Taustaks võin seletada, et olen öösel vaid neli tundi maganud. Et bussis teel töölt koju tabas mind meeletu väsimusehoog ja uni. Mõtlesin koju minna ja paar tunnikest magada, aga kõigepealt oli vaja korra netti minna ja siis tekkis tahtmine MSNis rääkida. Kohe selline põhjalik tahtmine.
Mis tähendab seda, et neli tundi hiljem olen ma ikka veel arvuti taga. Väga paljude kallitega olen saanud rääkida. Nii kümne inimesega vist isegi, mitmetega neist pole vist juba kuid suhelnud.
Aga ma olen endiselt surmväsinud. Väsinud nagu loom. Ja mul on juba pikemat aega nälg, aga süüa ei ole. See tähendab, on suuremal hulgal jogurtit (ma kaks topsi pistsin vahepeal kinni ka), aga tahaks midagi… Toekamat. Pood on kahe minuti kaugusel, aga ma ei viitsiks sinna ka surma ähvardusel minna. Keedaks või makarone, aga piim on ka otsas.
Letargia ja meeletu nälg, millest peaaegu et süda paha on, see pole just eriti hea kombinatsioon. Aga ma ei viitsi kummagi vastu midagi ette võtta, sest ma olen muude asjade pärast häiritud.
Küsimus ise oli tegelikult see, et… Kas ma peaks tundma ennast halva ja hoolimatu inimesena, kui ma ei tunne peaaegu kunagi vajadust oma ema või õega rääkida? Noh, päriselt rääkida, nagu telefonis või nii. Ärge saage must valesti aru, mul on s*taks äge perekond. Noh, rohkem mul seda eriti polegi, kui ema ja õde (isa ja kõik vanavanemad on surnud) ja ma saan nendega hullult hästi läbi. Aga ma ei ole sellist tüüpi, kellel oleks välismaal meeletu koduigatsus või kes tunneks pidevat vajadust rääkida. Vahel harva MSNis käib küll. Ma ju tean, et nad on olemas ja kui vaja, siis ma saan nendega alati suhelda. Sellest teadmisest mulle enamasti piisab.
Aga lihtsalt kui ma vaatan ümberringi, siis kõik hullult suhtlevad oma perekondadega. Või mitte hullult, aga noh. Rohkem kui mina. Kohati palju rohkem.
Ah, mida iganes.
Ma vist eriti ei räägi enam arukat juttu.
Soiume M-iga MSNis teemal elu on s*tt ja jõudsime järeldusele, et:
a) olukord paneb rõvedalt sõimama
b) ilma iroonia ja sarkasmita oleks me ammu surnud
c) hirmsasti tahaks lõhkuda ja laamendada ja hiljem külmalt teatada, et mul on jumala pohhui
d) aga see viimane ei õnnestu kunagi, sest esiteks me ei lõhu ega laamenda (lihtsalt ropendame) ja teiseks me ei oska suuremat teeselda, et meil on pohhui, kui tegelikult ei ole
Hämmastav, kui ühtemoodi me ikka mõtleme.
Aga nüüd ma ikka vist jään vait ja katsun täna enam rohkem mitte kirjutada.
over & out
perekonnaga suhtlemine?
praktika näitab, et täpselt niipalju kui vaja. ja vaja on vähem kui kord kuus.
halvasti läbi ei saa, lihtsalt ei tunne suuremat vajadust pidevalt suhelda.
on teisigi, kes ei tunne vajadust perekonnaga tihedamalt suhelda, korra kuus telefonikõne on ok. muidu ka msn-is.
Eiei, vaata. MSN kaks korda kuus on täiesti piisav. Kellele neid telefone vaja on?
Saad nüüd aru, miks ma ennast halvasti tunnen?
P*rsse. Mul on lihtsalt s*tt tuju.