Midagi ilusat
We are all in the gutter, but some of us are looking at the stars.
Oscar Wilde
October 2006
Nutt ja hala
Mul on ägedad saapad, aga nendega on kogu aeg mingi jama.
Näiteks läheb vasaku saapa lukk järjekindlalt kord aastas katki. Loogiline oleks, et uus lukk peab hästi ja järgmisena läheb näiteks teise saapa lukk katki, aga kus sa sellega. Alati üks lukk. Sel aastal pole lukk veel päris katki läinud, aga ilmutab juba väsimuse tundemärke. Nii et saan varsti jälle 100 kr maksta (ma juba eelmise kahe korra põhjal tean, mis väljaminekuga arvestada, eks).
Ja siis on veel teine jama. Nimelt lasevad nad aeg-ajalt suvalistest kohtadest vett läbi. Praegu on aeg. Iga jumala kord, kui väljas vihma sajab, saab mu parem jalg märjaks.
Lahendus on lihtne, eks. Tuleks lasta saabas kingsepal kinni liimida. See maksab ainult paarkümmend krooni.
AGA.
Selleks, et saabast liimida saaks, peab see täiesti kuiv olema. Selleks peavad ilmad mitu päeva täiesti kuivad olema. Kuna ma ei tööta enam Ülemistes, kus kõik eluks vajalik samas majas olemas, on kingsepa juurde minek ettevõtmine. Ma ei viitsi seda ette võtta, kui ilm on kuiv, sest siis on saabas ka kuiv. Ma ei saa seda ette võtta, kui ilm on märg, ehkki siis oleks mul viitsimine, kuna jalg on märg. Aga siis on ka saabas märg ja seda ei saa liimida. Kui mul oleks mingid muud normaalsed saapad, mida selleks ajaks jalga panna, kuni seda üht õnnetut liimitakse, oleks ka mõeldav. Aga mul pole.
Nokk kinni ja saba lahti, öeldakse selle kohta vist.
Alkohooliku unenägu
Ma tegelikult ei mõelnudki sellele enne, kui Kristjan eile midagi asjakohast küsis, aga meenutama hakates tuli välja, et…
Pühapäeval jõin Tartus siidrit ja gini toonikuga.
Esmaspäeval jõin Tartus Karini, Katsi & co-ga rummi cocaga.
Teisipäeval jõin Pipsiga kohvikus siidrit. Ja siis Levikas Marisega siidrit.
Kolmapäeval olin korralik ja läksin kohe koju… Koos Marise ja kahe pudeli veiniga. Murakas oli ka.
Neljapäeval mõtlesin ka korralik olla, aga Ruudu tõi mulle pudeli veini. Jõime selle Murakaga ära. Korralikult kodus.
Eile pidasime Ruuduga Mustamäe metsas piknikku ja olime hiljem minu juures. Vein. Palju veini.
Täna on laupäev, nii et võite teha omad järeldused, kas ma pääsen terve päeva joomata või mitte.
Homme on lootust. Teoreetiliselt vähemalt.
Esmaspäeval jõin Tartus Karini, Katsi & co-ga rummi cocaga.
Teisipäeval jõin Pipsiga kohvikus siidrit. Ja siis Levikas Marisega siidrit.
Kolmapäeval olin korralik ja läksin kohe koju… Koos Marise ja kahe pudeli veiniga. Murakas oli ka.
Neljapäeval mõtlesin ka korralik olla, aga Ruudu tõi mulle pudeli veini. Jõime selle Murakaga ära. Korralikult kodus.
Eile pidasime Ruuduga Mustamäe metsas piknikku ja olime hiljem minu juures. Vein. Palju veini.
Täna on laupäev, nii et võite teha omad järeldused, kas ma pääsen terve päeva joomata või mitte.
Homme on lootust. Teoreetiliselt vähemalt.
Aga kui eilsest pikemalt rääkida, siis… Ärkasin pool üks. Üle-eelmise õhtu ja eelmise hommiku kogemustele tuginedes oleksin eeldanud veinist tulenevat peavalu, aga enesetunne oli suurepärane ja ilm võrratult ilus.
Kell kaks läksime Ruuduga piknikku pidama. See pidi teoreetiliselt olema hommikusöök. Pannkoogid, maasikamoos ja vein.
Metsast ära hakkasime me liikuma vist kuskil viie-kuue vahel. Kuna mul oli õhtul kavatsus Krahli minna, üritasin välja mõelda, kas oleks targem kohe edasi juua, et saavutatud joobeaste säiliks või siis saada vahepeal kaineks ja juua paari tunni pärast edasi. Kuna viimasel puhul oleks olnud tõenäoline, et ma ei oleks enam alkoholi nähagi tahtnud, otsustasin esimese variandi kasuks.
Käisime Magistrali Rimist läbi ja ostsime pudeli veini. Seda Ungari merlot’d, millega Maris mind hiljuti tuttavaks tegi ja mis on üllatavalt hea. Odav kah (pildil kaks tühja pudelit).
Kui me olime peaaegu minu juurde jõudnud ehk Maxima juures, tabas mind jumalik mõte, et ühest pudelist veinist kolme peale jääb ilmselgelt väheks. Seega läksime Maxima alkolette väisama, vähimagi lootuseta, et seal päriselt midagi joodavat olla võiks.
SEAL OLI TI AMO! (pildil üks mitte täiesti tühi pudel)
Maxima aktsiad tõusid ühe lühikese hetkega tunduvalt.
Üks lõbustav vahejuhtum seoses selle võluva poeketiga. Võib-olla oli asi selles, et meil oli Ruuduga suhteliselt lõbus tuju – õppisime kassasabas seistes vene keelt (oskasime venekeelsest reklaamist tõlkida kaht sõna: osta ja mängi ning tegime geniaalse järelduse, et keskmine sõna võiks olla täida; hiljem avastasime kuskilt ka ühe eestikeelse variandi ja tuvastasime, et meil oli õigus) ning me tegime seda suht valjuhäälselt – igatahes küsiti minult dokumenti. Nagu tõesti. Sellist asja pole küll juba neli aastat juhtunud. Kui mul poleks olnud nii hea tuju, siis ma oleksin ilmselt solvunud.
Läksime minu juurde, võtsime Muraka kampa ja jõime veini. Istusime köögis lahtise akna juures, tegime (Pipsi) suitsu (mina küll ainult ühe) ja irvitasime, et ehkki me oleme Murakaga mõlemad keskmisest korralikumad inimesed, näeb meie elamine hetkel välja nagu parmupesa. Selle mõtte tabavaks illustratsiooniks sai siia pandud ka kõrvalolev pilt 😀
Kell pool üheksa õhtul oli vein otsas ja minul oli tunne, nagu kell oleks umbes kolm öösel.
Siis läks Ruudu koju ja mina linna Kristjaniga kokku saama. Jagasin trolli Marko Mägiga ja pidasin temaga jumala tõsiselt mingit vestlust, mille teemat ma ei suuda enam ka surma ähvardusel meelde tuletada.
Krahli jäigi minemata. Kristjan arvas, et see muusika pole ikka päris tema jaoks ja minul tuli lihtsalt uni.
Ah, ja kui üritada jääda teemasse ja rääkida unenäost, siis täna hommikul just enne seda, kui Kristjan mu üles äratas, nägin unes, et tema kassid olid minu võrksukkadele 1:0 ära teinud. Õnneks oli see vaid unenägu. Sukad on endiselt terved.
Kaunis hommik. Huvitav, mida tänane päev toob…
Okei siis :P
Mul on hirmelav kujutlusvõime. Ka purjus peaga. St praegu. Ainult positiivseid asju kujutan ette õnneks.
Ruudu, su vein on imeline. Mida rohkem ma seda joon, seda rohkem see mulle maitseb. Kahjuks on peaaegu otsas 🙁
Peaks vist magama minema, indeed.
No siis küll
Ses mõttes, et… Ma kustutasin oma viimase sissekande just ära, kuna poiss Lepp arvas, et ma rääkisin ilusast poisist liiga üksikasjalikult. Äge.
Aga ma ikkagi rohkem ei kirjuta midagi. Mis siis, et oli äge. Sest pärast seda oli s*tt. Ja ma ei taha sellest kirjutada. Vot nii. Ongi kõik.