(või kui nüüd järele mõelda, siis ma ei teagi, kas seda just päriselt tormiliseks nimetada saab, aga tehtud sai nii mõndagi ja pärast reedet jõudsin mina isiklikult koju alles pühapäeva õhtul)
Reedel käisime (nagu oma viimases postis ka mainisin) kinos. Vaatasime ära sellised filmid nagu Ocean’s Thirteen ja Ne le Dis à Personne. Mina oleksin südamerahuga ainult esimesega piirdunud, aga Mehe tungival nõudmisel (“kui me juba kinno tulime”) sai siis teine veel ära vaadatud (tegelikult ta tahtis kolme filmi vaadata, aga selle nimi on vist kompromiss, muhahaa). Päris huvitavad olid mõlemad, aga paraku oli mul miskipärast uni, nii et pea pool sai mõlemast filmist maha magatud. Häbiväärne! Aga mis ikka, tuleb need siis lihtsalt tõmmata ja üle vaadata 🙂
Õhtul tuli mul vahepeal totaalne ikaldus (ilma igasuguse korraliku põhjuseta kusjuures), tuju oli nii allapoole nulli, et täitsa kole. Õnneks suutsin selle lõpuks pärast mitmeid jõupingutusi tagasi üles turgutada. Hmm, ilmselt oli selles oma osa maasika Fizzil, mida purkide kaupa tarbisin 😉
Et päris ülemeelik õhtu oli. Aga… Ma ei oska seda eriti värvikalt kirjeldada, äkki sellepärast, et mu mälestused on ka kohati võrdlemisi udused. Pidime väljas jooma, aga külm oli, nii et läksime haarasime Reinu kaasa, kes just töö lõpetas (ja tema haaras omakorda ühe töökaaslasest neiu kaasa, aga see on juba omaette huvitav lugu, mida mina siin üldse mitte rääkima ei pea) ja siirdusime kahe pudeli veiniga varustatult Ronni poole. Veinid said bussis otsa ja bussis viibivatel teistel reisijatel oli kas a) lõbu laialt või b) meist kõigist s*taks kopp ees, sest me olime ikka võrdlemisi häälekas seltskond.
Ronni juures sai tarbitud veel Red Bulli viinaga, aga miskipärast ei mõjunud see mulle nii ergutavalt kui oleks võinud… Kui järele mõelda, siis vähemalt kolmeni olin ikkagi üleval ja sai sealgi möllu tehtud kõvasti, et ma niisiis väga ei kurda.
Ülejäänu, mis tol õhtul toimus, ei kannata vist trükimusta. Aga tõesti, väga lõbus oli.
Laupäeval olin sunnitud kella kolmeks tööle minema, nii et kui ükskord õhtul Reinu juurde jõudsin (ülejäänud seltskond suundus sinna mitu tundi varem), olid grillimised juba grillitud (JÄLLE, tuletades meelde eelmist korda, urr). Ja siis me jõudsime lõpuks kuidagi jälle Ronni juurde välja, aga seekord läks õhtu vaiksemalt, sest Katre pidi ka hommikul tööle minema (ka = mina pidin taas kolmeks minema).
Ja nüüd ma siis jõudsin lõpuks koju. Ja homme pean 7.15 tööl olema, st ma peaks AMMU magama. Aga kas ma siis saan, kui kahepäevane netivajadus on julmalt rahuldamata?
Tegelikult ma nüüd lähen ka.
Pingback: Pildimeenutusi suvistest pidudest » Tikri Päevaraamat