Üks põhjustest, miks ma eelmisel pühapäeval blogimiseni ei jõudnud, oli ilmselt ka see, et nädal oli äärmiselt sündmustevaene ja muudel teemadel kui “käisin, nägin, tegin” parasjagu heietada ei viitsinud. Sel nädalal on aga pisut rohkem toimunud, nii et on millestki kirjutada ka.
Ma ei mäleta, kas olen blogis varem maininud, et hammustasin enne jõule kuidagi pahasti, nii et üks esihamba plomm tuli lahti. Õnneks mitte täitsa küljest ära, aga oli kohe näha, et kerge pragu sees ja püsib seal ausõna peal. Detsembris ma kohe kindlasti lisaväljaminekut ei soovinud – plomm allus korraldustele ning püsis kenasti oma kohal 😀 Tavapärane aastane kontrollaeg oli mul pandud aprilli, selle ajani poleks kindlasti kannatanud. Kirjutasin siis kliinikusse ja palusin, kas saaks kiiremat aega – nädal möödus, pühapäeva õhtul tuli hambaarstilt kiri, kas saad tulla homme hommikul 8.45. Muidu oleks olnud ideaalne, aga see oli just see päev, mil Kaaslane sõitis autoga Tartusse (ta käib seal iga 5 kuu tagant tervisekontrollis) ja minul oli seega plaan olla autotult kodukontoris. Samas ei tahtnud aega ära ka öelda. Mõtlesin umbes 20 korda oma plaanid ümber – laenata emalt auto (ei saanud, tal oli seda endal vaja ja polnud kindel, kas jõuaks selleks ajaks valmis), sõita bussiga (laadisin igaks juhuks bussikaardile raha), sõita Boldiga (laadisin igaks juhuks äpi alla), minna ikkagi kontorisse (hambaarst on tööle lähemal kui kodule, aga 1,5km hommikul külmas pimedas suure liiklusega tee ääres jalutada poleks ka väga meeldiv olnud), öelda see kuradi aeg üldse ära… 😀 Otsustasin jääda kodukontorisse ja käia hambaarsti juures bussiga, aga siis, kui ma esmaspäeva varahommikul tööarvuti lahti tegin, oli mingi netijama ja ei saanud midagi teha. Mõtlesin, et ok, las Kaaslane siis viib mu enne Tartusse sõitmist autoga kontorisse, seal vast saab tõenäolisemalt jama lahendatud, pakkisin läpaka kaasa, tee peal nägin, et netiprobleem on üldine ja kontoris ei saa ka midagi teha, mõtlesin autos ringi ja palusin tal ennast otse hambaarsti juurde viia, kus ma siis veerand tundi oma aega ootasin. Parandamine läks ootamatult kiirelt ja soodsalt, oli ka aega tavapäraseks hambakivi eemalduseks ja arve oli pärast riigi toetuse maha arvestamist vaid 65€. Kuna tööl netti ikka ei olnud, siis ma ei näinud mõtet kontorisse minna, vaid otsustasin, et lähen ikkagi koju. Bussipeatuses tõdesin, et buss tuleks alles 15 minuti pärast ja mõtlesin, et hakkan siis jala liikuma… Lõpuks läksin terve tee jala – jõudsin samal ajal, kui oleks jõudnud buss – tüüpiline Pärnu bussiliiklus minu jaoks 😀 Netiprobleemi lahendamiseks läks sellest vist veel ca 45 minutit… Ülejäänud päeva sain siis rahulikult kodukontorist tööd teha 😀 Lihtsalt hommik oli selline seiklusterohke 😀
Ah, ja tolsamal päeval ma ju müüsingi töö tegemise kõrvalt veel need pusled maha trenniraha teenimiseks 😀 Aga sellest kirjutasin juba eelmises postituses.
Neljapäeval oli Plikal Sütevakas esimene arenguvestlus. “Vanem võib ka osaleda”, oli kirjas 😀 Mis mõttes võib? Minule nii meeldivad arenguvestlused, põnev kuulda, mis õpetaja räägib 😀 Ja no ekstra põnev nüüd uues koolis, MINU koolis. Plika klassijuhataja on hästi tore ja vestlus ise oli ka väga tore – no selles mõttes, ega teada ju oli, et midagi negatiivset sealt tulla ei saa, kuna Plika on kooliga väga rahul, hinded head, igati aktiivne (tantsib, laulab kooris, osaleb klassibändis) jne. No ja Plika on ju vana optimist ise, nii et ma saan aru küll, miks kõik on rõõmsad, kui ta kuskile kollektiivi satub… Ühesõnaga jah. Oli läbinisti positiivne emotsioon.
Pärast arenguvestlust käisime Plikale uusi saapaid otsimas, sest tal oli ühel saapal pool tallast lahti tulnud – totuke unustas mulle esimesel päeval rääkida, käis järgmise päeva veel täiesti katkise saapaga, siis ma tahtsin minna kohe uusi ostma, aga ta ei viitsinud, nii et käis paar järgmist päeva minu kevad-sügis saabastega, millel on libedad tallad.
Kui seni on lastele jalatsite ostmine olnud pigem “otsime võimalikult soodsalt, sest aasta pärast on nagunii neist välja kasvanud ja uusi vaja”, siis Plika jalg enam ei kasva – seega nüüd, kus saab osta pikemaks ajaks, pole ka kõige odavam hind enam nii oluline. Leidsime Sportlandi Outletist Skechersi saapad, maksid pisut üle 50€, täishind oli ligi 100€. Mugavad, veekindlad, libisemisvastased – Plika on väga rahul ja loodan, et peavad siis hästi vastu ka.
Poiss, kes veel paar-kolm aastat tagasi oli nii õnnelik, kui ma talle pärast pikka tossudega käimist talvesaapad ostsin, sest nii soe ja kuiv ja mõnus, keeldub nüüd igasugustest jalatsitest peale nende Nike tossude, mis ma talle eelmisel kevadel 50€ eest ostsin. No tema jalg vist veel kasvab, aga oleme talle alati võtnud jalatsid väikese varuga, väikseks jäänud need igatahes pole. Ma käisin talle pikalt peale, et palun ostame sulle saapad ka, ei ole normaalne -10 ja lumega käia tossudega… Ei, mul on hea küll. No ma ei jaksanud vaielda, las külmetab siis (ta ise muidugi väidab, et ei külmeta :D). Aga tossud on seni väga hästi vastu pidanud – 9 kuud on olnud igapäevajalatsid, hetkel veel täitsa korralikud. Varem on olnud suvalised tossud ja need on ta pigem ribadeks kandnud, nii et äkki siis Nike kvaliteet on tõesti parem ka? Eks ole näha, kas ta neist millalgi ka välja kasvab – pikkusesse viskab küll siiamaani, viimati oli vist äkki 181cm… Või 182? Ma ise 183cm, nii et varsti oleme ühepikkused. Plika jäi 174cm juures pidama.
Reede õhtul küpsetas Plika Nele retsepti järgi saia. Pani selle ahju ja läks ise üles oma tuppa. Meie Kaaslasega vaatasime telekat ja ka ei kuulnud, kui ahi lõpetas ning taimer kõll tegi. Selleks ajaks, kui me märkasime saia ahjust välja võtta, oli ta pisut küpsem kui oleks pidanud… No maitse oli suht okei ja ära söödud ta sai, aga jah… Ei olnud nii imeliselt pehme ja äärtest krõbe nagu Nele oma… Ei saa päris nii küpsetada… 😀 Inimene õpib… 😀
Eile oli nii imeline päikesepaisteline ilm – lausa lust oli kiigujoogasse ja hiljem koju jalutada. Päeval tegelesin peamiselt pusle panemisega, õhtul vaatasin Clutterbugi ja tema videod mõjusid nii motiveerivalt, et hakkasin pisut enne keskööd koristama 😀 Palju ma muidugi kellaaega arvestades ei teinud, aga panin mitmed asjad ära, mis ammu puhtast laiskusest laiali olid. No näiteks jõuluehete kastid, mis olid kolm nädalat oodanud trepi juures aknalaual, et ma need üles kappi ära viiks… 😛
Motivatsiooni jagus ka tänaseks – ja hea oli, sest vannituba vajas juba ammu põhjalikku kraamimist. Katlakivi eemaldamisele oli liiga pikk vahe sisse jäänud ja põrandal sellest pruunid laigud, riiulid olid kõik sassis ja asjad suvaliselt kuhjatud, sest meil pole seal kunagi olnud head lõpuni toimivat süsteemi… Nii et kohe hommikul tegin kõigepealt puhastuse ja siis tassisin kõik asjad välja, vaatasime üle, viskasime osa ära, panime osa ära andmiseks kõrvale ja ülejäänud organiseeritult tagasi. Paar kastikest oleks vaja osta, et paremini organiseerida, aga see on nagunii ajutine lahendus, oleks ikka vaja vannitoas ka remont ära teha. Esialgu polnud seda plaanis, sest tundus liiga keeruline ja “me ju 5a pärast nagunii müüme maja maha”. Aga tegelikult on viis aastat pikk aeg ja mikrotsementi annab ju panna otse plaatide peale, ehk pole väga keeruline…?
Kraamimine on muidugi ohtlik töö ja selle käigus võib saada kehalisi vigastusi. Meil on vannitoas suur peeglikapp, mille uks oli pärani lahti, kuna ma olin parasjagu asju tagasi panemas. Käisin vahepeal dušinurga riiulile asju viimas, keerasin tagasi ja hoogsa sammuga põmaki laubaga vastu lahtist kapiust… Ei olnud väga meeldiv, ütleme nii 😀 Aga noh, hoidsin külma peal ja praeguseks on see muhk juba tunduvalt väiksem, triip muidugi endiselt nähtav. Eks homme saab siis tööl aru anda, et kas koduvägivald või mis 😀 Kapivägivald! 😀
Remonti oleks praeguseks vaja teha igal pool, aga meil Kaaslasega on mõlemal sellest pool aastat veninud magamistoa remondist trauma. Oleks vaja vahetada mõlemad välisuksed, teha esikus täisremont ja panna sinna põrandaküte (hetkel on see lihtsalt väike kütteta kuubik – talvel kohutavalt külm ja ebameeldiv), köögimööblit oleks uut vaja (ja suuremat külmkappi hädasti) – ja noh, üleüldse kõik eluruumid vajaks värskendust 😀 Aa, ja teisele korrusele oleks ikkagi WC-d vaja, mida me 6a tagasi siia kolides ka planeerisime… No ühesõnaga, edu meile selles kõiges 😀 Ma tahaks luua paremini toimivaid süsteeme asjade hoiustamiseks, aga ütleme nii, et seda on tunduvalt keerulisem teha, kui sisekujundus on pigem selline vanaaegne… Ikea cube storage pole nagu päris see… 😀 Elutoas tahaks KÕIK välja vahetada – diivanid ja tugitool on praeguseks vanad ja väsinud, kirjutuslaud ja sektsioon ebapraktilised…
Kui me siia kuus aastat tagasi kolisime, siis nii jubedatest oludest, et kõik tundus absoluutselt imeline. Aga inimene elab, inimene harjub, inimene tahab areneda. Kodu aga, vastupidi, kulub… Tunnen ennast siin muidugi endiselt sada korda mõnusamalt kui eelmises nõukaaegse vaibiga kodus, aga… Tahaks jälle seda tunnet, mis oli kuus aastat tagasi siia kolides. Selle jaoks on vaja omajagu remonti teha…
Igal juhul, peale vannitoa jõudsin koristada ka osa tagumise esiku kapist, mis samuti kiirelt sassi läheb, sest pole sinna kunagi suutnud lõpuni toimivat süsteemi luua. Ülemise korruse koridoris panime asju ära ja sorteerisin raamatuid (kui viitsiks nüüd veel nende kolme kuhja ära andmisega tegeleda) ning laste eelmiste aastate vihikuid (ma ei ole raatsinud midagi ära visata, ehkki ilmselt mingi hetk peaks… Aga waldorfkooli vihikud on ju nende “õpikud”…).
Ja õhtul tegime sauna! Meil jäi vahepeal saunatamisele hiiglama pikk vahe sisse – soojal ajal pigem ei viitsi ja vahepeal remondi ajal oli saun remondiasjade hoiustamiseks… Isegi mitu aastat äkki ei ole teinud… Aga nüüd 1. jaanuaril tegime üle pika aja ja täna jälle. Külma ilmaga väga mõnus. Kassid hiljem nautisid ka.
Mul on üks kassipostitus ka plaanis, mida minult kommentaaris paluti, aga sellega läheb veel natuke aega… Tuleb, tuleb… Ükskord tuleb 😀