Tahtsin tulla ja siia mingit romantilist laadi möla kirjutada, aga no käsi lihtsalt ei tõusnud. Mõtlesin küll, et olen selle saasta jaoks piisavalt melanhoorses tujus, aga paistab, et ei saa ilmselt kunagi olema, sest see pole lihtsalt kübetki minulik.
Lihtsalt. Päike ei paista ja olemine on tujutu. Sain üle pika aja välja magada, aga tunnen ennast ikka sama väsinuna. Ja mulle tundub, et eilne õhtu ei jõudnud alatagi, kui see juba täna hommikul läbi sai. Mulle jäi ainult sassis voodi ja lõhn. Ja ma ei tea, millal jälle näeb. Ja ma ei kujuta ette, millal on võimalus aeg maha võtta, et lihtsalt OLLA.
Londoni vahemaad ahju.
—
Aga tegelikult ma arvan, et varsti on mul juba parem tuju. Alati on ju nii olnud…
seda sõna – melanhoorne kuulen ma küll esimest korda. kas asi on minus või sinus? 😛
Muig. Asi on selles, et sa pole Daki blogi lugenud. Tema on meil see esimelanhooR 🙂 Ja automaatselt kasutasin sedasama väljendit, ehkki melanhoolne oleks kahtlemata grammatiliselt korrektsem olnud.