Protected: Jalutuskäik rannas
Protected: Jalutuskäik rannas Read More »
November 2023
Rohepesu mõtisklused
Kuna tõdesin kurvastusega, et mul on täna raamatukogu tähtaeg ja sellele raamatule on järjekorras 11 inimest, siis ei saa kahjuks pikendada, et Kaaslane ka läbi lugeda saaks. Ta arvas, et ma pangu siis ennast uuesti järjekorda ja loeb hiljem. Ma nimelt üliväga tahaks teada, mida tema sellest kõigest arvab. Sest mina olen lihtne inimene – kõike muud kui teadlane 😀 Ma olen küll TEADLIK, et rohepesu on me ümber väga palju, aga ausalt mul ei ole jaksu ega oskusi aru saada, kui palju kellegi väidetest on õiged ja mis jama. Kaaslane aga seevastu on cum laude magistriharidusega insener, nii et tema vaatenurk, jah, huvitab mind väga…
Igatahes, ma pean vähem kui poole tunni pärast kiigujoogasse minema ja pärast seda raamatu ära viima. Ma muidugi võiks seda kauem enda käes hoida, kasvõi järgmise viivisevaba päevani – aga ma ei taha teisi ootama panna 😀 Ega ei viitsi ka eraldi homme-ülehomme selle raamatu pärast raamatukokku tagasi minna. Mul on elu võimalikult mugavalt ära korraldatud – kui käin trennis, siis ka raamatukogus, sest need asuvad üksteisele väga lähedal. Muul ajal ma raamatukokku ei satu. Kui olen olnud järjekorras raamatule, mis jõuab minuni nt nädala alguses – ja seda hoitakse vaid kolm päeva – siis olen avastanud, et viimasel päeval saan selle ümber suunata kappi, mis annab mulle kolm päeva lisaaega 😀
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…
Kõik, kes mu blogi vähegi pikemalt lugenud on, teavad, et ma olen paras ökomutt. See sai alguse juba enne laste sündi, nii et viimased 15+ aastat. Üleüldse olen ma paras vastuvoolu ujuja ja kipun huvituma kõigest alternatiivsest tunduvalt enam kui peavoolusuundadest. Samas annan endale suurepäraselt aru, et seal alternatiivsel poolel on ka väga palju soolapuhujaid – õnneks olen ma ka ülipraktiline, nii et… Tunnen ennast selles maailmas loovides siiski võrdlemisi turvaliselt. Igasugust jama ei usu 😀 Samas usun kindlasti asju, mis paljude meelest ongi jama. And it’s ok to be different.
Selle raamatu võtsin ma ette suure huviga just sellepärast, et olles rohkest rohepesust teadlik, aga mitte osates selles osas midagi ette võtta (peale terve talupojamõistuse kasutamise), lootsin saada… Lihtsalt targemaks 😀
Mul on ÜLIraske ÜLDSE igasugust infot usaldada. Ma tean, kui palju ironiseeritakse selle üle, et miks küll uhhuu-inimesed ei usu aastaid õppinud arste ja teadlasi ning selle asemel eelistavad absoluutse tõe allikana pigem suvalisi “teadjaid” internetis. Ma ei saa öelda, et ma ei usalda arste ega teadlasi 😀 Samas ma ju tean, KUI lihtne on tellida uuring tellija materjalist… Ja see uuring saabki tõestama seda, mis tellijal vaja. Üht- või teistpidi. Mis tähendab, et ma olengi pidevalt skeptiline. Kui ma oleks teaduslikumat tüüpi, siis ma viitsiks ja oskaks edasi otsida algallikaid ja hinnata nende tõsiseltvõetavust, aga ma kahuks ei ole. Ma olen lihtne inimene, kellele meeldivad lihtsad lahendused – aga nagu tuleb välja siis “istutame iga su ostu eest puu” on ka rohepesu. Ja kasulik eelkõige metsaärikatele 😀 Mitte et ma oleks kunagi väga juurelnud selle puude istutamise värgi üle, aga tundub nendes reklaamides ju küll tore, sest puid on ju vaja hapniku jaoks ja hapnikku elamiseks 🙂
Igatahes, ma praegu lähtun eeldusest, et Jüri Liiv, “Suure rohepesu käsiraamatu” autor, on… Noh, sõltumatu teadlane 😀 Kui üldse, tundub ta olevat minusuguste suhtes üleliia skeptiline. Aga ma arvan, et see ongi ehk hea. Mulle vähemalt tundub, et ta kirjutab ratsionaalsest teadlase vaatenurgast ja ei ole salamisi mõne suurkorporatsiooni poolt kinni makstud. Sry, see oli nüüd lihtsalt iroonia vandenõuteoreetikute pihta, kui keegi aru ei saanud. Tahtsin vaid rõhutada, et ma tegelikult ei tea teda ja tema tausta, aga sisetunne ütleb, et võiks ehk seda infot suuremas osas usaldada. Kas see ka päriselt nii on? Pole aimugi, tahaks loota 😀
Ma ausalt ei veeda igapäevaselt tunde muretsedes ja mõeldes, kuidas maailma päästa. Samas olen mahetoidu fänn, ökoehituse fänn, unistan kodust, mis oleks nö off-grid, kus toodan ise elektri jne. Ja unistan, kas poleks tore, kui kogu maailmas saaks kõik inimesed nii elada. Noh, hästi lühidalt ja lihtsustatult. Ja tore ju, kui poliitikud ka arutavad neid asju ja kehtestavad igasugu meetmeid, et sellisele elule lähemale jõuda. Ja poliitikud ju peavad ometi targad olema, kui nad sellele tööle valiti? (Mhm, ma muidugi ei ole tegelikult nii naiivne, aga siiski ausalt ma elan puhta lootuse peal, et MÕNI NEIST – no ok, ideaalis suurem osa neist 😀 On asjalikud ja targad ja ajavad õiget asja. Ma kardan, et seegi lootus on üleliia naiivne, aga mul vist on oma roosasid prille vaja. Ja poliitika samas pole sarnaselt teadusele üldse minu teema, nii et ma lihtsalt ei soovi oma aega sellele kulutada, et endale kõiki nüansse peensuseni selgeks teha. Ma lihtsalt käin valimas, kuulan targemate juttu ja katsun valida kõigist halbadest kõige vähem halva :D)
Aga… Pärast selle raamatu lugemist mulle ausalt öeldes tundub, et poliitikud on lollid ja rohepestud ja et palju sellest, mille jaoks meetmeid kehtestatakse, pole üldse realistlikult saavutatav. Nii et mõistlikum oleks üleüldse see energia mujale suunata.
Mahepõllumajandus pole jätkusuutlik, sest vajab poole rohkem maad ja kui ainult seda viljeleda, jääks kogu maailm nälga. Mingis riigis, mille nime ma olen juba unustanud (selle postituse kirjutamine jäi mul hommikul pooleli, sest aeg sai otsa – raamatu viisin tagasi ja nüüd tulistan puusalt, seega antagu mulle andeks, et mul asjad meeles pole), president katsetas seda – ja asi lõppes näljahädaga, nii et ta pidi põgenema. Not so great. Eraldi mainiti mahetoidu peatükis ära waldorfpedagoogika looja Steiner – ja seda mitte sugugi positiivses võtmes 😀 Minu lapsed, nagu te kõik teate, käivad waldorfkoolis. No ühesõnaga… Ma mäletatavasti olin eelmises elus ligi neli aastat ökopoe juhataja ja see oli minu senise elu kõige südamelähedasem töö. Aga pärast seda olen ma vähemalt toidu poolest mahedast üsna kaugeks jäänud. Teatud tooteid harjumusest ostan – kui need on mõistliku hinnaga – põhiliselt Rimi I Love Eco sarja tomatipasta, purustatud tomatid, riis, palsamiäädikas… Võib-olla midagi veel, mis praegu meelde ei tule. Aga mul on omad kahtlused ka selle suhtes, palju mahedast on päriselt mahe. Kui on kontrollitud väiketootjad, kes ihu ja hingega asja juures – neid usaldan. Siin tuleb jällegi mängu rahaline pool. Mul ei ole üüratuid summasid söögieelarvesse panna. Seega jah… Väärtustan noil päevil mahemärgi asemel pigem kohalikku kraami memmekeselt turult. Ja viimased aastad olen pigem läinud – nii majanduslikul, eetilisel kui keskkonna hoidmise põhjusel – toidu päästmise teed. Ehk siis tarbime ülipalju tooteid, mis poole hinnaga, kuna parim enne samal päeval või kõlblik kuni ületatud. Aga see on täiesti omaette postituse teema, ma kunagi kirjutan pikemalt. Ma ei arva, et mahetoit oleks halb, aga see jääb olema rikkama elanikkonna privileeg… Ja ka neile tuleks kasuks teemasse pigem skeptiliselt suhtuda, mitte pimesi kõike mahemärgistatut kokku ostma. Ja riiklikul ning maailmatasandil ei tundu kogu see mahepõllumajanduse värk üldse kahjuks jätkusuutlik. Raamatus oli muidugi ülipalju rohkem infot kõige kohta – keskkond, muld ja sada muud asja. Keda huvitab, loeb ise.
Roheline energia on küll sobilikus kliimas toimiv, kuid kaugelt liiga ebastabiilne, et sellest saaks peamine või ainus energiaallikas. Ja kõige mõistlikum energiatootmise viis tundub hoopis olevat neljanda põlve tuumareaktor – vedelsoolaga… Jeesus maria, kas te saate aru, mida ma just ütlesin? Mina, kes ma olen siiani mõelnud, et tuumaenergia on ohtlik ja paha ja seda küll ei taha 😀 Puude maha raiumine kütteks / pelletiteks, mida Euroopasse müüakse, on idiootsus. Selle viimasega olin nõus juba varemgi, aga… Meil on ju ka puuküte. Oh jah.
Elektriautode ja elektrienergia tootmine kõik kokku võtab nii palju ressursse, et vanade diiselautodega sõitmine on keskkonnasäästlikum. No seda ma tegelikult olin ennegi kuulnud. Ja sellele Kaaslane, kes natuke algusest raamatut jõudis lugeda, kippus juba natuke vastu vaidlema.
40% ostetud riietest ei panda kunagi selga. 85% riideid rändab prügikasti esimese aasta jooksul. Ameeriklane viskab aastas ära 37kg riideid, eestlane 17kg. Tegelikult ma tahaks nüüd küll teada SELLE statistika tagamaid. Et kas mitte kunagi selga panemine tähendab ka ära andmist ja uuele ringile saatmist või ikkagi otse prügimäele? Kas see 37kg läheb otse prügimäele või siiski osaliselt teisele ringile? Pillekese blogisabas ma eile need faktid ka kirjutasin ja seal arvati küll, et vast ikka on mõeldud teisele ringile saatmist. Vot ei tea. Ja kui te nüüd arvate, et ma viitsiks googeldada ja otsida infot juurde, siis… Kahjuks ei.
Ühesõnaga. Kui üldse, tekitas see raamat minus palju rohkem segadust ja mu naiivne roheline maailmapilt sai kõvasti kannatada. Mis on tegelikult hea 🙂 Ma soovin endiselt elada keskkonnasõbralikku elu, lihtsalt kuidas seda päriselt kõige mõistlikum teha on?
Eks rahakott seab efektiivselt omad piirid. Ma lihtsalt ei osta elektriautot, sest mul pole selleks raha 😀 Ei osta ka aeglast moodi, sest minu jaoks on riided tarbeesemed – selle asemel eelistan neid osta teise ringi poest. Vajalikud vidinad, mida on võimalik tellida odavalt otse Hiinast, ma sealt ka tellin. Sest et… Ma eelistan neile võimalikult vähe raha kulutada ja nii on. AINUS põhimõte, mis mul oli ja mis jäi samaks, on – tarbida võimalikult vähe ja võimalikult palju teise ringi tooteid.
Loodan endiselt, et kunagi saab teoks minu unistus ehitada (metsa sisse öko)majake. Eks ma tegelikult mõtlesin seda varemgi, aga pärast selle raamatu lugemist kinnistus veendumus, et see peab olema võimalikult nullenergia maja. Meie kliimas päris passiivmaja vist on keeruline ehitada, aga no ikka… Väga läbimõeldud, et meie kliimas saadaolevat soojusenergiat võimalikult efektiivselt ära kasutada. Korralikult soojustatud jne. Aga kuna mingi küte ilmselt ikka olema peab, siis praegu olen seda meelt, et põrandaküte, ilmselt õhk-vesi pumbaga – mida saaks kütta vajadusel ka keskküttepliidiga (Kaaslase sõnul võimalik lahendus). Aga see puuküte võiks olla… Noh, oma metsast selline kraam, mis tuleks nagunii eemaldada. Igasugu oksa ja võsa ja tormiga maha kukkunud puud ja muu taoline. Mulle meeldib mugavus, seega mugavusküte peaks olema, aga mulle HULLULT meeldib ikkagi elav tuli ka, nii et minu unistuste kodus peaks olema mõlemad 🙂
Mul kindlasti mingid mõtted ununesid, aga ma rohkem ei jaksa siin heietada – ja olen täiesti teadlik, et kirjapandudki on üsna suvalised ja pilla-palla. Palun lugejatel meeles pidada, et ma kirjutasin kogu selle postituse üsna mälu järgi, nii et on täiesti võimalik, et ma raamatu autori mõtteid kogemata mingil määral moonutasin ning lõviosa sellest, mis ta kirjutas, ei jõudnud siin üldse lahata. Kindlasti ei pruugi ka minu praegused mõtted olla kõige õigemad ja adekvaatsemad. Lihtsalt… Ma praegu paremini ei oska 😀 Kõik on sügavalt isiklik, ma ei kuuluta absoluutset tõde, pigem otsin seda ise endiselt edasi. Kel vähegi teema vastu huvi, soovitan soojalt see raamat läbi lugeda. Ja oma mõtteid jagada. No näiteks Ritsik peaks küll kogu sellest loodusteaduste teemast rohkem tönkama 😛 Mina ütlen ausalt, et ei saanud paljudest asjadest arugi 😀
Rohepesu mõtisklused Read More »
Jõulupuhkuse ootuses
Sõbrad, täpselt kuu aja pärast on jõulud! Ma ei jõua ära oodata!
Teate, ma olen tegelikult üsna vähenõudlik inimene.
Mulle meeldib küll teha ägedaid asju ka… Nomaitea, käia kohtades, reisida, kogeda ja muud taolist. Mul mõned sõbrad ikka norivad mu kallal, sest on nii palju kohti, kus ma pole käinud ja nii palju asju, mida ma pole näinud/teinud… Selle käimise ja kogemisega on ausalt öeldes nii, et see on alati jäänud eelkõige raha taha. Jaa-jaa, muidugi saab igasugu asju ette võtta ka vähem kulutades ja seda on ka tehtud, lihtsalt… Alati ei jaksa kokku hoida. Vahel pigem jätan mingi asja ära. Rahaline seis on küll õnneks tasapisi paremaks läinud, aga see euribor praegu on üsna negatiivselt mõjunud mu eelarvele, ütleme nii. Ja meelelahutus on paraku esimene asi, mille pealt kokku hoida, kuna teisi asju lihtsalt… On elamiseks vaja 😀
Aga üldiselt ma olengi täiuslikult õnnelik ka kodus olles ja väikeseid asju tehes. Eriti viimased aastad, kus mul on nii imeline kodu.
Sellepärast mulle jõulupuhkus hullult meeldib, et kui suvel on nagu kohustus aktiivsem olla, siis talvel seda keegi ei eelda. Kui tuju tuleb, siis võib-olla käiks korra kuskil või saaks sõpradega kokku, eks see selgub jooksvalt… Kui ma aga mõtlen ja unistan puhkusest, siis ainult sellest, et saaks välja magada, perega kodus olemist nautida, lõpmatult lugeda, puslesid panna, blogida… Traditsioonilisi jõulufilme vaadata, rohkem jõusaalis käia… 😀
Ma olen pikalt unistanud sellest, et saaksin olla pikemalt kodune – kogu pere ja ka ise hea tervise juures, rahaliselt kindlustatuna, omal vabal valikul – tahaks teada, kui kaua ma siin õndsalt tšilliks, enne kui hakkaks igav ja tekiks tunne, et nüüd peaks hakkama kuskil käima või midagi tegema. Kindlasti ma natuke käiks ja teeks, aga ma arvan, et ma võiks päriselt ka mitu kuud lihtsalt… Kaaslasega kaisus lugeda, kasse silitada ja puslet panna 😀
Ma räägin, üldse pole palju vaja, et mind rõõmustada. Lihtne elu ruulib täiega.
Kõige lihtsam viis omal vabal tahtel hea tervise juures rahaliselt kindlustatuna pikemaks ajaks koju jääda oleks laps saada, aga see on libe tee, sest pärast vanemahüvitise lõppemist peab ju ikkagi hakkama jälle raha teenima 😀 Ja tööl käimise kõrvalt väikese lapse haldamine – kogu see hoolitsemine ja lasteaed ja haigused… Nope, ei, aitäh 😀 Been there, done that. Ma ikka vahel uurin Kaaslaselt, kas ta on täiesti kindel, et last ei taha, aga talle tundub õnneks kassidest piisavat 😀 Tegelikult ma olen alati olnud kolmanda lapse suhtes äraootaval seisukohal – kui Kaaslane oleks tahtnud, siis ma oleks võinud vabalt temaga lapse saada ja oleks suutnud kindlasti kogu seda tralli uuesti nautida, lihtsalt… Praegu on meie suhe veel sellises seisus, kus tahaks paarina areneda paremasse kohta, enne kui julgeks lapse saamist kaaluda… Ja teismeliste laste vanemana nii väga naudin praegust vabadust. Ühesõnaga jah. Siit väga suure tõenäosusega pole rohkem lapsi tulemas. Nädalavahetuse kapikoristuse käigus sai ära antud ka kõik titeriided, mis mul alles olid. Ja eile lasin endale spiraali panna.
Nii et lotovõit võiks tulla. Või ootamatu pärandus kadunud rikkalt välismaa sugulaselt 😀 Või… Aias peenart kaevates võiks rahapaja leida 😀 See muidugi eeldaks, et ma mängiks lotot või kaevaks peenraid, ammu pole kumbagi teinud 😛
Jõulupuhkuse ootuses Read More »
Viis aastat armastust ja ameerika mägesid
Mulle tundub, et ma ei olegi siin vist varem kirjutanud, kuidas mu praegune suhe alguse sai. Kuna see on üks üsna vahva lugu, mida ma augustis 2019 FB-s jagasin, lähen kirjutamisvaeva kergendamiseks lihtsama vastupanu teed ja kopeerin selle pisut redigeeritud kujul siia ka.
Juba vanarahvas teadis rääkida, et kui ettevõtte jõulupeolt firma kõige kõvem sportlane koju kaasa võtta, jooksed pool aastat hiljem poolmaratoni…
Aga et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama ühest eelmise sügise tööl lõunalauas lõõpimisest, mis eskaleerus kolleegi algatatud firmasisese mulle peigmehe otsimise kampaaniaga. Sealt edasi itsitasin pihku, kui sain tagasisidet, et ühe jaoks olla ma liiga kõhn ja teise jaoks liiga lühikeste juustega ning et üleüldse peaksin ma ilmselgelt oma parameetreid allapoole laskma, sest neid 30a+ 190cm+ vallalisi mehi just jalaga segada pole. Ma siis arvasin armulikult, et hea küll, võib ka veidi alla selle.
Nii jäi lõpuks sõelale minu mäletamist mööda kolm kandidaati, kes kolleegi kohe pikalt ei saatnud (ju nad olid selleks liiga viisakad 
), mille peale mina itsitasin veel rohkem pihku ja otsustasin endamisi, et hoian jõulupeol malbet ja madalat profiili (niivõrd, kui see minu 183cm pikkuse + 7cm kontsade puhul võimalik on, khm) ning vaatan, mis saab. Sai see, et Kaaslane tuli mu hair tattood komplimenteerima ja noh… Pärast poolt ööd tantsimist meil mõlemal kingad hõõrusid ja minu juurde oli lühem maa jalutada ja… Ja ehkki ma ladusin talle kohe alguses kõik letti ja üritasin teda tükk aega igasuguste asjadega ära hirmutada, siis ära ta enam ei läinudki No me oleme siin seda hiljem korduvalt arutanud, miks ta minu juurde pidama jäi… Ilmselgelt tema eelmised kaaslased olid lihtsalt liiga noored, liiga suurte rindadega, lastetud ja kandsid pükse No jumal tänatud, ma ütlen, et tal nüüd minuga niiviisi vedas
Kaaslane oli tol hetkel 29-aastane – ta on minust viis aastat noorem ja 186cm pikk.
Ühesõnaga… Kui ma nüüd natuke tausta veel räägin, siis 2018 suvel oli mul pärast Soomlase välja kolimist kindel plaan pikemalt üksindust nautida. Mis ei takistanud mul tegemast nimekirja ideaalsest mehest tuleviku tarbeks. Selle nimekirja juurde käis klausel, et see mees tuleb mu ellu siis, kui ma olen selleks valmis. Suur oli mu imestus, kui 1,5 nädalat hiljem tekkiski väga ootamatult mu ellu inimene, kellesse ma praktiliselt jalapealt ära armusin ja kes tundus päriselt vastavat kõigile nendele punktidele… See oli augusti lõpus. Järgnesid äärmised intensiivsed 1,5 kuud, kuni see suhe oktoobri keskel sama ootamatu lõpu leidis. Olin tolle inimesega alguses peale aus ning ütlesin: I’m all in – ja kui tema mingil hetkel tunnetab, et mina ei ole see inimene, kellega ta tahaks päriselt koos olla, siis parem lõpetagu see asi kohe ära, et ma rohkem haiget ei saaks. Kui ta seda tegi, oli see minu jaoks väga ootamatu ja mõjus mulle väga rängalt, samas olin tänulik, et see ei kestnud kauem, sest hiljem oleks olnud veel hullem. Lühidalt – ta võis vastata pea kõigile punktidele mu nimekirjas, aga ta oli äärmiselt keeruline inimene, me olime üpriski erineva lähedusvajadusega ja mida edasi, seda enam põdesin mina, kas ma olen tema jaoks piisavalt hea. Nii et jah… Olin hõljunud sügise alguses poolteist kuud pilves, pärast seda oli minu jaoks ääretult keeruline aeg. Väljas oli külm, pime ja lögane, kodu vajas remonti ja kütmist. Nii ma seal siis toimetasin, hambad ristis. Elasin üks päev korraga, otsisin trenne, kus käia. Üritasin lihtsalt olla ja ootasin pikisilmi, et natuke paremaks läheks.
See lihtsalt olemine väga hästi ei õnnestunud, sest mul oli kohutav vajadus füüsilise läheduse järele – samas kui suhterindel olin arusaadavalt äärmiselt hellaks tehtud ja armumine oli viimane asi, mida soovisin. Mõtlesin, et hea oleks leida mõni tore inimene, kellega nautida nii lähedust kui mõnusat seltskonda… Seda kõike ilma suhteta ja armumata. Kust teda täpselt leida, seda ma ei teadnud. Ja kohe kindlasti ei olnud mul plaanis seda inimest töölt otsida. Kui see kampaania aga lõõpides käima läks, siis mõtlesin, et ok, kulgen lihtsalt kaasa ja vaatan, mis saab.
Kaaslasega ei olnud seega kohest armumist – otse vastupidi, mina isiklikult hoidusin sellest kõigest väest. Me kumbki ei teadnud täpselt, mida üksteiselt soovime. Olin ka temaga algusest peale hästi aus – ütlesingi, et olen omadega suht pekkis. Temal oli ka üliraske aasta olnud. Nii me siis üksteist lohutasime. Aga kuidagi orgaaniliselt läks nii, et ta kohe esimesel kuul oli pool ajast minu juures ja sealt edasi juba enamik ajast. Ta lihtsalt integreerus väga märkamatult meie ellu. Võttis üle mingid kodused toimetused, sai hästi läbi lastega jne.
No ja mingi hetk olin muidugi sunnitud tunnistama, et vist olen ikka jälle armunud ja vist on ikka suhe 😀
Tänu eelmisele suhtekogemusele olin Kaaslasega koos teadlikult võimalikult mina ise – et kas sobin sellisena, nagu olen, või kui ei, pole mingit kohustust minuga koos olla. Talle sobis kõik väga hästi 🙂 Ja tema füüsilise läheduse vajadus klappis minu omaga ideaalselt.
No ja siis tuli kogu see majaostu teema, millest kunagi põhjalikult blogisin.
Koroonast, Kaaslase haigusest, üle töötamisest olen ma samuti bloginud, juunis kirjutatud postituses oli sellest kõigest ka juttu.
Ja kui nüüd jätkata sealt, kus juunis pooleli jäin, siis toonane teraapias käimine päädis sellega, et minu peas käis järjekordne klikk ja ma kaotasin igasuguse usu meie suhtesse. Mul oli tol hetkel tunne, et see jääbki olema liigselt minu vajaduste arvelt. See oli kuskil juuli lõpus, kui me otsustasime lahku minna. Augustis, kui ma sellest lõpuks lastele rääkisin ja maja müüki panime.
Pärast seda me enam suuremat ei tülitsenud. Tülid olid ära tülitsetud, lahkuminek ära otsustatud, saime üldises plaanis väga viisakalt ja meeldivalt läbi. Käisime mõlemad endale uusi kortereid otsimas. Kinnisvaraturg oli vaikne, sel rindel mingeid muutuseid polnud.
Ja siis oli üks kogemus, mis tekitas minus täiesti uue taipamise. Sellest, mida ma soovin ja KELLEGA ma seda soovin. Sellest, mis mul juba olemas on. Mul oli palju kindlaid soove ja mõtteid selle kohta, mida ma tahan oma edasises elus veel kogeda – järsku saabus selgus ning sain aru, et ma küll tahan seda kõike, aga… Just OMA mehega.
See kõik oli ülilühike kokkuvõte viimastest kuudest – ma ei jaksa (ja pole kindel, kas soovingi) seda siin põhjalikumalt lahata. See kõik ei käinud nii kiirelt ja kergelt, nagu siit ehk võib mulje jääda. Ei olnud ühtki ülejala tehtud otsust. Kõik oli ülipõhjalikult läbi kaalutud. Olin kindel, et lahkuminek on õige otsus. Lasin sel suhtel täielikult minna ja olin 100% häälestunud uue elu üles ehitamisele. Ja ma arvan, et kui seda poleks juhtunud, poleks saanud tulla ka taipamist ega uuesti armumist.
Oktoobri algusest oleme me jälle olnud “koos” – alguses mitteametlikult, füüsiliselt, kõhklevalt… Palju rääkides ja arutades, mida me mõlemad soovime ja kuidas edasi. Mingil hetkel otsustasime ametlikult ära, et proovime uuesti. Mingil hetkel julgesin ma seda ka lastele rääkida.
Ja siin me siis nüüd oleme. Värskelt armunud. Ma kirjeldasin seda tunnet hiljuti, et pole pea päris nii pilvedes ja ma pole nii ebastabiilne kui suhte alguses. Et olen stabiilne, on lihtsalt see võimatu rõõm pisiasjadest ja inimesest mu kõrval.
Siis aga rullisin mingi hetk kinnist blogi tükk aega tagasi ja avastasin, et… Kaaslasega olin ma algusest peale stabiilne. Mis oli juba siis eriline ja tervitatav. Ta mõjus mulle ääretult hästi ja tema perekond kinnitas, et tänu minule toimus ka temas suur positiivne muutus.
Vahepeal oli pikalt periood, kus see sugugi nii polnud – pigem trigerdasime pidevalt üksteises igasugu jama ja tülitsesime samade asjade üle.
Aga nüüd… Nüüd on enamik ajast nagu alguses. Enamik ajast tunnen ennast stabiilsena, koos olemine on puhas rõõm, igapäevased pisiasjad on ogaruseni mõnusad. Vahetevahel trigerdame üksteist küll, aga seda on hetkel piisavalt vähe, et saaks neid olukordi võtta kui õppimise ja arenemise kohta. Kasvamise võimalust. Need hetked ei varjuta kuidagi argielu rõõme.
Meil on veel palju areneda, aga praegu mulle jälle tundub, et see on täiesti võimalik. Ma poleks kirjutanud sellest kõigest siia sõnagi, kui ma poleks olnud endas täiesti kindel.
See on tegelikult nii ulmeline, et kõik sellised pöörded paari kuu jooksul üldse toimuda said. Ameerika mäed, ma ütlen teile.
Aga mul on praegu jälle nii kindel usk sellesse, et asjad saavad korda. Ja see on imeline tunne.
Kui mõtlesin, mis pilte siin postituses jagada, tuli meelde mai 2021 – Kaaslase venna pulmad. Kaaslane oli hiljuti haiglast välja saanud, kasvatas alles liha luudele ja juukseid pähe tagasi. See oli kodune aiapidu, nii imeliselt tore. Hiljem selgus minu suureks üllatuseks, et pruudi õde oli meist teinud erinevatel hetkedel terve seeria imelisi fotosid. Ja ma püüdsin pruudikimbu kinni! See ei olnud mingi kokkumäng, minu mäletamist mööda – vähemalt mina sellest ei teadnud ja mu arust sai see kimp täitsa suvaliselt selja tagant visatud. Legit püüdsin kinni (ja ma olen üldiselt VÄGA kehv püüdja) 😀
Kui see mulle nüüd hiljuti meelde tuli, siis naersin ja ütlesin Kaaslasele, et ega tal pääsu pole, peab mu ikka mingi hetk ära võtma. Seda enam, et ta tegi mulle juba mitu aastat tagasi Microsofti konto (mida oli vaja laste netipiirangute haldamiseks) oma perekonnanimega. Mis on mulle kõik need aastad arvutisse sisse logides vastu vaadanud 😀
Eks näis, mis tulevik toob. Praegu lihtsalt… Naudin hetke.
Viis aastat armastust ja ameerika mägesid Read More »
Idüll
Täna ma ei taha tõsistest teemadest kirjutada, sest on lihtsalt selline õhtu, kus õhkan rõõmust ja naudin elu pisiasju. Ja olen tänulik.
Käisime Kaaslasega jõusaalis, nüüd on mõnus väsimus.
Koju jõudes ootas meid ees korras köök, kaetud laud ja imeliselt lõhnav õhtusöök – kolmapäeviti kokkab Plika, täna oli menüüs pasta carbonara.
Kaaslane tegi tule nii ahju kui pliidi alla ning kannutäie ingveri-sidruni teed. Akna taga ulus tuul, mina sain pärast õues külmetamist diivanile kerra tõmmata – varbad teki all, kass süles, teetass käes. Lihtsalt imeline.
Kogu meie perele väga maitsevad kiivid, aga miskipärast mina ise neid pea kunagi ei osta ega söö. Kaaslane hoolitseb selle eest, et hooajal oleks kiivivarud alati kodus olemas. Tema on see, kes küsib, kas ma tahan kiivit – ma alati tahan. Siis ta peseb need ära, lõikab pooleks ja tuleb toidab mind. Uuristab pooliku kiivi koorest välja ja paneb mulle suhu. Seejärel järgmise endale. Ja nii kordamööda. Ükspäev ma sõin ise ühe kiivi, täiesti närvi ajas, et kõik kleepus ja tilkus… Täpselt nii ära hellitatud olengi. Täna õhtul toideti mind jälle kiividega 🙂
Teie kommentaarid eilsele postitusele olid nunnud.
Lapsed olid heas tujus. Poiss käis rääkimas, mida Siimu tema toas tegi ja mida ta koolis tegi. Plika arutles, et tahaks uuest poolaastast kolmandasse tantsutrenni ka minna, aga kas ta ikka jõuab ja mis siis söögitegemisest saab. Mina nöökisin vastu, et hea diil tõesti – maksan tema trennide eest veel rohkem ja peame hakkama ise rohkem süüa tegema, sest Plikal kõigi nende trennide kõrvalt selleks enam aega pole. Nali naljaks, tegelikult ma tõesti ei tea, kas ta jaksaks kõigis neis trennides käia ja mulle üldse ei meeldi mõte sellest, et me peame hakkama rohkem süüa tegema. Nii ülimalt mõnus on Plikaga seda koormust jagada 😀
Kassid on ka nunnud… Nagu alati. Värsket pildimaterjali pole, nii et otsisin siia postitusse pisut vanemad fotod, oktoobri lõpust ja novembri algusest… Siin on isegi Paksu figureerimas 🙂
Väljas tuiskab lund. Toas mängivad jõululaulud.
Oh, imeline elu. Olen nii tänulik.