Tänu lähenevatele raamatukogu tähtaegadele olen viimastel päevadel päris palju lugenud. Jätkates oma saamatuid raamatuarvustusi, siis…
Jakuutia meeldis mulle ja ma olin selle üle äärmiselt üllatunud. Ma küll ei neelanud seda, aga lugesin huviga. Lugemise tegi mõnusamaks kindlasti see, et inimene tõesti oskas kirjutada.
Amazonas jättis üsna külmaks. Mulle viimasel ajal ei istu väga Lõuna-Ameerika ja Aafrika lood. Raamat iseenesest polnud üldse paha, oli mu meelest võrdlemisi hästi kirjutatud, polnud ka otseselt igav. Lihtsalt seda vau-efekti polnud. Minu jaoks.
Epu südameraamatu teine osa ja Minu Tokyo – vaat neid ma neelasin. Südameraamat sai vist isegi ühe õhtuga läbi loetud. Või oli äkki kaks, rohkem igatahes mitte. Minu jaoks oli kogu see robinsoni-sarja tagamaa äärmiselt köitev – just tele tegemise koha pealt. Suhteliinid – no nende vastu pole mul kunagi midagi.
Tokyot alustasin eile hilisõhtul – panin arvuti kinni, pesin hambad ära ja otsustasin enne magama minekut natuke piiluda. Voodisse jõudsin umbes kaks tundi hiljem, kui pool raamatut läbi ja silmad enam lahti ei seisnud. Täna tegid lapsed mulle kingituse ja magasid üle mitme päeva mõlemad pikalt lõunaund, sel ajal jõudsin teise poole ka läbi lugeda. Tõesti väga meeldis – just sellised mõnusad igapäevaelulised seiklused võõras keskkonnas, oskuslikult kirja pandud. Ja jällegi suhteliin – need mulle ka meeldivad. See oli pealegi väga hästi sisse põimitud – alles üsna lõpus sai teada, kellega siis päriselt tegu, ehkki omad kahtlused olid.
Homme lähen toon raamatukogus ootava Stockholmi ära 😛 Peaks vist vahelduseks peale Petrone Printi miskit muud kah lugema…