi eile pooleli – ma ei ole kindel, millal ja kas ma selle üldse lõpuni kirjutan. Ma olen enda meelest üsna osav vanemdaja, jumal teab, et ma olen kogu selle ekraaniteema kohta lugenud oksendamiseni, olen katsetanud ühte, teist ja kolmandat, aga ikka ja jälle jõuan tagasi selleni, et kuidas ma ka ei prooviks (piiran, ei piira) – selle lapse jaoks on lihtsalt arvuti kõige olulisem. Ja minu arvamus on, et kui ma ei piira (see tähendab päeval, õhtul läheb ikka kinni, sest uneaeg on püha ja selle arvelt ma järeleandmisi ei tee), siis selle eeldus võiks olla, et laps on rõõmus ja tänulik, kõik kohustused on õigeaegselt täidetud ja üleüldises plaanis siiski tegeleb kooli- ja ringivabal ajal aeg-ajalt ka muude asjadega kui arvutis mängimine. Reaalsus… Noh, jah.

Ühesõnaga – kuna piiramise tulemus oli see, et nutikas laps suutis rohkemal või vähemal määral kõik piiramiseks kasutatud vahendid üle lasta, siis proovisin kuu aega vähem piiramist (ainult öine aeg kinni), aga nüüd näen, kuidas kõik kohustused ununevad, sest arvuti on prioriteet nr 1. Kuna minu eesmärk on ikkagi üles kasvatada tulevases iseseisvas elus hästi hakkama saav laps, kelle elus on tasakaal, siis… Tuleb ilmselt ikkagi vähe rohkem piirama hakata, sest praegu ta veel ise reguleerida ei suuda.

Igatahes olin eile õhtul nende kokkupõrgete pärast üsna õnnetu – mulle absoluutselt ei meeldi olla pahandav ega moraali lugev lapsevanem, ma tõesti tahan lapsi kuulata, neist aru saada ja leida mõlemale poolele sobivad lahendused. Kahjuks pole ma siiamaani leidnud hästi toimivat viisi, kuidas ma saaks Poissi toetada – seada piire täpselt nii palju, kui vajalik, nii vähe, kui võimalik. Sest ausalt, ma haldan oma elus niigi tuhandeid igapäevaseid vajalikke pisiasju ja ei jaksa seda liiga keeruliseks ajada.

Sellest tulenevalt läkski eileõhtune “aur” mujale kui blogimisele ja ma ei jaksanud hilisõhtul enam miskit asjalikku kirjutada, mis tekitas tunde, et olen väljakutse esimesel päeval läbi kukkunud 😀

Öösel magasin kehvasti. Ma üldiselt magan hästi ja piisavalt, aga nüüd nägin veidraid unenägusid ja ärkasin hommikul häirituna. Katsetasime Kaaslasega esimest päeva senisest pisut teistsugust hommikurutiini, mis tähendas, et tegevused, mida olime senini teinud harjunud automaatpiloodil, läksid pisut vahetusse ja lappesse. Lihtsalt selline tavaline olme, mida oleks tulnud pisut arutada, kuidas paika loksutada. Ma absoluutselt ei suutnud – Kaaslane tegi märkuse (üldse mitte pahatahtliku), mina vastuseks lihtsalt nähvasin.

Seega sain juba hommikul talle seletada, et sorry, sel asjal pole sinuga miskit pistmist, lihtsalt ma sain taas kogemuse ja meeldetuletuse, kuivõrd oluline on hea ööuni ja kuidas muud probleemid takistavad vahel adekvaatselt suhtlemast.

Veel enne tööle minekut suutsin närvi minna Poisi peale, kes kooli minekuks oma kõige soojema jope selga pani, ehkki me olime just päev varem rääkinud, et kuna ilmad läksid tagasi soojemaks, võib järgmised paar nädalat sügisjopega käia… No eelkõige läksin närvi selle peale, et ta mulle mitte midagi ei vastanud.

Tööl on meil igal hommikul väike koosolek oma tiimiga ja täna oli seal paras paugutamine. No selline pingeline aeg, aasta lõpuks vaja palju ära teha, aga meist sõltumatutel asjaoludel tehtud plaanid võivad uppi lennata. Ja kui tavaliselt olen ma ülimalt tasakaalukas, saan suurepäraselt aru, et kolleegidel on lihtsalt vaja auru välja lasta ja ei lase sel kõigel endale naha alla pugeda, siis täna olin juba niigi tundlik kõige suhtes ja kui kommentaarid lendasid minu töö pihta, tundsin ennast puudutatuna. Polnud mingit kasu sellest, et ma teadsin, et asi pole minus ja minu töö on tegelikult hästi tehtud 😀 Nii et jah, terve hommiku istusin arvuti taga, üritasin tööle keskenduda, vahepeal tükkisid lihtsalt pisarad silma.

Aga siis tuli enne lõunat töises mõttes parim uudis üldse, mis keeras uppi lennanud plaanid tagasi õigele rajale, nii et teine pool tööpäevast oli oluliselt parem. Ja siis helistas mulle mu poeglaps, et seletada, miks ta minuga hommikul ei rääkinud. Ja õhtul leidsin ühe äärmiselt nunnu komplimendi enda kohta, ma ei mäletagi, millal keegi mulle nii hästi ütles 😀

Nii et… Selline päev. Algus oli suht õudne, aga siis tuli järjest mitu head asja, mis päeva esimese poole kuhjaga ära tasakaalustas.

Lõpetuseks kassipilte kah. Sest mis oleks üks blogipostitus ilma kassipiltideta? Väga ebaõiglane Paksu suhtes, teda pole ühelgi pildil… No ma lihtsalt võtsin viimased pildid, mis ma teinud olen ja nii juhtus. Palun kergemat karistust 😀

Tere, blogi!

Esitasin endale väljakutse novembris iga päev blogida. Tegin postituse akna lahti juba õhtul seitsme paiku. Kirjutasin, kustutasin. Vahepeal tuli muu elu vahele. Siis alustasin kirjutamist teisel teemal, aga see venis liiga pikaks ja tundsin, et ei jaksa lõpetada – jäi poolikuna mustanditesse.

Õnneks on inimesel kassid. Kassid päästavad alati päeva.

Saage tuttavaks – meie uusim pereliige Siim, omadele Siimu. Tema umbkaudne sünnipäev on 20. mai ning meie perega ühines ta Kaaslase sünnipäeval, 26. juunil.

Praeguseks on 5-kuune Siim juba oluliselt suurem, teise kassidega võrreldes veel siiski väike ja nunnu.

Eks ma kunagi kirjutan pikemalt. Nüüd on uneaeg 🙂

Kokkusattumusi pole olemas

Olen lugenud viimastel päevadel mõningaid vanu postitusi, erinevatel põhjustel. Lugenud ka nende kommentaare ja tõdenud ohkega, et kunagi oli blogimine mu kirg, millele ma soovisin ja jaksasin oma aega kulutada… Ja see läks ka lugejatele korda. Ma jagasin oma elu ja see mõjus ka teistele positiivselt.

Ja siis oli vahepeal see periood, kus ei saanud nagu millestki kirjutada, sest elus toimusid suured muutused, aga need olid sellist sorti, mida polnud võimalik avalikult jagada. Siis ma vahel, kui üle kees, kirjutasin kinnisesse blogisse, sest kirjutamine on alati olnud minu jaoks teraapilise mõjuga.

Sellest tulenevalt ma avalikust blogimisest ära võõrdusingi – siiamaani on lihtsam, kui väga suur kirjutamise vajadus, kirjutada filtrita kinnisesse. Ja samas tunnen puudust kirjutamisest nö laiemale ringile, asjadest, mis päriselt korda lähevad. Kassid ja raamatud on ju väga tore meelelahutuslik osa blogist, aga kui sellest kaugemale ei jõua, siis ei ole seda blogi väga mõtet ka pidada 😀

Ühesõnaga, mul on elus praegu väga põnev periood. Enesearengu periood. Ja mul oli plaanis see teekond enda jaoks talletada samuti kinnises blogis, sest nagu öeldud – ilma filtrita on lihtsam. Aga kuna avastasin just täna ühe põneva kokkusattumuse – ja ainult tänu sellele, et kirjutasin kunagi aastal 2010 ühe blogipostituse 🙂 Siis mõtlesin, et äkki mul õnnestuks siiski seda põnevat teekonda nö avalikult jagada.

Ma olen praeguses suhtes olnud peaaegu viis aastat ja tunnen, et olen jõudnud nii mitmes mõttes välja samasse kohta, kui oma abielus. Ehk siis on mingid probleemid, mis on sarnased. Ikka on mul samad küsimused, millele ma ei ole veel vastust leidnud. Ma arvan siiamaani, et kui me oleks osanud paremini, siis me oleks võinud ka oma abielu tööle saada, sest nii mina kui Eksabikaasa oleme mõlemad ägedad toredad inimesed… Lihtsalt asjaolud olid sellised, et me ei osanud. Vähemalt oleme me pärast lahutust alati suurepäraselt läbi saanud, mul on hea meel, et mu lastel on nii imetore isa, et ka tema kõrval on imetore kaaslane, kes mõjub talle hästi. Mäletan, kuidas tundsin mõni aeg pärast lahutust, et me mõlema elud hakkasid palju paremini sujuma, et olid suured positiivsed muutused. Tema elu puhul ma muidugi nii detailselt ei tea, sest pigem suhtleme tavaliselt igapäevastel teemadel, aga no vähemalt mulje on jäänud.

Minu enda praeguses suhtes oli mul samamoodi pikalt tunne, et lõpuks ometi on hakanud kõik õiges suunas liikuma. Et asjad, millest ma enne aastaid unistasin, lõpuks ometi saavad teoks. Tundsin, et inimene minu kõrval on minu jaoks oma iseloomult sobivam kui eelmised, et mu rahaline seis on parem kui enne, et mul on lõpuks ometi ilus mugav puhas kodu… Ühesõnaga kõik olulised asjad.

Aga siis vahepeal oli tükk aega elu 🙂 Elus on ikka raskemaid hetki ka, selles pole midagi imelikku. Elu käib tsüklitena. Igast madalseisust saab välja tulla – ja reeglina selle võrra kogenenuma, tugevamana. Ostsin maja ja ei jaksanud seda renoveerida? Tunnistasin seda ausalt, vahetasime renoveeritud maja vastu. Kaaslane oli pool aastat haiglas ja ootas sobivat luuüdi doonorit? Mina hoidsin sel ajal kodus üksi kõik toimimas ja olin talle toeks, kuidas oskasin – doonor leiti, ta sai terveks ja koju tagasi. Koroona sunnitud kodukontori ja distantsõppe haldamine oli ülikurnav – aga elasime üle, saime hakkama, ja kui teine laine koduõpet tuli, läks juba tunduvalt ladusamalt. Poisil oli vahepeal raske aeg ja see langes kokku ajaga, mil ma isegi olin üle töötanud ja kurnatud – aga ma suutsin tema jaoks olemas olla, me konsulteerisime erinevate inimestega, kes kõik olid toeks. See aitas – tema olemine läks silmnähtavalt paremaks ja ehkki väljakutseid on praegugi, näen selgelt, et oleme õigel teel. Mu töökoormus oli vahepeal üle mõistuse, nii et olin täiesti läbi põlenud – aga tänu sellele sain ka palka juurde ning mitu äärmiselt positiivset kogemust erinevates ettevõtetes töövestlusel käimise näol. Ehkki alati osutus lõpuks valituks keegi teine, ei tundnud ma kordagi, et ma pole piisavalt hea. Vastupidi, tundsin just, et ma tean, millised on minu väärtused ja tugevused, sain ka sellekohast tagasisidet, et kõik on olemas – lihtsalt alati oli mõni veel tugevam kandidaat. Küsisin alati tagasisidet, miks osutus valituks keegi teine ja oleksin samas olukorras ise ka sama valiku teinud. Ja käsi südamel, mul on ülimalt hea meel, et ma ei saanud ühtki neist viiest töökohast. Minu jaoks oli täiesti piisav see, et iga koht, kuhu kandideerisin, kutsus mu vestlusele ja kui oli mitu vooru, jõudsin alati viimasesse. Mul on hea meel, et ma olen endiselt oma praeguses töökohas, sest mulle meeldib sealne töökeskkond ja inimesed. Pingeid on igal pool, eriti just siis, kui koormus on ebamõistlik. Aga jumal tänatud, minu töökoormus on praeguseks täielikult normaliseerunud. Tunnen tööl käies, et olen vaimselt heas kohas ning ei lase tööst tulenevatel pingetel (mida vahel ikka on) endale mõjuda. Kui korra frustratsioon millegipärast tekibki, lasen selle ülikähku endast välja, nii saan hiljem rahulikult edasi töötada ja elada.

Ühesõnaga sellised väljakutsed möödunud aastate jooksul. Suhe sel ajal arusaadavalt kannatas. Kui kõik energia läheb mujale, siis suhte jaoks lihtsalt ei jäägi. See on arusaadav, see on okei, kui suhe on mõnda aega nö pausil ja eksisteerib vaid olmes – aga eelduseks ikkagi see, et raske perioodi möödudes on jälle aega panustada ka kvaliteetaega, emotsioonidesse, koos tegemistesse.

Ja vot siin nüüd tulevad minu puhul mängu need küsimused, mida esitasin juba eelmise suhte lõpus. Küsimused, millele ma ei osanud vastata siis ega oska ka nüüd. Lisaks tõdemus, et inimesel, kellega koos olen, on oma minevikutrauma, millega ta ei ole tegelenud ning see mõjutab minu meelest kogu tema praegust olemust. Ma tean, miks ja kellesse ma armusin. Ma näen selle imelise inimese tohutut potentsiaali. Ja ma näen, kuidas see mineviku trauma teda tagasi hoiab. Kui palju negatiivseid emotsioone on praegu tema sees kinni, mis tekitavad temas igasuguseid hirme. Ja sellest tulenevalt on mul ka tunne, et kui väga ma ei üritaks seda suhet toimima panna, see saab juhtuda vaid siis, kui seda soovivad kaks inimest. Mitte ainult ei soovi, vaid ka sisuliselt tegutsevad selle nimel. Ja selle tegutsemise ajendiks ei saa olla põhjus teha seda kellegi teise pärast või hirmust, vaid ainus soov peaks olema, et ENDAL oleks hea – tegeleda iseendaga, saada aru oma hirmudest, piirangutest, lasta need vabaks.

Tänu nendele vastuseta küsimustele on mul endal olnud viimased aasta aega tunne, et ma ei ole küll rahul, aga ei oska ka midagi teha. Ja et lahendus pole paraku “lihtne” lahkuminek – mida me nagunii ka kumbki ei soovi, ehkki lõksus olemise ajal olen selle mõtte korduvalt õhku visanud. Sel juhul jalutaksin ma ilmselt mingi hetk hiljem kolmandasse suhtesse, kus tekiksid aja jooksul täpselt needsamad küsimused. Nii ma siis vahelduva eduga üritasin läheneda probleemile eri nurkade alt, proovisin leida lahendusi olme lihtsustamises, seejärel kvaliteetaja tekitamises, mingitel hetkel tundsin, et pingutan üksi ja milleks? Misjärel lihtsalt ignoreerisin mõnda aega probleemi ja katsusin võimalikult rahulikult ja rõõmsalt igapäevasele olmele keskenduda.

Aga ma olen oma loomult tegutseja. Ma ei ole probleemide ignoreerija 😀 Mõtle välja, mis tahad – mõtle välja kuidas seda saavutada. Miski ei meeldi? Muuda seda või lepi sellega.

Suureks abiks oli mulle see, kui mai keskel käis mu peas üks klõps, mis aitas mind välja senisest negatiivsuse “ma ei ole oma eluga rahul, aga ma ei oska seda parandada” tsüklist. Ma ju TEAN, et pole mõtet keskenduda negatiivsele, sest siis tõmbangi seda vaid rohkem ligi. Negatiivsed tunded tuleb ära tunda, neid aktsepteerida – see on väga oluline, olen minevikus tahtmatult oma liigse positiivsusega muid tundeid vaiba alla pühkinud. Kusjuures üldse mitte teadlikult, pigem “fake it til you make it” ellusuhtumine. Ma iga ihurakuga usun, et tuleb mõelda positiivselt, siis tõmbame seda ka ligi. Aga jaa, selle kõrval tuleb ikkagi tunda ja aktsepteerida ka kõiki negatiivseid tundeid enda sees. Õppima tundma oma varjukülge. Sest sealt tuleb tegelikult väärtuslikku infot. Ja siis jälle otsida lahendusi.

Ühesõnaga see klõps käis. Ühelt poolt oli eelduseks kindlasti see, et töökoormus on hetkel mõistlik, mis jätab rohkem energiat muu jaoks. Teine abistav asjaolu oli kevad ja mõnus ilm. Mai on imeline aeg. Kolmandaks… No lihtsalt üks väike positiivne asi isiklikus elus. Ja käiski klõps. Ja ma mõtlesin – mis jama ma siin teen 😀 Miks ma mõtlen ja soiun ainult sellest, mis ei toimi. Mõtlen edaspidi ainult sellele, mida ma SOOVIN ja KUIDAS seda saavutada.

Ja seda ma siin viimased 1+ kuud teinud olengi.

Olen rääkinud avameelselt Kaaslasega, mis on minu soovid – ja uurinud, mis on tema omad. Praegusel hetkel on nii, et mina tean, mida ma soovin – tema väidetavalt mitte. See on tema teekonna algus. Saada aru, mida ta soovib – või siis minu arust pigem, miks on ta kõik oma soovid nii sügavale enese sisse ära peitnud, et sellele ligi ei saa ja kuidas noist blokeeringutest vabaneda.

Mina otsin vastust küsimusele, mis on minu õppetund selles suhtes? Seesama õppetund, mis jäi mu abielus omandamata? See on üks asi, millele soovin kindlasti vastuse leida. Ma ei tea, kas me jääme kokku või mitte, see polegi hetkel niivõrd oluline – kõik, mida ma soovin, on see, et me mõlemad areneksime, saaksime paremaks ja otsustaksime ühiselt, kas soovime jätkata koos või eraldi. Potentsiaali on siin suhtes minu arust küll ja veel – küsimus on selles, kuidas me mõlemad suudame tegeleda oma isiklike probleemidega ja kuhu oma mõtete ja soovidega välja jõuame.

Teiseks olen pikalt vastust otsinud küsimusele, mis on minu elus mittetöötavad ja vananenud mustrid – põhjustatud lapsepõlvetraumadest, mille tagajärjel on kirjutatud see aegunud programm, mis siiani alateadlikult mu elu juhib. Ma tahan need mustrid ära tunda, need traumad tervendada ja kirjutada uue programmi, mis toetab mu praegust elu ja arengut. Aga kuidas neile traumadele ligi pääseda?

Ma olen hästi praktiline ja kontrollivajadusega inimene. Ma võin kõiksugu alternatiivseid lähenemisi ja tervendusviise kogu südamest uskuda, aga see ei tähenda, et need sama lihtsalt minu peal toimiks 😀 Nagu ütleb üks armas inimene, kellega ma noil päevil enesearengu asju kõige rohkem arutan – järelikult ei olnud sa selleks veel valmis. Kunagi, kui lapsed olid väikesed, läbisin ma holistilise neliku, mis on põhimõtteliselt rännaku teema, aga ega ma ei suutnud seal küll midagi ette kujutada ega tervendada. Mõned aastad tagasi proovisin ayahuascat, teistmoodi rännakut. Ka sealse kahe ööga ei avanenud minus mitte kui midagi, ei saanud kuskilt otsast targemaks. Olen viimaste aastate jooksul veel proovinud sarnaseid asju läbi veebi, aga tulemus sama. Ühesõnaga ma väga tahaks oma sisemisele lapsele ligi pääseda, saada aru, mille pärast ta kurvastab ja teda lohutada, tervendada… Aga kuidas? 😀

Seega soov oma mustritest aru saada ja neid tervendada on olnud ikka väga pikalt, aga ma ei ole senini leidnud ühtki toimivat lahendust. Ma NÄEN, kuidas mingid teraapiad teiste peal toimivad ja neis imelisi muutusi tekitavad ja TAHAN KA. Ma oleksin suurima rõõmuga nõus kasutama oma sääste mõne mitte just kõige odavama teraapia jaoks, kui ma oleksin kindel, et see TOIMIB. Aga senised kogemused on tõestanud vastupidist ja mul on siiski soov oma raha arukalt kulutada.

Kui ma nüüd mai keskel hakkasin jälle mõtlema ainult soovidele ja lahendustele, ei osanud ma enda enesearengu koha pealt midagi konkreetset paika panna. Pigem tunnetasin vajadust olla toeks Kaaslasele – sest kui mina olen kõigi nende enesearengu ja emotsioonide teemadega juba aastaid tegelenud, sellest paljude inimestega rääkinud ja arutanud, siis tema on, noh, tüüpiline kinnine Eesti mees 🙂 Nii et minu soov oli eelkõige teda toetada ja julgustada. Jääda ise rahulikuks ja positiivseks, tülide puhul mitte minna kaasa emotsionaalsete süüdistustega, vaid kuulata ja rahulikult peegeldada, esitada täpsustavaid küsimusi, saamaks aru, mis tüli, tunnete ja sõnade taga TEGELIKULT on.

Kuna kogu see enesearengu teema tuli jutuks ka mitmete sõpradega, siis üks neist mainis, et on kunagi käinud access barsis (pmst energiapunktide mõjutamine peas) ja et see oli tema jaoks väga mõnus kogemus, pärast mida oli pea täiesti tühi. Kuna nii mina kui Kaaslane oleme mõlemad pigem üle mõtleja tüüpi, siis tundus see huvitav asi, mida proovida.

Kuna osa access barsi seansist oli ka vestlus, et aru saada, mis põhjustel ma sinna tulin, siis kuidagi pärast seanssi veel rääkides tulid jutuks tšakrad ja energiad… Ja selgus, et mul on need kinni. Küsisin, kuidas need lahti saada? Ja sealt siis nüüd järgmine samm ehk energeetiline tervendamine.

Ma ei tea, kuidas teiega, aga kui keegi räägib mulle tšakrate avamisest, siis mulle tuleb esimese asjana meelde Igor Mangi draama, mille peale mul on lihtsalt väga raske tõsiseks jääda, sest sel teemal on hiljem NII palju nalju tehtud.

Samuti tean, et paljud inimesed suhtuvad kogu sellesse teemasse suure skepsisega. Sealhulgas, olin siiralt üllatunud, isegi minu kosmeetik, kes on ühtlasi ka terapeut. Kuna ta on alternatiivsetele teemadele igati avatud, ei oleks ma temalt üldse sellist reaktsooni oodanud. Kui ma õigesti mäletan, nimetas ta access barsi kultuseks ja tšakrate avamist samuti lihtsalt äriks. Tema meelest ei saa tšakrad kunagi olla kinni – energia liigub alati, lihtsalt erineva kiirusega.

Fakt on see, et mida populaarsemaks on muutunud kõik alternatiivsed teemad ja esoteerika, seda enam on tekkinud turule teenusepakkujaid, kes näevadki seda kui lihtsat raha teenimise viisi, sest on nõudlus ja lollidelt tulebki raha ära võtta. Samas usun siiralt, et KÕIK see ei ole hambasse puhumine. Et on päriselt teraapiad, mis toimivad, inimesed, kes soovivad ja suudavad aidata. Pigem taandub kõik küsimusele, kui palju sa ise sellesse usud, kui palju sa oled võimeline vastu võtma, kas oskad selle päris õige asja ja inimese üles leida.

Tunnistan, et mina olen vägagi tugevalt kõige alternatiivse poole kaldu. Samas on mul praktilist meelt ja tervet mõistust ka omajagu. Ja väidetavalt peaks mul olema ülihea intuitsioon (sellest hiljem pikemalt :P). Nii et ma suurima heameelega uurin kõiki neid alternatiivseid teemasid ning tunnetan ja katsetan, kas miski võiks olla minu jaoks see õige.

Access barsi proovima läksin lihtsalt avatud meele ja uudishimuga. Palju see mulle nüüd reaalselt mõjus (ja kas üldse?) on üliraske hinnata. Ma nimelt olin juba enne seda sõiduvees ehk positiivsel lainel. Läksin sinna rõõmuga ja läksin sealt ära veel suurema rõõmuga, sest ometigi pakkus keegi mulle välja niidiotsakese, kust haarata ja edasi harutada. Miks keegi mulle varem öelnud polnud, et kuule, vaatame, kuidas su energiad liiguvad ja kas tšakrad on tasakaalus? Miks, ah, miks?

Teisele kohtumisele sama inimesega, esimesele energeetilise tervendamise seansile, läksin juba pisukese eelarvamusega, sest vahepeal olin kuulnud ju värsket kriitikat selle teema suhtes. Aga ma ei oleks läinud teist korda tagasi, kui suhtlus selle inimesega poleks esimesel korral mulle sobinud ja tema isik mulle usaldusväärset muljet jätnud. Ja ma usaldan praegu puhtalt oma intuitsiooni, kui ma ütlen, et see inimene ei ole teeskleja, vaid on päriselt ise samast asjast abi saanud ning see puudutas teda nii sügavalt, et ta otsustas ise õpinguid alustada ja aitab selle tulemusena praegu teisi inimesi. Nii et ma kavatsen jätkata, suurima rõõmu ja huviga, et vaadata, kas ja kuhu see välja viib.

Tavaliselt minevat kõigi tšakrate lahti saamiseks 3-4 seanssi. Pärast esimest seanssi sain teada, et minu energiaid oli alguses üldse väga raske kätte saada, aga lõpuks sai energia kenasti liikuma. Lahti sai esimese korraga kaks tšakrat – päikesepõimiku ja otsmiku ehk kolmanda silma. Ja kuskilt sakraal- ja päikesepõimiku tšakra piirkonnast oli minu seest tulnud välja mingi nii raske energia, mille kohta terapeut ütles, et pole ammu midagi sellist tundnud. Ta küsis, kas ma ise ka midagi tundsin – ei 😀 Ütles, et sel ajal oli mu näoilme muutunud ka selliseks ebameeldivustunnet, vastikust peegeldavaks.

Järgmine seanss sai kirja pandud kaks nädalat hilisemaks ja seniks anti mulle kolm kodutööd.

Esiteks, see oli vist sisemise minaga parema kontakti loomiseks 😀 Pidin igal hommikul endale peeglis korralikult sügavalt silma vaatama ja ütlema “Tere tulemast!”. Mhm, kui teid paneb see silmi pööritama, siis praktilise minu jaoks ka selline naljakas, natuke võibolla isegi piinlik asi. Samas, kuna siin ma ju olen ja soovin muutuda, siis muidugi olin nõus seda proovima. No ja mingi kolm päeva proovisin, siis unustasin TÄIELIKULT ära 😀 Alles nüüd, kui siin hakkasin kirjutama kodutöödest ja teadsin, et neid oli kolm, siis pidin meenutama, et oot, mis see kolmas oligi… Ma katsun nüüd meeles pidada ja seda veel paar päeva teha, esmaspäeva õhtul lähen järgmisele seansile ja eks siis saan kuulda, kas see ära unustamine oli mingi alateadliku vastumeelsuse tulemus või mis 😀 Aga kui mõnedel inimestel olla endale ebameeldiv silma vaadata, et paneb nihelema ja ei saagi, siis minul sellega küll mingit probleemi pole. Ma siiralt armastan ennast ja peeglisse vaadates näen ilusat rõõmsat inimest. Kas see on kiire pilk või sügav pilk, vahet pole, tunne on sama.

Teine kodutöö oli lugeda läbi Lise Bourbeau raamat “Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina”. Seal räägiti viiest haavast ja maskist, mille taha nende puhul ennast peidetakse – pidin aru saama, milliseid ma enda juures ära tunnen. Tuvastasin kolm: mahajätmise haav ja sõltuva mask, reetmise haav ja kontrollija mask ning ebaõigluse haav ja rigiidse mask. Ma siin neid pikemalt kirjeldama ei hakka, kel huvi, võib ise raamatut lugeda.

Olulisem osa on nüüd siis aga see, kuidas neid haavu tervendada, mis peaks käima neljas etapis. Esiteks maskide teadvustamine. Teiseks nördimustunne ja vastuhakk – raske omaks võtta vastutust nende käitumismustrite eest, pigem soov süüdistada teisi. Seda kõike olen ma teatud viisil teinud juba ammu enne selle raamatu lugemist. Jah, ma ei osanud siis nii täpselt analüüsida, et selle tunde minus tekitab reetmise haav, mille tagajärjel kannan kontrollija maski, aga nii üldises plaanis olen juba aastaid oma tundeid analüüsinud ja saan aru, kui mu reageering, käitumine, tunne on pigem mingi minevikujama pärast kui sellepärast, milline ma hetkel päriselt olen. Jah, aeg-ajalt mul on peas mõte, et kui TA käituks teisiti, siis MA ka ei käituks nii – ehk siis süü teise kaela veeretamine 😀 Aga üldises plaanis ma pigem katsun analüüsida seda, et miks teise käitumine minus sellise käitumise trigerdas. Ja minu eesmärk on sisemine tasakaal. Et igasugused sellised asjad mind niiviisi ei trigerdaks.

Kolmanda etapiga on pisut keerulisem. Siin peaksin endale andma õiguse kannatada ja tunda viha ühe või mõlema lapsevanema vastu, kui elan uuesti läbi lapsepõlves kogetud haavade valu. Mida sügavamalt ma selle etapi läbin, seda enam tunnen kaasa väikesele lapsele iseendas. Pean jätma viha ja tigeduse vanemate vastu ja leidma jõudu, et neile kaasa tunda, sest nemad ka kannatasid.

Neljas etapp on iseendaks saamine – aru saamine, et maskid pole enam vajalikud. Tunnistan õigeks ja vajalikuks, et mu elu on täis kogemusi, mis aitavad tundma õppida, mis on minu jaoks hea ja mis pole. See on armastus enese vastu.

Kaks haava kolmest on seotud vastassoost vanemaga, aga minu ema ja isa läksid lahku, kui ma olin titt, nii et isa pole minu elus kunagi osalenud ja nii palju, kui mäletan, pole ma temast ka kunagi puudust tundnud. Teate kõiki neid filme ja raamatuid, kus peategelane tunneb ennast poolikuna, sest ei tea oma isast midagi? NOT ME 😀 Enamik sõpru, kellega ma lapsepõlves läbi käisin, olid üksikemade lapsed ja neil vähestel, kel isa oli pildis, ei olnud seal mingit terve peresuhte eeskuju. MITTE ÜHTEGI. Seega ma ei osanud isast puudust tunda. Minu jaoks oli ülimalt loomulik see, et on ainult ema.

Emaga olen ma ka alati hästi läbi saanud. Arutasin temaga pärast raamatu lugemist, et see ainus haav, mis mul on seotud samast soost vanemaga – ebaõiglus – kujuneb väidetavalt välja 3-5 eluaastal. Kuna toona elasime vanaema juures ja ema käis hästi palju kursustel, samal ajal, kui vanaema minu järele vaatas, siis ema arvas, et äkki sealt on mingi trauma tekkinud. No võimalik, eks. Ja ehk saab selle haavaga otsapidi siduda ka minu kehva suhte endast kuus aastat vanema õega, mis tulenes sellest, et tema vajadused olid rahuldamata – sest ema ei saanud nendest tol hetkel aru/ei jaksanud nendega tegeleda.

Ja isa puhul samuti, ehkki ma teadlikult pole temast kunagi puudust tundnud, siis alateadlikul tasandil oleks ülimalt loogiline, et on mingi viha või kurbus, et ta mu maha jättis. Isapoolset suguvõsaliini arutades tuli välja muudki “põnevat”, ühesõnaga palju traumasid kõigil neil inimestel seal. Tema emal, kasuemal, lõpuks ka isal endal (kõik nüüdseks surnud – üks õnnetus, kaks enesetappu).

Nii et jõuame tagasi mu soovini saada ühendust oma sisemise lapsega, et teda tervendada ja ühes sellega mittetoimivate mustrite programm ümber kirjutada. Aga kuidas kõik need alateadlikud negatiivsed tunded minu seest välja meelitada, no eks see ole väljakutse terapeudile 😀 Kui kõik tšakrad lahti ja energiad liikuma saab, äkki saab siis sisemisele lapsele ka ligi? One can hope!

Kolmandaks kodutööks oli mõelda oma elutee numbri üle. Ma olen alati teadnud, et see on 11. Emal oli kunagi kodus üks õhuke tumesinine raamat numeroloogia kohta, juba õige noores eas arvutasin selle välja. Aga ega ma selle teadmisega miskit pihta hakata ei osanud 😀 Nüüd ma pidin mõtlema selle üle, kas ma olen valmis võtma vastu 11 väljakutsed või soovin pigem minna mugavamat teed pidi ja taandada ennast 2-ks.

11 on vana hing, ülihea intuitsiooniga (mäletate, seda ma mainisin postituse alguse poole, et mul peaks olema :D), tema ülesandeks on (vaimselt) inimkonda teenida. No ma ei tea, ma ennast hetkel ülivaimseks ei pea, pigem ikka sinna praktilise poole 😀 Aga äkki ma olen natukene teeninud inimkonda sellega, et ma olen siin avameelselt bloginud ja sellega kedagi inspireerinud? 😀 Samuti on mul üks suur soov ja tulevikuplaan – jällegi ma ei mäleta, olen ma sellest varem avalikult bloginud või ei, aga kui olen, siis nüüd topelt. Minu silmad paneb särama asjadest vabanemine ja alles jäävatele asjadele süsteemi loomine. Ehk siis – et kodus oleks asju minimaalselt, need kõik sellised, mis on vajalikud ja teevad rõõmu. Ja et kõigil neil asjadel oleks nii hea oma koht, et kunagi ei peaks midagi otsima ja neid oleks sinna nii lihtne tagasi panna, et mingit suuremat segadust ei tekigi. Mingit moodi minimalism, kui soovite. Minu arust on sellisel kodul NII SUUR POSITIIVNE MÕJU. Mida vähem asju, seda lihtsam korda hoida – mida rohkem korda, seda rohkem lihtsust, selgust, ruumi enda ja oma mõtete jaoks. Liigsed asjad ja segadus ahistavad… Vot see on see, mida ma tahaks tulevikus teha. Raha eest. Aidata teistel inimestel luua selliseid kodusid, et nad oleksid õnnelikumad ja et neil oleks rohkem aega kõige toreda jaoks. Nii et ülipraktiline, aga samas ka pisut vaimne?

Ühesõnaga, rohkem mul hetkel ideid inimkonna teenimiseks pole, aga ILMSELGELT ma ei taha olla mingi igav 2, ILMSELGELT olen ma valmis väljakutseteks 😀

Ja noh, kui mingi teema mulle huvi pakub, siis ma sukeldun sellesse kogu hingega. Ehk siis kui mul oli ülesanne lugeda läbi ÜKS raamat ja mõelda oma elutee üle (mida oleks saanud suurepäraselt teha ka ilma raamatuteta), siis mida tegin mina? Googeldasin raamatukogu andmebaasis märksõnu numeroloogia ja tšakra – ja leidsin nii palju potentsiaalselt põnevaid raamatuid, mille seast ma ei osanud valida, et broneerisin kõik ja tassisin ühekorraga koju 20 raamatut 😀 Sealhulgas ka nt “Kuidas elada tervena 100-aastaseks” 😀 Ma ei tea, miks see üldse tšakrate teemaga välja tuli, aga kuna mul on nimelt kogu teadliku elu olnud kindel plaan elada kõrge elueani iseseisvalt, positiivselt ja ülihea tervisega, siis tundus hea raamat lugemiseks 😀 Eks vaatame, millal ma selle lugemiseni jõuan, praegu on numeroloogia teema põnevam. Arvutan siin igasugu numbreid ja värke, nii enda kui Kaaslase ja laste kohta. Kindlasti blogin kunagi sellest ka pikemalt.

Mul muidugi pole mingit plaani kõiki neid raamatuid läbi lugeda, pigem lehitsen, loen pisut siit ja sealt – vaatan, mis kõnetab. Mõned ei kõnetanud üldse ja tõstsin üsna kiirelt kõrvale, aga põnevat on olnud küllaga. Ega ma ei teagi, palju seda kõike nüüd täpselt uskuda, aga samas ma jällegi usun, et mingi mõte seal on. Ja tunnen ennast ning teisi mõnedes kohtades väga ära. Nii et põnev on.

Ahhaa… Ma oleks peaaegu ära unustanud selle, mis ajendas mind kirjutama seda postitust just avalikku blogisse – mis ajendas mind ka selle postituse pealkirjaks (ehkki sellel pealkirjal oli mitu põhjust, üks neist ka “läksin proovima access barsi pigem mõttega, kas sellest võiks Kaaslasele kasu olla, aga sattusin ise energeetilise tervendamise teekonnale”). Ajendas mind üks raamat ülalolevast kuhjast, mis tuli samuti tšakraotsinguga ja mida ma alguses üldse ei plaaninud laenutada, aga lõpuks siiski võtsin, sest noh, tundus põnev 😀 Ehk siis Kati Lumiste “Tervendajate käsiraamat” – Eesti tervendajate elutarkused, head mõtted ja nõuanded.

Sirvisin seda raamatut mingil õhtul puruväsinud olekus, lugesin diagonaalis, kui enam ei jaksanud, panin järjehoidja vahele ja läksin magama. Mingi päev hiljem, üritades teha valikut raamatute vahel, mille lugemata tagasi viin, olin seda juba ära viimise kuhja tõstmas, aga viimasel hetkel siiski otsustasin, et las jääda, loen millalgi veel. Täna hommikul otsisin miskit lugemist hommikusöögi kõrvale ja otsustasingi võtta selle raamatu. No esiteks tuli välja, et just see peatükk, kuhu mu järjehoidja jäänud, kõnetas mind väga – intervjuu Sülli Reet Vainoga. Pärast seda ma pisut googeldasin tema kohta edasi ja mõtlesin siis, et äkki peaks ikkagi raamatu tervikuna värske ja puhanud peaga läbi lugema. Alustasin sissejuhatusest… Ja mis selgus? Et autori esimene raamat oli “Minu Ibiza” – tema enda sõnul omamoodi tervendus- või innustusretk neile, kes ehk ei julge rahata ja seljakott seljas ilma peale kondama ja muutusi ette võtta. Ja minul lõi kohe lambipirn peas põlema, sest mäletasin, et just seesama raamat jättis mulle nii sügava mulje, et kirjutasin toona pärast raamatu lõpetamist kell üks öösel kõik oma emotsioonid sellesse blogipostitusse.

Ja seda postitust nüüd, üle 12 aastat hiljem üle lugedes, kus ma olen parasjagu enesearengu teel… Need asjad, mida ma toona soovisin, pole tegelikult absoluutselt muutunud. Suhe on uus ja praeguse eluetapi kirjeldus teistsugune, aga kõik muu – minu mõtted, minu soovid… Need on ikka samad. Ma soovin täna endiselt samu asju, mida soovisin 12 aastat tagasi. Nende aastate jooksul olen õiges suunas liikunud, küll mitte alati nii kiiresti, kui oleks tahtnud (sest ma olen teatavasti VÄGA kärsitu) – aga sisetunne on praegu sama, mis enne. Lihtsalt sooviksin nüüd leida pisut efektiivsemaid viise, et see rännak edaspidi pisut kiiremalt kulgeks.

Siinkohal lõpetan oma järjejutu esimese peatüki 😀 Eks näis, millal järgmise kirjutamiseni jõuan.

Miks ma olen just praegu nii motiveeritud endaga tegelema – no esiteks, nagu mainitud, tahaks selle suhte õppetunni kätte saada. Eelmises suhtes olin kümme aastat, seekord hakkab viiele liginema ja enam küll ei viitsi nii pikalt kummi venitada. Tahan aru saada, mis värk on, mida mina saaksin endas tervendada ja kas on mõtet jätkata või mitte. Teiseks saan ma järgmisel aastal 40-aastaseks. Jälle uus ja äge ajajärk on algamas, tahaks siis olla ka sellevõrra targem ja kogenum. Mõne olulise õppetunni võrra rikkam. Ja üleüldiselt rikkam. Ja õnnelikum 😀 Mul on üheksa kuud aega areneda, selle ajaga jõuab paljutki 😀

Kui sa jõudsid selle postituse lõpuni lugeda, annan sulle virtuaalse medali. Eelkõige kirjutasin nii pikalt ja põhjalikult ikka iseenda jaoks – kümne aasta pärast on põnev lugeda, mida ma siis arvasin. Miks ma aga otsustasin kirjutada avalikult: ehk on kellelgi huvitav seda teekonda jälgida, ehk saab keegi veel inspiratsiooni… Teiselt poolt mõtlevad mitmed teist kindlasti ka, et on ogarus selliste asjadega tegeleda – see on ka ok, igaühel on oma tee käia. Mõtle, kui igav oleks maailm, kus kõik mõtlevad ja tegutsevad ühtemoodi 🙂

Scroll to Top