10. õlleralli üldsusele, 3. meile. Neljapäev, 21. aprill, meie isiklik osalemise aeg ~18.25-23.45, koju jõudsime veidi enne poolt ühte. Minu lootus eelmise kahe ralli rekord purustada jäi täitumata, traditsioonilised 1,5l siidrit said aga hävitatud – seekord siis maasika Fizzi. A tulemuseks jäi 3l õlut – ilmselt oleks rohkemgi tulnud, aga kuna järgmisel päeval oli vaja kell 11 väikeses ruumis koosolekul esineda ja enne seda autoga tööle sõita, siis ei saanud liialdada. Esimest korda meie ralliajaloo jooksul jõudsime eduka lõpuni – mis, kui uskuda varasemate kordade lõpetajaid, oli vist sündmusterohkem kui eelmised.
Kuna KEVADET ei paistnud vaatamata kevadpäevadele kusagil, olin ennast eelmiste rallide kogemusi arvestades ülisoojalt riidesse toppinud – täitsa kubujussi tunne oli. Etteruttavalt võin öelda, et lõpuks oli mul sama külm, kui varasematelgi kordadel, aga ilm oli ka tunduvalt külmem.
Aga alustagem algusest. Ametlik algusaeg oli 18.00. Otse loomulikult hakkasime me sel ajal alles kodust tulema. Ok, tegelikult vist ca 10 min enne kuut. Kui Kristiine juurde jõudsime, polnud rahvas õnneks veel liikuma hakanud, nii et saime ennast kohe kirja panna – kohtunikuks oli seekord punapäine näitsik, eelmise aasta naiste võitja.
A-le võtsime esimesed õlled kodust kaasa, sest tema sünnast oli päris korralik varu üle jäänud. Selle aja peale, kui me aga minu siidrid Kristiine Prismast kätte saime ja tagasi välja jõudsime, oli rahvamass juba teele asunud. Õnneks ei jõudnud nad eriti kaugele – täpsemalt esimese ristmikuni.
Teekond Kristiinest Rimini ehk järgmise alkoholipunktini (ok, Kristiinest juures ristmikul olevat alkopoodi mitte arvestades) möödus suhteliselt rahulikult. Juurdlen praegu selle üle, kas EMT POP kõnekaardi reklaam, mis hiljem suure tähtsuse omandas, sigines seltskonda juba teel Rimini või alles sealt edasi minnes. Ei mäleta, hiljem täpsemalt.
Rimi naiste WC asupaik oli mulle eelmisest kahest rallist juba teada. Nagu eelmistel kordadel, polnud seal ka nüüd paberit. WC kabiinis viibimise ajal libises kõrvalkabiinist minu omasse äkitselt Nokia 3310. Korjasin selle üles ning pakkusin kohusetundlikult kõrvalkabiinist väljujale. Neiu ei tunnistanud seda algul küll omaks, kuna polnud kadumist tähele pannud, kuid pidi lõpuks siiski nentima, et telefon kuulub talle.
Mingil hetkel meie teekonna ajal sai üks seltskonna liige enda valdusse juba varem ära mainitud EMT POP kõnekardi reklaami, mille algne asukoht oli üks paljudest (telefoni)postide küljes paiknevatest prügikastidest – teadagi, ihaldatud reklaamikoht. Pärast mõtisklusi, mida reklaami tagumisele ehk valgele poolele kirjutada – mida Eesti rahvale teada anda – jäi silt sama neitsilikult valgeks kui alguses. Selle valge sildi sõidutee ääres auto-, trolli- ja teistele juhtidele näitamine andis sama hea efekti – kõik pingutasid kõvasti nägemaks, mis sel sildil siis õieti kirjas on. Tüng!
Jõudnud Mustamäele, jätsime vahele kontrollpunkti T-market ning suundusime kiire sammuga McDonaldsi poole – looduse kutse oli vastupandamatult tugev. Kuna sealses mäkis on naiste WC ühine invaliidide omaga, oleks teistega koos sinna jõudmine tekitanud tavalisest pikema saba. Mul vedas. Rääkimata sellest, et paberit oli piisavalt ning kätekuivati all sai oma ärakülmunud kehaosi üles soojendada. Puhas õndsus.
Seejärel jäi meil aega, et rahulikult hamburgerit ning Rimist kaasa ostetud krõpse nautida. Aegamisi jõudis kohale ka ülejäänud seltskond ning üldine olukord mäkis muutus võrdlemisi lärmakaks. Mingil ajal suutis keegi oma õllepudeli maha pillata, mis loomulikult puruks läks. Mäki teenindaja tuli vaid korraks vaatama, tegi koristamise asemel vaid nägusid (mis oli tõsiselt koomiline, hea, et veel keelt ei näidanud) ning läks minema. Kommentaar (ma ise küll ei kuulnud, aga räägiti) tema poolt olevat olnud: küll Falck koristab.
Viie minuti pärast oligi kohal kõigi tudengite sõber Falck (seekord ainult kahe autoga, tea, kas hakkavad vormi kaotama või… eelmisel kevadel oli vähemalt kolm, võib-olla rohkemgi, ei mäleta täpselt) ning peksis rahva mäkist välja. Väljast üritati meid ka kaugemale peksta, vähemalt laste mänguväljakust kaugemale. Eriti hästi see küll ei õnnestunud…
EMT reklaami puhtale poolele oli selleks ajaks loosung välja mõeldud – rahvas, jooge õlut. Lihtne, aga geniaalne. Loosungile korjati usinalt allkirju ning üks õnnestus välja meelitada isegi Falcki mehelt – lubadusel, et me läheme siis ära.
Populaarseimad hüüdlaused olid: “Tudeng, suru Falck vastu muru” ning “Tudeng on Falcki sõber”.
Järgmiseks peatuseks sai Magistral. Suuremaid vahejuhtumeid ei olnud, sest turva oli arusaaja mees – andis muigega loosungile oma allkirja ning ei teinud suuremat numbrit sellest, kui seltskond veidikeseks keskuse pingid hõivas, et end soojendada. Keskuse ees käis aga aktiivne allkirjade kogumine, nii et ka kõige tõrksamad (nt pensionäritädid) olid sunnitud lõpuks pastaka näppu haarama ning oma nime plakatile jäädvustama.
Citykasino juures asuv alkoholipood nõudis väikest peatust. Kasiinost võlus üks blond neidis välja päris korralikus koguses õhupalle, millest minagi ühe endale sain ning vapralt koduni alles hoidsin. Öösel oli ta veel laes, täna hõljub aga miskipärast põranda lähedal. Gravitatsioon?
Konsumini jõudsime kell 21:59, sisse miskipärast enam ei lastud. Mõned küll lõgistasid lukus ukse kallal ning neid julgustati hüüetega: “Tegelikult on uks veel lahti, sa ei tõmmanud küllalt tugevalt” ning “Nad nagunii tahavad endale uut aknaklaasi”, kuid kõik jäi siiski rahumeelseks.
Viimane kontrollpunkt enne ühikaid oli Lukoili tankla. Sinna ilmusid miskipärast kohale mendid. Kuna õlleralli seltskond oli liialt suur, et sellega midagi peale hakata, siis karati külge konkreetselt ühele neiule, kes jaama kõrval just oma koni kustutanud oli. Ta pääses vist siiski hoiatusega. Mendid norisid küll veel mitmete kallal, aga ära ei viidud minu teada kedagi.
Ning lõpuks jõudsimegi õnnelikult ühikate juurde, kus mul õnnestus ühe lahke neiu abiga sisse saada ning sealset WC-d kasutada. Polnud pooltki nii hull, nagu A jutust oleks võinud arvata.
Iga-aastane traditsioon telekaid ja muud kraami akendest alla visata ei jäänud ära ka sel aastal. Asjad olid ilmselt millegi hästipõlevaga üle valatud, sest nad põlesid terve tee ühika ülemise korruse aknast kuni maapinnani ning ei kustunud ka siis. Leek oli suur ja mõnusalt soe, mille ääres vaprad rallilised end soojendada said. Seda kuni tuletõrje tulekuni…
Nimelt sõitis kõigepealt kohale Falck, vist isegi samad mehed, kes mäki juures olid. Tulid korra autost välja, vaatasid ringi ja läksid sama targalt minema. Ilmselt otsustasid asja mentide hooleks jätta, kes õige pea ka kohale jõudsid. Ning paar minutit hiljem tuli tuletõrje, kes lõbule kähku lõpu tegi ning lõkke ära kustutas. Kurat, ma ütlen. Kas tuletõrjujad pole kunagi tudengid olnud??
Kõike möllu jäädvustas lindile patsiga kaameramees ning isiklikult kahtlustan tema seotust Võsapetsiga, keda olla ka ringi liikumas nähtud. Või oli tegemist linnalegendiga? Ei tea, sest Petsi isiklikult ei näinud. Aga kaamera oli ning vastuse saab ilmselt järgmisest Politseikroonikast [EDIT: fotod sain teksti kirjutamisest hiljem].
Mendid viisid ühe tüübi vist isegi minema, aga päris kindel ma selles pole, kuna pimedas teatavasti kaugele ei näe.
Tugevat toetust leidis heategevusidee: “Kõigile Falcki meestele algharidus”.
Kuna midagi huvitavat enam ei toimunud ja edasi pubisse jooma minna me ei viitsinud, kiirustasime trolli peale, et viimase bussiga koju jõuda. Trollist kihutas veidi hiljem meile vastupidises suunas mööda vilkuritega mendiauto, mis tekitas küsimuse, kas me siis ikkagi JÄIME veel millestki ilma. Ei tea.
Lõpetuseks katkend vestlusest politseinikega 4. õlleralli aegadest (pärit õlleralli kodukalt):
Politsei: “Kas lähete minema või tulete autosse?”
Keegi õllesõber: “Me tuleme autosse.”
Politsei: “Minge minema.”
Vot nii. Vaadake siis Politseikroonikat – äkki on midagi huvitavat.