Ma ei ole kunagi osanud seostada täiskuud elus aset leidvate sündmustega, aga praegu tahaks küll millegi kaela lükata selle tunde, et ma hakkan hulluks minema.
Võiks ju loota, et kuna kuu juba kahaneb, kahaneb tunne ühes sellega. MIDAGI peab ju lootma.
Kasvõi seda, et hommik on õhtust targem.
Sügised kipuvad ikka veidi raskemad olema kui muu osa aastast, ilmad lähevad halvemaks, hommikuti ei oska enam midagi selga panna, õhtud on pimedad kütmise vajadus, koolilaps (lasteaiast sai lapse üsna lihtsalt koju jätta, koolist nii enam ei saa).
Üheks hetkeks loksub kõik paika, nii või teisiti, lihtsalt võtad ühe päeva ette, teed niipalju kui jaksad ja siis jälle järgmise päeva ja nii see läheb.
Oi ma olen teoorias tugev, praktikas ei kuku see ikka veel hästi välja 🙂
Hommik on õhtust targem – me lihtsalt ei tea veel, milline neist tulevatest hommikutest see tark hommik olema juhtub…
Jaksu ja vastupidamist. samm-sammult, kasvõi viie minuti kaupa…