Viimasel ajal on mul hommikuti lapsi lasteaeda viies nii sürreaalne tunne. Ok, ärgata on vahel raske, mõni virin või lahkarvamus vahel ikka ilmneb. Üldiselt aga – kõik on sujuv. Sõidame kohale, riietuvad ise, mina lihtsalt ootan… Viie minuti pärast mõlema rühma ukse pealt tere-head aega ja minek. Vahel on kellelegi lehvitada, tihti mitte.
Suureks on kasvanud… Ja ma mõtlen, et varsti ongi kõik. Plika lõpupidu on järgmisel nädalal. Lasteaed läheb puhkusele poolest juunist. Ja siis ei ole enam kahes rühmas käimist, pidevat sündmuste ja meilide sassi ajamist – kellel nüüd oligi pidu mis päeval, kellel millal väljasõit? Kui lasteaed jälle juulis tööle hakkab, läheb sinna ainult Poiss. Ja aasta pärast on suure tõenäosusega päriselt kõik.
Ma ei tea siiamaani, mis meie puhkustest saab, midagi pole paigas. Tuleb katta kuu aega nüüd juunis-juulis ja sealt edasi on Plika suve lõpuni kodus. Eks vanaemad aitavad… Oma võtme ja telefoni saab ta ilmselt juuli keskel, mitte septembris. Eks olegi viimane aeg iseseisvust harjutama hakata, siis on kooli alguseks valmis.
Üks ajastu hakkab läbi saama ja see on nii veider. Ma ei oska mitte kuidagi suhestuda.
Ja see õunapuu, millel pole kaks aastat olnud ühtki õuna ning mille me kavatsesime maha raiuda, on nüüd järsku meeletus õitemeres.
Oma kogemusest ütlen, et kui see lasteaia-aeg lõpuks läbi saab, on ikka nii mõnus. Koolilastega on elu oluliselt lahedam ja sujuvam, vähemalt minusugusele, kellele ei meeldi kostüümimeisterdamised, sügisnäitused, laadad ega umbsesse saali surutud peod. Koolilaps läheb-tuleb ise, ma ei pea töö ajal paaniliselt kella vaatama, et jõuda kella kuueks lasteaeda järele. Aga noh, mul veel paar aastat leboaega, siis hakkab kolmandaga ikka see lasteaiatrall otsast peale 🙂
Olen näinud kõrvalt mitmete tuttavate laste kooliminekuid ja saanud teadmise, et igav veel niipea sul ei hakka. Koolilaps on küll iseseisev ja käib ise aga prsegusel ajal kipub olema “telefonijuhtimisel”. Ehk siis sina hakkad talle tegema kontrollkõnesid, et õigel ajal õiges suunas liikuma hakkaks ning tema sulle tegema kõnesid teemal, et kus ta mingi asi on ning mis ta nüüd tegema peab. Need algajad koolijutsid kipuvad natuke udupead ka olema 🙂
PS! Kui kurb meel, et lasteaiajant läbi saab siis võib ju alati lapsi juurde hankida 🙂
Meil sai poiss telefoni juba varem, lasteaia lõpetamiseks sai kodu võtmed ja tallinna bussikaardi 🙂 Maailmaparim kingitus oli see olnud
Miks sa oma abikaasat viimasel ajal postitustes ei maini?
Ühinen Anni tähelepanekuga…. Varem viis lapsi lasteaeda Abikaasa???
Tekkis kohe kahtlus, et ega sina ei ole see tuntud blogija, kes last ootab
Pakkusin ennist Mallukat, aga nüüd mind informeeriti, et Anna Elisabeth, tema sobib või? Ma ise “kuulsaid” blogisid eriti ei loe ja vist ka väga nende alla ei liigitu 🙂
“Miks sa oma abikaasat viimasel ajal postitustes ei maini?” — 🙂 🙂 Ma ei maini oma meest peaaegu mitte kunagi 😀
Aga Eesti elu on monus – 7 aastased lahevad kooli ise! Mina pean ootama kuni keskkoolis on 😀
Alles mõnda aega mainiti ju. V peab ikka päev rääkima, mida kõik pereliikmed teevad?
Vau, ootamatult aktiivne kommentaarium, pole kohe harjunud, et niiviisi huvi tuntakse 😀 Ja see neetud WP ju meili teel ka hetkel ei teavita 🙂
Üldiselt meil on Abikaasaga nii jagatud, et kuni on rattailm, siis mina viin ja tema toob. Kui ilm läheb nii kehvaks, et enam rattaga ei sõida, siis jäävad mõlemad otsad tema hooleks, sest mina olen ju see totu, kes käikudega sõitmast keeldub, isegi 2x900m 🙂
Ja rase ei ole, kohe kindlasti mitte. Tuntud rase blogija – Mallukas ei sobi siis?
Miks te 900m jala ei lahe?? (kui rattaga enam soita ei saa)
Külm ja vastik on 😛 Mul lihtsalt pole mitte mingisugust motivatsiooni pimedas seda jalutuskäiku ette võtta. Ja tihti on nii, et kui paksult ma ennast ka riidesse ei topiks, ikka on külm. Kärsitu olen ka, alati tahaks kiiremini. Rattad on suurepärane leiutis.
Su õunapuu ikkagi vajab natuke minu kätt :):):):)