February 2018

Käisin reedel kooliga paraadil, sest EV100 ikkagi. Olin küll soojalt riides, aga ju ikka külmetasin.

Laupäeva esimene pool oli veel isegi enam-vähem, jaksasin torti kaunistada ja tähistada.

Päeva peale tundsin lähenevat pea- ja kurguvalu. Õhtu veetsin voodis ja vaevlesin räige kurguvalu käes. Kui tavaliselt on kurguvalu lihtsalt tüütus, mis üle elada, siis seekord oli see lihtsalt NII VALUS, et oleks tahtnud ropendada ja nutta. Selle asemel kuristasin soolaveega kurku, neelasin sipelgapuu koore kapsleid ja kui suutsin lõpuks magama jääda, siis pühapäeva hommikuks oli kurk üsna okei.

Kui laupäeval oli peavalu vaid lähenevaks jäänudki, siis pühapäeval, kus kurguga korras, sai peavalu rohelise tule. No see oli igatahes talutavam – ma isegi ei võtnud rohtu, isegi pesin pesu, ehkki enamiku päevast vedelesin voodis.

Esmaspäeva hommikul tundus, et ei ole hullu midagi, küll oli nina voolama hakanud, aga olgu, eks, läksin rõõmsalt tööle. Neelasin sipelgapuud edasi, määrisin vietnami salvi nina alla ja arvasin, et sellest piisab. Ei olnud mõistust ka piisavalt, et poolest päevast koju minna, kui enesetunne kehvaks läks… Ikka venitasin tööpäeva lõpuni. Samal õhtupoolikul oli veel Plika keelekida lõikus, sinna minekust polnud ka pääsu. Mis siis, et ise olin külmavärinates.

No ja nii oli esmaspäeva õhtuks 38.4 palavik.

Eile hommikul oli palavik 37.7. Mul alles kolmas töönädal uues kohas, töötelefoni veel saanud pole, polnud ülemuse numbritki märganud salvestada. Mõtlesin, et lähen kohale, räägin ära, et haige, võtan läpaka kaasa ja katsun veidi kodukontorist töötada. Juhtus aga nii, et auto ei läinud käima. Kuna enesetunne oli nagunii kirjeldamatult s*tt, siis läksin sama targalt voodisse tagasi ja saatsin ülemusele kirja.

Palavik kusjuures oli lõunaks kadunud ja pole siiani tagasi tulnud. Küll aga tuli räige peavalu ja jube vastik köha, mis kurgu meeletult valusaks tegi. Kaks täiesti erinevat kurguvalu, muuseas – see, mis oli laupäeval ja see, mis nüüd viimased kaks päeva tänu köhimisele. Niisiis võtsin valuvaigistit, et olemine vähekegi normaalsem oleks ja veetsin veel ühe päeva voodis vaheldumisi magades ja raamatut lugedes.

Kui tänu valuvaigistile ja voodirežiimile tundus eile, et ei ole ju hullu midagi, võin täna tööle tulla küll, siis õhtul ei jäänud ma magama, sest esiteks olin pool päeva maha maganud ja teiseks hakkasid pea ja kurk jälle räigelt valutama. Võtsin veel ühe valuvaigisti ja peale kella ühte lõpuks uinusin… Äratus oli kell kuus ja olemine etteaimatavalt nii kehv, et kirjutasin taas ülemusele – ei jaksa täna ka tööle tulla, kui homme sama, siis võtan haiguslehe.

Selle peale ta arvas, et võtku ma juba nüüd. Ma siis helistasin perearstile. Ja indeed, haiguslehe ma sain, telefonikõnega. Ainult et alates tänasest, sest ma, lollike, ei tulnud ju selle peale, et kohe eile helistada ja pealegi ma pole elu sees haiguslehte võtnud ja lootsin, et saan ka seekord niisama hakkama.

Nii et nüüd mul on üks tööpäev ikkagi “puudutud”, haigusleht alles alates tänasest ja jääb nii lühikeseks ajaks, et mingit hüvitist ma selle eest ei saa. Tööd alustasin ma ka esialgselt planeeritust nädal hiljem, nii et veebruaris oli kahe töö vahepeal nädalake töötu elu. Nautisin seda puhkusenädalat küll täiega, aga eelmise tööandja veebruari esimeste päevade lõpparve on juba, khm, realiseeritud. Ja TM tagastusest pidin autoremondiks võetud võla tagasi maksma, aga ma ei ole veel jõudnud seda teha ja vist praegu kõike ei julgegi, enne kui ma näen, mis seis pangaarvel pärast palgapäeva on. Kuna ma vanale tööandjale mõningaid asju endiselt teen, siis on see lisasissetulek, mis veidi aitab, aga…

Ja ehkki haigusleht on nüüd olemas, siis samal ajal ikkagi kripeldab, et tööl jäid mingid asjad tegemata. Ja kuna ma olen täna terve päeva voodis olnud ja valuvaigisti hetkel mõjub ja magada enam ei jaksa, siis on tunne, et jõuaks ju tööd teha küll. Ja mõtlen taas, kas oleks pidanud haiguslehe asemel arvuti ära tooma ja katsuda kodukontorist töötada. Aga ülemusel on muidugi õigus, kui ta ütles, et ma ei ole veel nii iseseisev, et kodust tööd teha. Ma alustasin täiesti uues valdkonnas ja õppimine võtab omajagu aega. Natukene juba jagan, aga mitte piisavalt. Hea vähemalt teada, et tulevikus on selliste olukordade lahenduseks kodukontori võimalus olemas.

Nii ma siis vedelen voodis ja tunnen ennast simulandina. Sest ma ei jaksa hetkel magada ega malda niisama passida. Ma ju jõuan lugeda! Ja isegi blogida! Ja mu haiguslehe põhjuseks on köha ja nohu 😀

Ma vist lihtsalt ei oska haige olla.