Kõik, kes mind natukenegi rohkem tunnevad, teavad, et ma olen maailma kõige hullem fotopede. Mitte et mulle meeldiks pildistada, oh ei. Mulle meeldib palju enam kaamera ees kui taga. Ma ei pea ennast teab mis fotogeeniliseks inimeseks, aga olen ilmselgelt edev ning mulle meeldib, kui mul on endast palju ägedaid pilte. Sellepärast on mind hea igasugusteks ideedeks ära kasutada. Kehamaalingud ja igasugu muud hullud ettevõtmised näiteks.
Ühesõnaga. Minu fotopedesus väljendub minu fotoalbumites. Kui on mingi üritus, kus pildistatakse, siis võib kindel olla, et ma olen selle lõpuks suutnud fotograafile keele kõrva ajada ning nõuda välja, millal ja kus hiljem pilte näha saab ning kuidas nende faile endale saaks. Mul on jube palju fotosid, mis on jube paljudes suurtes albumites, mis need on minu au ja uhkus.
Ma üritan alati fotosid jooksvalt paberile teha, aga mitte kunagi ei tule välja. Ikka koguneb mingi suur hunnik, mis läheb järjest suuremaks ning nõuab järjest rohkem raha, mida mul kunagi pole. Nii ongi terve eelmise aasta fotod ikka veel järge ootamas (selle aasta omad ka muidugi).
Aga enne Londonit tuleb albumid korda saada ja fotod ära teha, seega asusin otsustavalt tegudele ja lasin alustuseks välja veidi üle saja foto, ajaliselt jõudsin sellega Egiptuse-reisi algusesse. Esialgu rohkem ei teinud – lootsin, et ehk suudan veel midagi välja kärpida. Aga vaatasin just üle – no ei. Kõik peavad jääma!
Niisiis läheb tegemisse veel 335 fotot, mille olen juba välja valinud ja mõõtu lõiganud, need on aga vaid novembri lõpuni, sealt edasi on must maa… Oeh. Raha on mul ülearu, eks! Aga okei, saan hakkama. Need on mul eelarves kirjas.
Oi, kuidas mulle meeldib fotodega mässata 😛
Aga lõpetuseks tahaks hoopis öelda, et ma annaks pool elu Iirise valgete hammaste eest ja oskuse eest kõigil fotodel nii loomulikult ja säravalt naeratada. Üks stiilipuhas näide sadadest on siin.
See läheb otse loomulikult mu albumisse ka 😛
Awwww, kui nummi! Aitähh 🙂