Ilus poiss (sedapuhku siis R :P) suutis mind üllatada. Kohe päris palju. Meeldivalt 🙂
Ühelainsal harval korral, kui ma otsustasin mitte kasutada oma ebaviisakat ja agressiivset lähenemisviisi ning asja rahulikult võtta, kasutati seda minu peal.
Ma ei mäleta, millal ma viimati kellegi seltskonnas niiviisi ajataju kaotasin. Kui minu arust oleks pidanud olema kesköö, oli kell kuidagi müstiliselt juba kaks.
Intrigeeriv.
Eile käisime Tartus koolitusel. Koolitusest pikemalt ei räägiks, see oli suhtkoht bullshit. Aga uus kontor oli äge. Eriti kohvi/kakao/kissellimasin 😀 Ei, tegelikult oli kõik muu ka äge.
Kuna koolituse lõpu ja Nadja tööpäeva lõpu vahele jäi umbes kuus tundi, otsustasime Piiaga kõigepealt ühele siidrile 1:0 teha, et siis Kaupsi lällama minna. Kuna Murakas tahtis kiiresti Tallinna tagasi minna, hävitasime siidri rekordkiirusel – tunni ajaga 1,5 liitrit. Pärast seda oli tunne, et nüüd enam paar tundi ei joo.
Siis hängisin kella üheksani Kaupsis. Vahepeal tuli uni ja masendus, aga Nadja lubas mulle tikripeeti ja Siiri sööki, nii et mul oli, mille nimel elada.
Tikripeet, jajah. Siiri imeline kätetöö. Kange, maitseb hää ja näeb ilus välja ka veel kõigele lisaks. Klaasike seda ja kõik mured kaovad. Või noh, võib-olla kaks või kolm klaasikest 😛
Oo, ja kunagi, kui mul on oma köök, siis ma värvin oma torud ka niiviisi triibuliseks!
Pärast kolmandat klaasi tikripeeti (Nadja kallas enda omast osa touchpadile, mis seepeale protestist töötamise lõpetas, aga ju tal sai hommikuks protestimisest siiber, sest nüüd on kõik jälle korras) seadsime sammud Zavoodi poole. Viisime Piiale koogi kaasa. Kui oleks tulnud pähe koogist pilti teha, oleks see ka siin. Nähtavasti olete te õnnelikud, et mul ei tulnud pähe 😉
Algas aktsioon “Kuidas ennast Zavoodis ilusaks juua” – loe sellest pikemalt Piia & Nadja blogist.
Nadjal õnnestus see kõige paremini.
Aga mina sain ka päris hästi hakkama. Siider viinaga oli hea.
Tsitaate sellest unustamatust õhtust leiad siit.
Mingi hetk avastasin baarileti äärest ilusa pika poisi, kelle kohta Nadja miskipärast arvas, et ta peaks olema Priit (perekonnanime jätan privaatsuse huvides mainimata). Viimane oli teoreetiliselt minu kursavend, aga sõjavõe vms tõttu me vist reaalis eriti ühtedesse loengutesse ei sattunud, seega polnud minul kui maailma halvima nägude mäluga inimesel mingit aimu sellest, milline ta välja nägema peaks.
Igatahes tundus see olevat hea ettekääne vestlust alustada, seega läksin ja küsisin ilusalt poisilt, kas ta on Priit. Otse loomulikult ei olnud. Oli hoopis Henrik. Filosoofiateaduskonnast. Kuna ta oli tõesti pikk ilus pandav poiss, siis ma otse loomulikult arendasin vestlust edasi. Muuseas rääkisin talle oma kontseptsioonist, et pean sel õhtul mõne pika ilusa poisiga seksima.
Tegelikult me rääkisime veel igasugustest asjadest, aga tikripeedi ja viinasiidri tulemusel ei mäleta ma detaile.
Igatahes oli poiss Henrik väga hea suudleja 😛
Ja ta kutsus mind endale külla. Ma oleks läinud ka, aga mu läpakas oli Piia juures ja ma pidin hommikul vara Tallinna poole sõitma, seega oli asi veidi raskendatud. Siis hakkas ilus poiss blokkima ja ma saatsin ta ise pikalt.
Öö veetsin Õnne tänaval Piia juures, või noh, vähemalt kolm tundi sellest ööst. Hommikul tekkis mul suurepärane kontseptsioon, et Pizzapood peaks olema avatud alates kella kuuest (sest ma oleks ilgelt kähku midagi süüa tahtnud).
Igatahes oli täna tööl “väheke” väsinud olemine.
Aga kuigi ilus poiss blokkis, oli ta väga hea suudleja, nii et mul on tagantjärele natuke kahju, et ma talt mingit kontakti ei saanud. Ofkoorss ma tean ka tema perekonnanime (mida ma siinkohal muidugi avaldama ei hakka), aga see teadmine ei vii eriti kuskile, sest Orkutis teda pole ja Google ei andnud ka suurt midagi.
Siinkohal üleskutse teile, just nimelt teile, seltsimehed! Kui te tunnete Henrik S-i, ilusat pikka pandavat poissi, kes õpib hetkel kolmandal kursusel filosoofiat, siis andke talle minu telefoninumber.
Nii käiski Tikker Tartus koolitusel. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis kuidas ma üldse sain alguses väita, et see jama oli? Väga väga hea koolitus…
PS. Ma loodan, et Siiri teeb mulle sünnipäevaks suure laari tikripeeti. Või vähemalt kingib mulle üksikasjaliku õpetuse, kuidas seda valmistada 😛
Ma tegelikult ei mõelnudki sellele enne, kui Kristjan eile midagi asjakohast küsis, aga meenutama hakates tuli välja, et…
Aga kui eilsest pikemalt rääkida, siis… Ärkasin pool üks. Üle-eelmise õhtu ja eelmise hommiku kogemustele tuginedes oleksin eeldanud veinist tulenevat peavalu, aga enesetunne oli suurepärane ja ilm võrratult ilus.
Kell kaks läksime Ruuduga piknikku pidama. See pidi teoreetiliselt olema hommikusöök. Pannkoogid, maasikamoos ja vein.
Metsast ära hakkasime me liikuma vist kuskil viie-kuue vahel. Kuna mul oli õhtul kavatsus Krahli minna, üritasin välja mõelda, kas oleks targem kohe edasi juua, et saavutatud joobeaste säiliks või siis saada vahepeal kaineks ja juua paari tunni pärast edasi. Kuna viimasel puhul oleks olnud tõenäoline, et ma ei oleks enam alkoholi nähagi tahtnud, otsustasin esimese variandi kasuks.
Käisime Magistrali Rimist läbi ja ostsime pudeli veini. Seda Ungari merlot’d, millega Maris mind hiljuti tuttavaks tegi ja mis on üllatavalt hea. Odav kah (pildil kaks tühja pudelit).
Kui me olime peaaegu minu juurde jõudnud ehk Maxima juures, tabas mind jumalik mõte, et ühest pudelist veinist kolme peale jääb ilmselgelt väheks. Seega läksime Maxima alkolette väisama, vähimagi lootuseta, et seal päriselt midagi joodavat olla võiks.
SEAL OLI TI AMO! (pildil üks mitte täiesti tühi pudel)
Maxima aktsiad tõusid ühe lühikese hetkega tunduvalt.
Üks lõbustav vahejuhtum seoses selle võluva poeketiga. Võib-olla oli asi selles, et meil oli Ruuduga suhteliselt lõbus tuju – õppisime kassasabas seistes vene keelt (oskasime venekeelsest reklaamist tõlkida kaht sõna: osta ja mängi ning tegime geniaalse järelduse, et keskmine sõna võiks olla täida; hiljem avastasime kuskilt ka ühe eestikeelse variandi ja tuvastasime, et meil oli õigus) ning me tegime seda suht valjuhäälselt – igatahes küsiti minult dokumenti. Nagu tõesti. Sellist asja pole küll juba neli aastat juhtunud. Kui mul poleks olnud nii hea tuju, siis ma oleksin ilmselt solvunud.
Läksime minu juurde, võtsime Muraka kampa ja jõime veini. Istusime köögis lahtise akna juures, tegime (Pipsi) suitsu (mina küll ainult ühe) ja irvitasime, et ehkki me oleme Murakaga mõlemad keskmisest korralikumad inimesed, näeb meie elamine hetkel välja nagu parmupesa. Selle mõtte tabavaks illustratsiooniks sai siia pandud ka kõrvalolev pilt 😀
Kell pool üheksa õhtul oli vein otsas ja minul oli tunne, nagu kell oleks umbes kolm öösel.
Siis läks Ruudu koju ja mina linna Kristjaniga kokku saama. Jagasin trolli Marko Mägiga ja pidasin temaga jumala tõsiselt mingit vestlust, mille teemat ma ei suuda enam ka surma ähvardusel meelde tuletada.
Krahli jäigi minemata. Kristjan arvas, et see muusika pole ikka päris tema jaoks ja minul tuli lihtsalt uni.
Ah, ja kui üritada jääda teemasse ja rääkida unenäost, siis täna hommikul just enne seda, kui Kristjan mu üles äratas, nägin unes, et tema kassid olid minu võrksukkadele 1:0 ära teinud. Õnneks oli see vaid unenägu. Sukad on endiselt terved.
Kaunis hommik. Huvitav, mida tänane päev toob…
Mulle meeldib ausus.
Mulle meeldib otsekohesus.
Ja mulle meeldib, kui tüüp, kes mu öösel lipsuga duši alla veab, selle järgmisel päeval ka ära triigib.