Daki ütles umbes aasta tagasi nii:
/—/ Aga ma tahaks küll teinekord mõnes sügavamõttelises vestluses mõtlikult lõuga sügata, ohata ja pilku kaugusesse visates tsiteerida mõnd Underi või Rimmeli unustamatut värssi, pannes vakatama kogu ümbritseva seltskonna. /—/
Rudolf Rimmel oli minu isa.
Ma ei tea, miks ma selle fakti siin nüüd avaldasin. Äkki sellepärast, et natukene uhke tunne tuli.
🙂