Ärkasin täna suht viimasel minutil ning mul polnud kodus kordagi mahti aknast välja vaadata. Seepärast sain väikese šoki, kui trepikoja aknast nägin, et mingi valge lumetaoline ollus on actually maha sadanud.
Väljas aga soovisin, et paari päeva tagune ilm, millest siinsamas blogis kirjutanud ja kirunud olen, tagasi tuleks. Mul oli nimelt oma kõige soojema mantliga haletsusväärselt külm. Ja seda siis, kui väljas on kõigest nulli kraadi ringis. Olen ikka külmavares küll, ah?
Lohutan ennast sellega, et õhuniiskus on hetkel kindlasti kõrge ja see panebki külmetama, aga… Üldiselt võiks minu poolest selle musta maa ja +5 kraadi tagasi võtta. Hea meelega. Või siis -5 ja päris paks lumi.
Praegu on aga nii, et pole ei liha ega kala, ainult lumetaoline ollus ja vastik kontidesse pugev niiskus (viimast võin pealegi ette kujutada).
Tänan tähelepanu eest, ma olen tegelikult täitsa heas tujus. Lihtsalt panin oma mõtted kirja, et saaks kinnitust vana tõsiasi – eestlane pole kunagi millegagi rahul ja vingumine on tema lemmiktegevus 🙂
(Tegelikult tahaks hoopis kevadet ja SUVE!)
PS. Avastasin just, et mu uued kõrvarõngad sobivad perfektselt lipsuga – mõlemad on musta-punasetriibulised. Rahulolu.
mina olin täna hommikul hoopis rõõmus, et üle pika aja kontsad mudasse ei vajunud ja üle lompide ei pidanud hüppama.
aga tõsi on see, et ka minu mantel ei kannata tõelist talveilma 🙁