Olen lugenud viimastel päevadel mõningaid vanu postitusi, erinevatel põhjustel. Lugenud ka nende kommentaare ja tõdenud ohkega, et kunagi oli blogimine mu kirg, millele ma soovisin ja jaksasin oma aega kulutada… Ja see läks ka lugejatele korda. Ma jagasin oma elu ja see mõjus ka teistele positiivselt.
Ja siis oli vahepeal see periood, kus ei saanud nagu millestki kirjutada, sest elus toimusid suured muutused, aga need olid sellist sorti, mida polnud võimalik avalikult jagada. Siis ma vahel, kui üle kees, kirjutasin kinnisesse blogisse, sest kirjutamine on alati olnud minu jaoks teraapilise mõjuga.
Sellest tulenevalt ma avalikust blogimisest ära võõrdusingi – siiamaani on lihtsam, kui väga suur kirjutamise vajadus, kirjutada filtrita kinnisesse. Ja samas tunnen puudust kirjutamisest nö laiemale ringile, asjadest, mis päriselt korda lähevad. Kassid ja raamatud on ju väga tore meelelahutuslik osa blogist, aga kui sellest kaugemale ei jõua, siis ei ole seda blogi väga mõtet ka pidada 😀
Ühesõnaga, mul on elus praegu väga põnev periood. Enesearengu periood. Ja mul oli plaanis see teekond enda jaoks talletada samuti kinnises blogis, sest nagu öeldud – ilma filtrita on lihtsam. Aga kuna avastasin just täna ühe põneva kokkusattumuse – ja ainult tänu sellele, et kirjutasin kunagi aastal 2010 ühe blogipostituse 🙂 Siis mõtlesin, et äkki mul õnnestuks siiski seda põnevat teekonda nö avalikult jagada.
Ma olen praeguses suhtes olnud peaaegu viis aastat ja tunnen, et olen jõudnud nii mitmes mõttes välja samasse kohta, kui oma abielus. Ehk siis on mingid probleemid, mis on sarnased. Ikka on mul samad küsimused, millele ma ei ole veel vastust leidnud. Ma arvan siiamaani, et kui me oleks osanud paremini, siis me oleks võinud ka oma abielu tööle saada, sest nii mina kui Eksabikaasa oleme mõlemad ägedad toredad inimesed… Lihtsalt asjaolud olid sellised, et me ei osanud. Vähemalt oleme me pärast lahutust alati suurepäraselt läbi saanud, mul on hea meel, et mu lastel on nii imetore isa, et ka tema kõrval on imetore kaaslane, kes mõjub talle hästi. Mäletan, kuidas tundsin mõni aeg pärast lahutust, et me mõlema elud hakkasid palju paremini sujuma, et olid suured positiivsed muutused. Tema elu puhul ma muidugi nii detailselt ei tea, sest pigem suhtleme tavaliselt igapäevastel teemadel, aga no vähemalt mulje on jäänud.
Minu enda praeguses suhtes oli mul samamoodi pikalt tunne, et lõpuks ometi on hakanud kõik õiges suunas liikuma. Et asjad, millest ma enne aastaid unistasin, lõpuks ometi saavad teoks. Tundsin, et inimene minu kõrval on minu jaoks oma iseloomult sobivam kui eelmised, et mu rahaline seis on parem kui enne, et mul on lõpuks ometi ilus mugav puhas kodu… Ühesõnaga kõik olulised asjad.
Aga siis vahepeal oli tükk aega elu 🙂 Elus on ikka raskemaid hetki ka, selles pole midagi imelikku. Elu käib tsüklitena. Igast madalseisust saab välja tulla – ja reeglina selle võrra kogenenuma, tugevamana. Ostsin maja ja ei jaksanud seda renoveerida? Tunnistasin seda ausalt, vahetasime renoveeritud maja vastu. Kaaslane oli pool aastat haiglas ja ootas sobivat luuüdi doonorit? Mina hoidsin sel ajal kodus üksi kõik toimimas ja olin talle toeks, kuidas oskasin – doonor leiti, ta sai terveks ja koju tagasi. Koroona sunnitud kodukontori ja distantsõppe haldamine oli ülikurnav – aga elasime üle, saime hakkama, ja kui teine laine koduõpet tuli, läks juba tunduvalt ladusamalt. Poisil oli vahepeal raske aeg ja see langes kokku ajaga, mil ma isegi olin üle töötanud ja kurnatud – aga ma suutsin tema jaoks olemas olla, me konsulteerisime erinevate inimestega, kes kõik olid toeks. See aitas – tema olemine läks silmnähtavalt paremaks ja ehkki väljakutseid on praegugi, näen selgelt, et oleme õigel teel. Mu töökoormus oli vahepeal üle mõistuse, nii et olin täiesti läbi põlenud – aga tänu sellele sain ka palka juurde ning mitu äärmiselt positiivset kogemust erinevates ettevõtetes töövestlusel käimise näol. Ehkki alati osutus lõpuks valituks keegi teine, ei tundnud ma kordagi, et ma pole piisavalt hea. Vastupidi, tundsin just, et ma tean, millised on minu väärtused ja tugevused, sain ka sellekohast tagasisidet, et kõik on olemas – lihtsalt alati oli mõni veel tugevam kandidaat. Küsisin alati tagasisidet, miks osutus valituks keegi teine ja oleksin samas olukorras ise ka sama valiku teinud. Ja käsi südamel, mul on ülimalt hea meel, et ma ei saanud ühtki neist viiest töökohast. Minu jaoks oli täiesti piisav see, et iga koht, kuhu kandideerisin, kutsus mu vestlusele ja kui oli mitu vooru, jõudsin alati viimasesse. Mul on hea meel, et ma olen endiselt oma praeguses töökohas, sest mulle meeldib sealne töökeskkond ja inimesed. Pingeid on igal pool, eriti just siis, kui koormus on ebamõistlik. Aga jumal tänatud, minu töökoormus on praeguseks täielikult normaliseerunud. Tunnen tööl käies, et olen vaimselt heas kohas ning ei lase tööst tulenevatel pingetel (mida vahel ikka on) endale mõjuda. Kui korra frustratsioon millegipärast tekibki, lasen selle ülikähku endast välja, nii saan hiljem rahulikult edasi töötada ja elada.
Ühesõnaga sellised väljakutsed möödunud aastate jooksul. Suhe sel ajal arusaadavalt kannatas. Kui kõik energia läheb mujale, siis suhte jaoks lihtsalt ei jäägi. See on arusaadav, see on okei, kui suhe on mõnda aega nö pausil ja eksisteerib vaid olmes – aga eelduseks ikkagi see, et raske perioodi möödudes on jälle aega panustada ka kvaliteetaega, emotsioonidesse, koos tegemistesse.
Ja vot siin nüüd tulevad minu puhul mängu need küsimused, mida esitasin juba eelmise suhte lõpus. Küsimused, millele ma ei osanud vastata siis ega oska ka nüüd. Lisaks tõdemus, et inimesel, kellega koos olen, on oma minevikutrauma, millega ta ei ole tegelenud ning see mõjutab minu meelest kogu tema praegust olemust. Ma tean, miks ja kellesse ma armusin. Ma näen selle imelise inimese tohutut potentsiaali. Ja ma näen, kuidas see mineviku trauma teda tagasi hoiab. Kui palju negatiivseid emotsioone on praegu tema sees kinni, mis tekitavad temas igasuguseid hirme. Ja sellest tulenevalt on mul ka tunne, et kui väga ma ei üritaks seda suhet toimima panna, see saab juhtuda vaid siis, kui seda soovivad kaks inimest. Mitte ainult ei soovi, vaid ka sisuliselt tegutsevad selle nimel. Ja selle tegutsemise ajendiks ei saa olla põhjus teha seda kellegi teise pärast või hirmust, vaid ainus soov peaks olema, et ENDAL oleks hea – tegeleda iseendaga, saada aru oma hirmudest, piirangutest, lasta need vabaks.
Tänu nendele vastuseta küsimustele on mul endal olnud viimased aasta aega tunne, et ma ei ole küll rahul, aga ei oska ka midagi teha. Ja et lahendus pole paraku “lihtne” lahkuminek – mida me nagunii ka kumbki ei soovi, ehkki lõksus olemise ajal olen selle mõtte korduvalt õhku visanud. Sel juhul jalutaksin ma ilmselt mingi hetk hiljem kolmandasse suhtesse, kus tekiksid aja jooksul täpselt needsamad küsimused. Nii ma siis vahelduva eduga üritasin läheneda probleemile eri nurkade alt, proovisin leida lahendusi olme lihtsustamises, seejärel kvaliteetaja tekitamises, mingitel hetkel tundsin, et pingutan üksi ja milleks? Misjärel lihtsalt ignoreerisin mõnda aega probleemi ja katsusin võimalikult rahulikult ja rõõmsalt igapäevasele olmele keskenduda.
Aga ma olen oma loomult tegutseja. Ma ei ole probleemide ignoreerija 😀 Mõtle välja, mis tahad – mõtle välja kuidas seda saavutada. Miski ei meeldi? Muuda seda või lepi sellega.
Suureks abiks oli mulle see, kui mai keskel käis mu peas üks klõps, mis aitas mind välja senisest negatiivsuse “ma ei ole oma eluga rahul, aga ma ei oska seda parandada” tsüklist. Ma ju TEAN, et pole mõtet keskenduda negatiivsele, sest siis tõmbangi seda vaid rohkem ligi. Negatiivsed tunded tuleb ära tunda, neid aktsepteerida – see on väga oluline, olen minevikus tahtmatult oma liigse positiivsusega muid tundeid vaiba alla pühkinud. Kusjuures üldse mitte teadlikult, pigem “fake it til you make it” ellusuhtumine. Ma iga ihurakuga usun, et tuleb mõelda positiivselt, siis tõmbame seda ka ligi. Aga jaa, selle kõrval tuleb ikkagi tunda ja aktsepteerida ka kõiki negatiivseid tundeid enda sees. Õppima tundma oma varjukülge. Sest sealt tuleb tegelikult väärtuslikku infot. Ja siis jälle otsida lahendusi.
Ühesõnaga see klõps käis. Ühelt poolt oli eelduseks kindlasti see, et töökoormus on hetkel mõistlik, mis jätab rohkem energiat muu jaoks. Teine abistav asjaolu oli kevad ja mõnus ilm. Mai on imeline aeg. Kolmandaks… No lihtsalt üks väike positiivne asi isiklikus elus. Ja käiski klõps. Ja ma mõtlesin – mis jama ma siin teen 😀 Miks ma mõtlen ja soiun ainult sellest, mis ei toimi. Mõtlen edaspidi ainult sellele, mida ma SOOVIN ja KUIDAS seda saavutada.
Ja seda ma siin viimased 1+ kuud teinud olengi.
Olen rääkinud avameelselt Kaaslasega, mis on minu soovid – ja uurinud, mis on tema omad. Praegusel hetkel on nii, et mina tean, mida ma soovin – tema väidetavalt mitte. See on tema teekonna algus. Saada aru, mida ta soovib – või siis minu arust pigem, miks on ta kõik oma soovid nii sügavale enese sisse ära peitnud, et sellele ligi ei saa ja kuidas noist blokeeringutest vabaneda.
Mina otsin vastust küsimusele, mis on minu õppetund selles suhtes? Seesama õppetund, mis jäi mu abielus omandamata? See on üks asi, millele soovin kindlasti vastuse leida. Ma ei tea, kas me jääme kokku või mitte, see polegi hetkel niivõrd oluline – kõik, mida ma soovin, on see, et me mõlemad areneksime, saaksime paremaks ja otsustaksime ühiselt, kas soovime jätkata koos või eraldi. Potentsiaali on siin suhtes minu arust küll ja veel – küsimus on selles, kuidas me mõlemad suudame tegeleda oma isiklike probleemidega ja kuhu oma mõtete ja soovidega välja jõuame.
Teiseks olen pikalt vastust otsinud küsimusele, mis on minu elus mittetöötavad ja vananenud mustrid – põhjustatud lapsepõlvetraumadest, mille tagajärjel on kirjutatud see aegunud programm, mis siiani alateadlikult mu elu juhib. Ma tahan need mustrid ära tunda, need traumad tervendada ja kirjutada uue programmi, mis toetab mu praegust elu ja arengut. Aga kuidas neile traumadele ligi pääseda?
Ma olen hästi praktiline ja kontrollivajadusega inimene. Ma võin kõiksugu alternatiivseid lähenemisi ja tervendusviise kogu südamest uskuda, aga see ei tähenda, et need sama lihtsalt minu peal toimiks 😀 Nagu ütleb üks armas inimene, kellega ma noil päevil enesearengu asju kõige rohkem arutan – järelikult ei olnud sa selleks veel valmis. Kunagi, kui lapsed olid väikesed, läbisin ma holistilise neliku, mis on põhimõtteliselt rännaku teema, aga ega ma ei suutnud seal küll midagi ette kujutada ega tervendada. Mõned aastad tagasi proovisin ayahuascat, teistmoodi rännakut. Ka sealse kahe ööga ei avanenud minus mitte kui midagi, ei saanud kuskilt otsast targemaks. Olen viimaste aastate jooksul veel proovinud sarnaseid asju läbi veebi, aga tulemus sama. Ühesõnaga ma väga tahaks oma sisemisele lapsele ligi pääseda, saada aru, mille pärast ta kurvastab ja teda lohutada, tervendada… Aga kuidas? 😀
Seega soov oma mustritest aru saada ja neid tervendada on olnud ikka väga pikalt, aga ma ei ole senini leidnud ühtki toimivat lahendust. Ma NÄEN, kuidas mingid teraapiad teiste peal toimivad ja neis imelisi muutusi tekitavad ja TAHAN KA. Ma oleksin suurima rõõmuga nõus kasutama oma sääste mõne mitte just kõige odavama teraapia jaoks, kui ma oleksin kindel, et see TOIMIB. Aga senised kogemused on tõestanud vastupidist ja mul on siiski soov oma raha arukalt kulutada.
Kui ma nüüd mai keskel hakkasin jälle mõtlema ainult soovidele ja lahendustele, ei osanud ma enda enesearengu koha pealt midagi konkreetset paika panna. Pigem tunnetasin vajadust olla toeks Kaaslasele – sest kui mina olen kõigi nende enesearengu ja emotsioonide teemadega juba aastaid tegelenud, sellest paljude inimestega rääkinud ja arutanud, siis tema on, noh, tüüpiline kinnine Eesti mees 🙂 Nii et minu soov oli eelkõige teda toetada ja julgustada. Jääda ise rahulikuks ja positiivseks, tülide puhul mitte minna kaasa emotsionaalsete süüdistustega, vaid kuulata ja rahulikult peegeldada, esitada täpsustavaid küsimusi, saamaks aru, mis tüli, tunnete ja sõnade taga TEGELIKULT on.
Kuna kogu see enesearengu teema tuli jutuks ka mitmete sõpradega, siis üks neist mainis, et on kunagi käinud access barsis (pmst energiapunktide mõjutamine peas) ja et see oli tema jaoks väga mõnus kogemus, pärast mida oli pea täiesti tühi. Kuna nii mina kui Kaaslane oleme mõlemad pigem üle mõtleja tüüpi, siis tundus see huvitav asi, mida proovida.
Kuna osa access barsi seansist oli ka vestlus, et aru saada, mis põhjustel ma sinna tulin, siis kuidagi pärast seanssi veel rääkides tulid jutuks tšakrad ja energiad… Ja selgus, et mul on need kinni. Küsisin, kuidas need lahti saada? Ja sealt siis nüüd järgmine samm ehk energeetiline tervendamine.
Ma ei tea, kuidas teiega, aga kui keegi räägib mulle tšakrate avamisest, siis mulle tuleb esimese asjana meelde Igor Mangi draama, mille peale mul on lihtsalt väga raske tõsiseks jääda, sest sel teemal on hiljem NII palju nalju tehtud.
Samuti tean, et paljud inimesed suhtuvad kogu sellesse teemasse suure skepsisega. Sealhulgas, olin siiralt üllatunud, isegi minu kosmeetik, kes on ühtlasi ka terapeut. Kuna ta on alternatiivsetele teemadele igati avatud, ei oleks ma temalt üldse sellist reaktsooni oodanud. Kui ma õigesti mäletan, nimetas ta access barsi kultuseks ja tšakrate avamist samuti lihtsalt äriks. Tema meelest ei saa tšakrad kunagi olla kinni – energia liigub alati, lihtsalt erineva kiirusega.
Fakt on see, et mida populaarsemaks on muutunud kõik alternatiivsed teemad ja esoteerika, seda enam on tekkinud turule teenusepakkujaid, kes näevadki seda kui lihtsat raha teenimise viisi, sest on nõudlus ja lollidelt tulebki raha ära võtta. Samas usun siiralt, et KÕIK see ei ole hambasse puhumine. Et on päriselt teraapiad, mis toimivad, inimesed, kes soovivad ja suudavad aidata. Pigem taandub kõik küsimusele, kui palju sa ise sellesse usud, kui palju sa oled võimeline vastu võtma, kas oskad selle päris õige asja ja inimese üles leida.
Tunnistan, et mina olen vägagi tugevalt kõige alternatiivse poole kaldu. Samas on mul praktilist meelt ja tervet mõistust ka omajagu. Ja väidetavalt peaks mul olema ülihea intuitsioon (sellest hiljem pikemalt :P). Nii et ma suurima heameelega uurin kõiki neid alternatiivseid teemasid ning tunnetan ja katsetan, kas miski võiks olla minu jaoks see õige.
Access barsi proovima läksin lihtsalt avatud meele ja uudishimuga. Palju see mulle nüüd reaalselt mõjus (ja kas üldse?) on üliraske hinnata. Ma nimelt olin juba enne seda sõiduvees ehk positiivsel lainel. Läksin sinna rõõmuga ja läksin sealt ära veel suurema rõõmuga, sest ometigi pakkus keegi mulle välja niidiotsakese, kust haarata ja edasi harutada. Miks keegi mulle varem öelnud polnud, et kuule, vaatame, kuidas su energiad liiguvad ja kas tšakrad on tasakaalus? Miks, ah, miks?
Teisele kohtumisele sama inimesega, esimesele energeetilise tervendamise seansile, läksin juba pisukese eelarvamusega, sest vahepeal olin kuulnud ju värsket kriitikat selle teema suhtes. Aga ma ei oleks läinud teist korda tagasi, kui suhtlus selle inimesega poleks esimesel korral mulle sobinud ja tema isik mulle usaldusväärset muljet jätnud. Ja ma usaldan praegu puhtalt oma intuitsiooni, kui ma ütlen, et see inimene ei ole teeskleja, vaid on päriselt ise samast asjast abi saanud ning see puudutas teda nii sügavalt, et ta otsustas ise õpinguid alustada ja aitab selle tulemusena praegu teisi inimesi. Nii et ma kavatsen jätkata, suurima rõõmu ja huviga, et vaadata, kas ja kuhu see välja viib.
Tavaliselt minevat kõigi tšakrate lahti saamiseks 3-4 seanssi. Pärast esimest seanssi sain teada, et minu energiaid oli alguses üldse väga raske kätte saada, aga lõpuks sai energia kenasti liikuma. Lahti sai esimese korraga kaks tšakrat – päikesepõimiku ja otsmiku ehk kolmanda silma. Ja kuskilt sakraal- ja päikesepõimiku tšakra piirkonnast oli minu seest tulnud välja mingi nii raske energia, mille kohta terapeut ütles, et pole ammu midagi sellist tundnud. Ta küsis, kas ma ise ka midagi tundsin – ei 😀 Ütles, et sel ajal oli mu näoilme muutunud ka selliseks ebameeldivustunnet, vastikust peegeldavaks.
Järgmine seanss sai kirja pandud kaks nädalat hilisemaks ja seniks anti mulle kolm kodutööd.
Esiteks, see oli vist sisemise minaga parema kontakti loomiseks 😀 Pidin igal hommikul endale peeglis korralikult sügavalt silma vaatama ja ütlema “Tere tulemast!”. Mhm, kui teid paneb see silmi pööritama, siis praktilise minu jaoks ka selline naljakas, natuke võibolla isegi piinlik asi. Samas, kuna siin ma ju olen ja soovin muutuda, siis muidugi olin nõus seda proovima. No ja mingi kolm päeva proovisin, siis unustasin TÄIELIKULT ära 😀 Alles nüüd, kui siin hakkasin kirjutama kodutöödest ja teadsin, et neid oli kolm, siis pidin meenutama, et oot, mis see kolmas oligi… Ma katsun nüüd meeles pidada ja seda veel paar päeva teha, esmaspäeva õhtul lähen järgmisele seansile ja eks siis saan kuulda, kas see ära unustamine oli mingi alateadliku vastumeelsuse tulemus või mis 😀 Aga kui mõnedel inimestel olla endale ebameeldiv silma vaadata, et paneb nihelema ja ei saagi, siis minul sellega küll mingit probleemi pole. Ma siiralt armastan ennast ja peeglisse vaadates näen ilusat rõõmsat inimest. Kas see on kiire pilk või sügav pilk, vahet pole, tunne on sama.
Teine kodutöö oli lugeda läbi Lise Bourbeau raamat “Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina”. Seal räägiti viiest haavast ja maskist, mille taha nende puhul ennast peidetakse – pidin aru saama, milliseid ma enda juures ära tunnen. Tuvastasin kolm: mahajätmise haav ja sõltuva mask, reetmise haav ja kontrollija mask ning ebaõigluse haav ja rigiidse mask. Ma siin neid pikemalt kirjeldama ei hakka, kel huvi, võib ise raamatut lugeda.
Olulisem osa on nüüd siis aga see, kuidas neid haavu tervendada, mis peaks käima neljas etapis. Esiteks maskide teadvustamine. Teiseks nördimustunne ja vastuhakk – raske omaks võtta vastutust nende käitumismustrite eest, pigem soov süüdistada teisi. Seda kõike olen ma teatud viisil teinud juba ammu enne selle raamatu lugemist. Jah, ma ei osanud siis nii täpselt analüüsida, et selle tunde minus tekitab reetmise haav, mille tagajärjel kannan kontrollija maski, aga nii üldises plaanis olen juba aastaid oma tundeid analüüsinud ja saan aru, kui mu reageering, käitumine, tunne on pigem mingi minevikujama pärast kui sellepärast, milline ma hetkel päriselt olen. Jah, aeg-ajalt mul on peas mõte, et kui TA käituks teisiti, siis MA ka ei käituks nii – ehk siis süü teise kaela veeretamine 😀 Aga üldises plaanis ma pigem katsun analüüsida seda, et miks teise käitumine minus sellise käitumise trigerdas. Ja minu eesmärk on sisemine tasakaal. Et igasugused sellised asjad mind niiviisi ei trigerdaks.
Kolmanda etapiga on pisut keerulisem. Siin peaksin endale andma õiguse kannatada ja tunda viha ühe või mõlema lapsevanema vastu, kui elan uuesti läbi lapsepõlves kogetud haavade valu. Mida sügavamalt ma selle etapi läbin, seda enam tunnen kaasa väikesele lapsele iseendas. Pean jätma viha ja tigeduse vanemate vastu ja leidma jõudu, et neile kaasa tunda, sest nemad ka kannatasid.
Neljas etapp on iseendaks saamine – aru saamine, et maskid pole enam vajalikud. Tunnistan õigeks ja vajalikuks, et mu elu on täis kogemusi, mis aitavad tundma õppida, mis on minu jaoks hea ja mis pole. See on armastus enese vastu.
Kaks haava kolmest on seotud vastassoost vanemaga, aga minu ema ja isa läksid lahku, kui ma olin titt, nii et isa pole minu elus kunagi osalenud ja nii palju, kui mäletan, pole ma temast ka kunagi puudust tundnud. Teate kõiki neid filme ja raamatuid, kus peategelane tunneb ennast poolikuna, sest ei tea oma isast midagi? NOT ME 😀 Enamik sõpru, kellega ma lapsepõlves läbi käisin, olid üksikemade lapsed ja neil vähestel, kel isa oli pildis, ei olnud seal mingit terve peresuhte eeskuju. MITTE ÜHTEGI. Seega ma ei osanud isast puudust tunda. Minu jaoks oli ülimalt loomulik see, et on ainult ema.
Emaga olen ma ka alati hästi läbi saanud. Arutasin temaga pärast raamatu lugemist, et see ainus haav, mis mul on seotud samast soost vanemaga – ebaõiglus – kujuneb väidetavalt välja 3-5 eluaastal. Kuna toona elasime vanaema juures ja ema käis hästi palju kursustel, samal ajal, kui vanaema minu järele vaatas, siis ema arvas, et äkki sealt on mingi trauma tekkinud. No võimalik, eks. Ja ehk saab selle haavaga otsapidi siduda ka minu kehva suhte endast kuus aastat vanema õega, mis tulenes sellest, et tema vajadused olid rahuldamata – sest ema ei saanud nendest tol hetkel aru/ei jaksanud nendega tegeleda.
Ja isa puhul samuti, ehkki ma teadlikult pole temast kunagi puudust tundnud, siis alateadlikul tasandil oleks ülimalt loogiline, et on mingi viha või kurbus, et ta mu maha jättis. Isapoolset suguvõsaliini arutades tuli välja muudki “põnevat”, ühesõnaga palju traumasid kõigil neil inimestel seal. Tema emal, kasuemal, lõpuks ka isal endal (kõik nüüdseks surnud – üks õnnetus, kaks enesetappu).
Nii et jõuame tagasi mu soovini saada ühendust oma sisemise lapsega, et teda tervendada ja ühes sellega mittetoimivate mustrite programm ümber kirjutada. Aga kuidas kõik need alateadlikud negatiivsed tunded minu seest välja meelitada, no eks see ole väljakutse terapeudile 😀 Kui kõik tšakrad lahti ja energiad liikuma saab, äkki saab siis sisemisele lapsele ka ligi? One can hope!
Kolmandaks kodutööks oli mõelda oma elutee numbri üle. Ma olen alati teadnud, et see on 11. Emal oli kunagi kodus üks õhuke tumesinine raamat numeroloogia kohta, juba õige noores eas arvutasin selle välja. Aga ega ma selle teadmisega miskit pihta hakata ei osanud 😀 Nüüd ma pidin mõtlema selle üle, kas ma olen valmis võtma vastu 11 väljakutsed või soovin pigem minna mugavamat teed pidi ja taandada ennast 2-ks.
11 on vana hing, ülihea intuitsiooniga (mäletate, seda ma mainisin postituse alguse poole, et mul peaks olema :D), tema ülesandeks on (vaimselt) inimkonda teenida. No ma ei tea, ma ennast hetkel ülivaimseks ei pea, pigem ikka sinna praktilise poole 😀 Aga äkki ma olen natukene teeninud inimkonda sellega, et ma olen siin avameelselt bloginud ja sellega kedagi inspireerinud? 😀 Samuti on mul üks suur soov ja tulevikuplaan – jällegi ma ei mäleta, olen ma sellest varem avalikult bloginud või ei, aga kui olen, siis nüüd topelt. Minu silmad paneb särama asjadest vabanemine ja alles jäävatele asjadele süsteemi loomine. Ehk siis – et kodus oleks asju minimaalselt, need kõik sellised, mis on vajalikud ja teevad rõõmu. Ja et kõigil neil asjadel oleks nii hea oma koht, et kunagi ei peaks midagi otsima ja neid oleks sinna nii lihtne tagasi panna, et mingit suuremat segadust ei tekigi. Mingit moodi minimalism, kui soovite. Minu arust on sellisel kodul NII SUUR POSITIIVNE MÕJU. Mida vähem asju, seda lihtsam korda hoida – mida rohkem korda, seda rohkem lihtsust, selgust, ruumi enda ja oma mõtete jaoks. Liigsed asjad ja segadus ahistavad… Vot see on see, mida ma tahaks tulevikus teha. Raha eest. Aidata teistel inimestel luua selliseid kodusid, et nad oleksid õnnelikumad ja et neil oleks rohkem aega kõige toreda jaoks. Nii et ülipraktiline, aga samas ka pisut vaimne?
Ühesõnaga, rohkem mul hetkel ideid inimkonna teenimiseks pole, aga ILMSELGELT ma ei taha olla mingi igav 2, ILMSELGELT olen ma valmis väljakutseteks 😀
Ja noh, kui mingi teema mulle huvi pakub, siis ma sukeldun sellesse kogu hingega. Ehk siis kui mul oli ülesanne lugeda läbi ÜKS raamat ja mõelda oma elutee üle (mida oleks saanud suurepäraselt teha ka ilma raamatuteta), siis mida tegin mina? Googeldasin raamatukogu andmebaasis märksõnu numeroloogia ja tšakra – ja leidsin nii palju potentsiaalselt põnevaid raamatuid, mille seast ma ei osanud valida, et broneerisin kõik ja tassisin ühekorraga koju 20 raamatut 😀 Sealhulgas ka nt “Kuidas elada tervena 100-aastaseks” 😀 Ma ei tea, miks see üldse tšakrate teemaga välja tuli, aga kuna mul on nimelt kogu teadliku elu olnud kindel plaan elada kõrge elueani iseseisvalt, positiivselt ja ülihea tervisega, siis tundus hea raamat lugemiseks 😀 Eks vaatame, millal ma selle lugemiseni jõuan, praegu on numeroloogia teema põnevam. Arvutan siin igasugu numbreid ja värke, nii enda kui Kaaslase ja laste kohta. Kindlasti blogin kunagi sellest ka pikemalt.
Mul muidugi pole mingit plaani kõiki neid raamatuid läbi lugeda, pigem lehitsen, loen pisut siit ja sealt – vaatan, mis kõnetab. Mõned ei kõnetanud üldse ja tõstsin üsna kiirelt kõrvale, aga põnevat on olnud küllaga. Ega ma ei teagi, palju seda kõike nüüd täpselt uskuda, aga samas ma jällegi usun, et mingi mõte seal on. Ja tunnen ennast ning teisi mõnedes kohtades väga ära. Nii et põnev on.
Ahhaa… Ma oleks peaaegu ära unustanud selle, mis ajendas mind kirjutama seda postitust just avalikku blogisse – mis ajendas mind ka selle postituse pealkirjaks (ehkki sellel pealkirjal oli mitu põhjust, üks neist ka “läksin proovima access barsi pigem mõttega, kas sellest võiks Kaaslasele kasu olla, aga sattusin ise energeetilise tervendamise teekonnale”). Ajendas mind üks raamat ülalolevast kuhjast, mis tuli samuti tšakraotsinguga ja mida ma alguses üldse ei plaaninud laenutada, aga lõpuks siiski võtsin, sest noh, tundus põnev 😀 Ehk siis Kati Lumiste “Tervendajate käsiraamat” – Eesti tervendajate elutarkused, head mõtted ja nõuanded.
Sirvisin seda raamatut mingil õhtul puruväsinud olekus, lugesin diagonaalis, kui enam ei jaksanud, panin järjehoidja vahele ja läksin magama. Mingi päev hiljem, üritades teha valikut raamatute vahel, mille lugemata tagasi viin, olin seda juba ära viimise kuhja tõstmas, aga viimasel hetkel siiski otsustasin, et las jääda, loen millalgi veel. Täna hommikul otsisin miskit lugemist hommikusöögi kõrvale ja otsustasingi võtta selle raamatu. No esiteks tuli välja, et just see peatükk, kuhu mu järjehoidja jäänud, kõnetas mind väga – intervjuu Sülli Reet Vainoga. Pärast seda ma pisut googeldasin tema kohta edasi ja mõtlesin siis, et äkki peaks ikkagi raamatu tervikuna värske ja puhanud peaga läbi lugema. Alustasin sissejuhatusest… Ja mis selgus? Et autori esimene raamat oli “Minu Ibiza” – tema enda sõnul omamoodi tervendus- või innustusretk neile, kes ehk ei julge rahata ja seljakott seljas ilma peale kondama ja muutusi ette võtta. Ja minul lõi kohe lambipirn peas põlema, sest mäletasin, et just seesama raamat jättis mulle nii sügava mulje, et kirjutasin toona pärast raamatu lõpetamist kell üks öösel kõik oma emotsioonid sellesse blogipostitusse.
Ja seda postitust nüüd, üle 12 aastat hiljem üle lugedes, kus ma olen parasjagu enesearengu teel… Need asjad, mida ma toona soovisin, pole tegelikult absoluutselt muutunud. Suhe on uus ja praeguse eluetapi kirjeldus teistsugune, aga kõik muu – minu mõtted, minu soovid… Need on ikka samad. Ma soovin täna endiselt samu asju, mida soovisin 12 aastat tagasi. Nende aastate jooksul olen õiges suunas liikunud, küll mitte alati nii kiiresti, kui oleks tahtnud (sest ma olen teatavasti VÄGA kärsitu) – aga sisetunne on praegu sama, mis enne. Lihtsalt sooviksin nüüd leida pisut efektiivsemaid viise, et see rännak edaspidi pisut kiiremalt kulgeks.
Siinkohal lõpetan oma järjejutu esimese peatüki 😀 Eks näis, millal järgmise kirjutamiseni jõuan.
Miks ma olen just praegu nii motiveeritud endaga tegelema – no esiteks, nagu mainitud, tahaks selle suhte õppetunni kätte saada. Eelmises suhtes olin kümme aastat, seekord hakkab viiele liginema ja enam küll ei viitsi nii pikalt kummi venitada. Tahan aru saada, mis värk on, mida mina saaksin endas tervendada ja kas on mõtet jätkata või mitte. Teiseks saan ma järgmisel aastal 40-aastaseks. Jälle uus ja äge ajajärk on algamas, tahaks siis olla ka sellevõrra targem ja kogenum. Mõne olulise õppetunni võrra rikkam. Ja üleüldiselt rikkam. Ja õnnelikum 😀 Mul on üheksa kuud aega areneda, selle ajaga jõuab paljutki 😀
Kui sa jõudsid selle postituse lõpuni lugeda, annan sulle virtuaalse medali. Eelkõige kirjutasin nii pikalt ja põhjalikult ikka iseenda jaoks – kümne aasta pärast on põnev lugeda, mida ma siis arvasin. Miks ma aga otsustasin kirjutada avalikult: ehk on kellelgi huvitav seda teekonda jälgida, ehk saab keegi veel inspiratsiooni… Teiselt poolt mõtlevad mitmed teist kindlasti ka, et on ogarus selliste asjadega tegeleda – see on ka ok, igaühel on oma tee käia. Mõtle, kui igav oleks maailm, kus kõik mõtlevad ja tegutsevad ühtemoodi 🙂
