Koht, kuhu ma enam kunagi ei lähe

Tegelikult pidin ma koju makarone keetma minema, eks. Aga kui ma olin parajasti T-marketis, et neid osta, helistas Kanters ja ütles, et nüüd läheme välja sööma. Ma olin täitsa ära unustanud, et ta pidi külla tulema.

Nii et võtsime Muraka Ülemistest peale ja läksime Hella hunti. See oli täis. Siis läksime Karja keldrisse. See oli lihtsalt jube! Toit oli suht okei, aga atmosfäär… Hull lärm + mingi laudkond keskealisi jorsse, kes kõige kõvemini lärmasid ja laulu üles võtsid. Päris häälekalt võtsid.

Aga tegelikult oli see mõnes mõttes ju ka hea kogemus. Nüüd tean, kuhu enam mitte kunagi minna.

Ja kui me koju sõitsime, lasi Kanters katuse alla. nii sain ka mina esimest korda elus kabrioletiga sõita. Äge oli!

Modellid + viinamarjad olid väga head. Nii et s*tale päevale tuli päris mõnus lõpp.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Scroll to Top