Ma mõtlen, millal viimati välja magada sain… Üle-eelmisel pühapäeval vist.
Eile oli ikka tõsiselt huvitav päev. Ma ei mäleta, et ma kunagi varem oleks suutnud tööl sellist seisundit saavutada. Olin terve päeva nagu peksa saanud, istusin lihtsalt ja vahtisin enda ette, midagi asjalikku eriti teha ei suutnud (koristada või kaupa vastu võtta näiteks). Kliente oli õnneks vähe, nemad said ära teenindatud. Viimane kolmandik päevast möödus küll nii omas mullis, et isegi klientide jutt ei jõudnud kohale – nemad muudkui räägivad, räägivad, räägivad ja mina lõpuks avastan, et ei kuulnud sõnagi. Piinlik.
Kusjuures see polnud sellist sorti uni, mis haigutama või silmi kinni vajuma paneb. See oli lihtsalt… Letargia. Ma ei tea. Väga kummaline igatahes.
Lisaks muidugi igasugused valud (kurk, pea, jalad endiselt – kurguvalust sain tänu teele õhtuks lahti, aga muule ei aidanud ei ussi- ega püssirohi) ning fakt, et meie maja haldaja oli otsustanud radikad viimase vungi peale keerata – rõvedalt palav oli ja see ainult suurendas letargiat.
Koju jõudmisel on aga tervendav mõju nagu tavaliselt, seega ei vajunud üldsegi hoobilt voodisse, nagu terve päeva unistasin, vaid jõudsin veel süüa ja Nannyt vaadata ja… Magama läksin alles pool üks.
Üllatavalt kombel ärkasin täna juba enne ühteteist (oleks eeldanud surmaund kella kaheni vms) ja elu on jälle lill. Peale nohu pole muid tervisehädasid täheldanud ja tuju on ka normis.
Jumal olgu tänatud, et ma tööle minema ei pidanud – ma oleksin tõsiselt läinud ka, sest raha on enne Londonit vaja ja suuremates kogustes, aga õnneks leiti keegi teine. Praegu nendin ausalt ja rõõmsalt, et välja magamist oli mulle ikka tunduvalt rohkem vaja.
Ma olen tähele pannud, et sellised asjad loksuvad lõpuks ikka ise paika – kuni ma veel lisapäevi teha suudan, nii kaua neid ka teen ja kui enam mitte, siis lõpuks keegi leitakse. Ilus.
Täna on vaja jube asjalik olla – raamatukogus ja Oriflame’is käia, ostlemisega seoses üks käik ja… Koristada, enne kui mingid inimesed kõlbab õhtul uksest sisse lasta.
Krt, kell saab juba üks… Ongi vist paras aeg liigutama hakata. Õhtuni siis, mu noored vastutustundlikud kodanikud. Tulge valima! Ma arvan, et nii umbes kaheksast alates on päris hea aeg 😛