Ülehelikiirusel ehk Maasika sünnilugu

Nii meeletult palju on viimastest päevadest kirjutada, ei teagi kohe, kust alustada… Eks vast sealt, kus viimati pooleli jäi.

Niisiis limakork tuli ära kolmapäeva hommikul ja esimesed reaalsed valu moodi asjad andsid ennast tunda sama päeva hilisõhtul. Viimane sissekanne enne sünnitust sai kirjutatud neljapäeval kell kolm.

Valude pikkust ja sagedust hakkasime mõõtma alles õhtul kuue paiku – mul oli nälg, kodus polnud suurt midagi süüa, seega otsustasime poodi minna ja tee peal võttis Mees mobiiliga aega. Mulle endale oli kogu päeva tundunud, et pole miskit regulaarset, pole nii tihedalt, pole nii pikad. Selgituseks neile, kes sünnitusest ja muust sellisest midagi ei tea (sest kuni rasedaks jäämiseni oli see ka minu jaoks täiesti tundmatu teema) – haiglasse soovitatakse minna siis, kui valud on minut pikad ja korduvad iga 4-5 minuti tagant.

Tuli välja, et minu omad olid umbes 40-50 sekundit ja 2-4 minutiliste vahedega. Endal oli ikka selline tunne, et väga tõsine asi olla ei saa, sest valu polnud nii hull. Äärmiselt tüütu küll ja iga valuhoo ajal pidin muud tegevused katkestama, aga… No ei olnud mu meelest nii hull, kui ma ette kujutasin, et peaks olema.

Mõtlesime, et käime Toomelt läbi ja laseme üle vaadata, alati saab ju koju tagasi tulla. Enne läksime veel koju ja sõime salatit. Haiglakoti käskisin ka Mehel koju jätta, sest “pole ju kindel, kas jääme sisse ja me elame nii lähedal, et sa võid sellele iga kell järele minna”.

Jõudsime Toomele umbes poole seitsmeks. Kolmveerandist pandi mind pooleks tunniks KTG alla (asjatundmatutele: masin, mis mõõdab loote südamelööke ja emaka tegevust). See aga tähendas, et ma pidin voodis pikali olema ja ei saanud enam valude ajal mööda tuba ringi jalutada ning kohe oli poole vastikum olla.

Varsti läks miskipärast süda pahaks, aga voodist ju välja ei saanud – hea, et jõudsin pea põranda poolegi keerata. Sellega seoses – miks krt ma seda kuskilt kuulnud polnud, et oksendamine on sellisel puhul täiesti normaalne nähtus? See tuli mulle üllatusena. Aga nojah, vähemalt hea teada, et ma jäin normaalsuse piiridesse, eks 😉

KTG põhjal arvati, et jään sisse. Siis kontrolliti avatust. Asjatundmatutele: emakakael peab sünnituseks täielikult avanema, see on umbes 10 cm. Valude ajal vaikselt hakkab avanema ja teoreetiliselt peaks nonde minutipikkuste 4-5 minuti taguste valude ajal olema avatus umbes 4 cm kanti, aga on ka 2 cm-ga haiglasse sisse jäetud. Mul oli see 8 cm!

Kell pool kaheksa helistasin emale ja andsin olukorrast teada. Kessule helistasin ka ja ütlesin, et ta vist saabki oma sünnipäevakingi kätte.

Mind viidi teise, vanniga sünnitustuppa – tahtsin ju vettesünnitust. Kell oli pool kaheksa läbi. Vesi pandi vanni jooksma. Tammusin ringi ja valutasin. Oksendasin veel korra, seekord õnneks kraanikaussi (st sai kohe alla lasta, ei hakanud haisema, eelmises toas oli pärast tükk aega tunda). Mingi 5-10 minuti pärast saatsin Mehe koju haiglakoti järele – eeldasin, et valutan seal veel tunde, enne kui asjaks läheb, sest esmasünnitused on reeglina aeglased ja suht tavaline on haiglas 12-24 tundi valutada.

Läksin WC-sse. Seal tundsin, et miski tuleb mu seest välja. Katsusin – umbes nagu vett täis õhupall rippus välja, mahtus ilusti peopessa. Karjusin ämmaka sinna ja küsisin, mis värk on. Ahah, nojah, veed tulid… Ainult et kui reeglina kott rebeneb, siis minul tuli tervena.

Ja siis hakkasid kohe pressid ka. Tähendab, küsiti, kas on pressid ja mina vastasin: kust krt ma tean, millised need olema peaks. Mõistus lihtsalt ei võtnud, et asi nii kiiresti minna võib.

Igal juhul talutati mind tagasi sünnitustuppa, kus ma hüsteeriliselt Mehele helistasin ja ütlesin, et ta koti ära unustaks ja kohe tagasi tuleks, sest muidu võib liiga hilja olla. Mees muidugi ei uskunud mind, aga hüsteerilise naisega pole ju mõtet vaielda 😛

Ja edasi läks kõik juba nii kiiresti, et ei olnud aega millestki aru saada. Vajusin sinnasamasse vanni kõrvale põlvili ja… 10-15 minutit hiljem oli ta olemas. Mees jõudis viis minutit enne tagasi, enam täpsemalt poleks saanud. Vann ei jõudnudki vett täis joosta ja üks ämmakatest (mul oli neid miskipärast suisa kaks, teine ehk praktikant vms) ei jõudnud põllegi ette panna 😀

Jaa, valus oli ikka. Kole valus. Ilmselt seda valusam, et mul polnud absoluutselt mingit aega ennast selleks nö vaimselt ette valmistada (nii paljukest, kui see üldse võimalik on) – kujutasin ette, et valutan veel tunde, enne kui reaalseks pressimiseks läheb ning ka see osa oli mu kujutlusis tunduvalt pikem… Aga ei – põmm, pauk ja valmis.

Oo jaa, ma tean, et mul vedas ropult 🙂

Õmblemisest ei pääsenud, väikesed häbemokad rebenesid natuke. Samas lahkliha ja kõik muu jäi terveks – ämmakate sõnul sünnitasin ma suht ebatavalises asendis, sest enamasti põlvitada lihtsalt ei jõuta.

Nõelumine võttis kolm korda rohkem aega kui sünnitus ise, vähemalt nii tundus. Tuimestusest hoolimata oli natuke aeg-ajalt tunda, nii ma siis vingusin seal ja näitasin keelt 😀 Aga laps oli rinnal ja meel ütlemata hea.

Poole üheksast helistasin emale ja teatasin, et ta on nüüd vanaema.

Millalgi läks Mees jälle haiglakotile järele, mina olin nõelutud, Maasikas oli esimese tissi kätte saanud ja võeti vajalikeks protseduurideks ära. Mul polnud miskit teha, pidin lihtsalt ootama. Sünnitus läks nii kiiresti, et ei jõudnud ära väsida, tundsin ennast üllatavalt hästi. Mõõtmine-kaalumine oli veel tegemata, seega ei saanud ka sõnumeid saatma hakata, sest mis sa sinna muud ikka kirjutad. Hakkasin selle asemel hoopis helistama, sest kannatamatus oli suur ja tahtsin ju tähtsast sündmusest teada anda 🙂

Lõpuks jõudis Mees tagasi ja meid koliti perepalatisse. See oli üks mu suurimaid muresid seoses sünnitusega – kas ikka jätkub palateid, ega ometi Meest koju saatma ei pea. Aga oli täitsa olemas!

Palatis oli vaja ennast sisse seada ja jälle tissitada, nii et sõnumite saatmiseni jõudsin alles hilisõhtul. Ja kuna ma tegin selle vea, et üritasin sama sisuga SMSi korraga kümnele inimesele saata, läks mu telefon täiesti lolliks – osad sõnumid jäid lihtsalt kuskile rippuma, ei läinud kohale. Ja kui ma lõpuks arvasin, et läksid, siis järmisel päeval pärast telefoni korraks välja lülitamist tundus, et siiski ei läinud. Samas saatis mu telefon miskipärast sõnumi inimesele, keda ma nonde kümne hulka üldse ei pannud ja vist suisa mitu korda järjest (kui raporteid uskuda).

Nii ma ei tea päris täpselt siiani, kas kõik mu sõnumid jõudsid kohale või mitte, aga kui ma õigesti aru sain, siis Oop, Nadja ja Rarru vist ei saanudki kätte. Häbiväärne.

—

Ja siis algas haiglaelu. Uue olukorraga harjumine. Tissitamine. Oi, sellega oli alguses ikka tegemist – ei osanud last õigesse asendisse saada, ämmakas pidi aitama. Aga piima jagus ja eks me õppisime need nõksud ise ka suht ruttu ära, üldiselt läks päris hästi. Kui tavaliselt kaotavad vastsündinud kaalu esimesed kolm-neli päeva, siis Maasikas oli esimesel päeval küll 68 g maha võtnud, aga teisel päeval tuli juba juurde ja kolmandaks päevaks oli kaal isegi suurem, kui sündides.

Ei oska enam noist kolmest päevast mingit detailset ülevaadet anda. Maasikas ainult sõi ja magas. Magas nii magusasti, et me olime sunnitud teda iga kolme tunni tagant söötmiseks äratama – üldse ei raatsinud, aga lihtsalt pidi, sest muidu oleks kaal koledasti langenud ja see oleks juba kurjast olnud. Aegamisi kujunes välja rutiin, kuidas teda vaikselt mähet vahetades üles ajada ja mis nippidega tissi otsas magama jäämist takistada.

Öösel oli kõige raskem – kui päeval sai reeglina ilusti kõigepealt mähitud, siis tissitatud ning jälle tuduma, siis öösel hakkas Maasikas jaurama, nii et mähet tuli tavaliselt kaks korda vahetada (lasi söömise ajal lihtsalt täis) ja piima ajas nii välja, et vahel tuli kolm korda tissi anda, muidu ei jäänud lihtsalt rahule ja magama. Ikka öösel, eks. Siis oli küll tuju vilets. Aga saime hakkama, hommikuks olid vaevad juba ununenud ja tuju jälle hea.

Toome, muideks, oli otsast lõpuni super kogemus. Eks ma olin palju kuulnud ja lugenud ja natuke kartsin küll. Kurje tädisid ja muud 🙂 Aga absoluutselt KÕIK inimesed, kellega me seal kokku puutusime, olid sõbralikud, viisakad, abivalmid. Kõik ämmakad, praktikandid, arstid, söögi- ja koristajatädid… Kõik!

Meie perepalat polnud midagi uhket, aga kõik vajalik oli olemas ja mõnus oli olla. Nägime üle ukse kõige ilusamat palatit ka, see oli kena küll. Aga tegelikult polnud meilgi miskit viga, ausõna.

Toit oli ka üllatavalt hea. Okei, hommikusöögipudrud polnud maitse poole pealt just kõige meelierutavamad, aga täiesti tavalised ja toitvad. Lõunaks ja õhtuks olid lihtsad toidud, hästi tehtud, me tõesti nautisime. Kõik sai alati ära söödud, järele ei jäänud kunagi midagi. Ja no see kirsikissell… Njämm!

Külalisi ei käinud meil esimesel päeval üldse, aga teisel päeval selle eest topelt. Otse loomulikult oli ajastus “perfektne” – esimesed kaks seltskonda ehk Külli oma perega ning Maiden-Rarru-Piia saabusid kõik siis, kui meil oli just tissiaeg. Ja otse loomulikult pidi siis probleeme tekkima tissi suhu saamisega, mis tähendas et me jaurasime ja jaurasime, külalised suhtlesid rohkem omavahel ja kuna palatis oli jube palav, siis ei pidanud nad eriti kaua vastu ka ja läksid ära. Minuga rääkida ei saanud pea üldse, Mehega veel natuke… Aga vähemalt nägid Maasika ära.

Siis oli kolm tundi vahet ja meie tegelesime oma asjadega… Järgmine külaline tädi Haide sattus täpselt järgmise tissiaja peale. Seekord läks vähemalt probleemideta ja kiirelt, nii et ma sain samal ajal jutelda.

Õhtuks jõudsid kohale ka värsked vanavanemad – minu ema koos oma mehega.

Ei oskagi vist haiglast midagi rohkemat kirjutada. Pühapäeval saime poolest päevast välja, jõudsime kella kolmeks koju. Maris sõitis Tartusse, et Maasikas ära näha ja oli meil paar tundi külas. Ema jäi kauemaks, sõitis alles täna tagasi.

Kardetud reaalsuste kokkupõrget ei toimunud ja asjad sujusid kodus sama hästi kui haiglas, vaat et pareminigi. Esimene öö näiteks oli parem kui kõik haiglaööd. Me jaurasime ikka kella kolmest poole viieni, aga kõik läks kuidagi sujuvamalt.

Pühapäeva õhtul tabas mind piimapais – rinnad olid metsikult rasked, hellad ja pornostaari suuruses. LIIGA suured. Aga meie väike “pump” töötas efektiivselt ja pärast kahte tissitamist oli kõik jälle normis, seni pole suuremaid probleeme tekkinud.

Eile käisid Mehe ema ja õed külas, täna Kessu ja perearsti õde, kes oli hästi tore, vaatas Maasika üle, ajas meiega tunnikese juttu, andis igasuguste asjade kohta praktilist nõu ja vastas meie arvututele küsimustele. Järgmisel nädalal läheme kaaluma, et vaadata, kas Maasikas on küllalt juurde võtnud.

Kui ma oleksin jõudnud varem blogi kirjutada, oleks mul palju rohkem rääkida, aga mida aeg edasi, seda rohkem mälestused kokku sulavad. Mis seal ikka, sai vast piisavalt. Nüüd saan edaspidi hakata jälle normaalse pikkusega sissekandeid kirjutama.

Ja lõpetuseks pilte ka!

Viis tundi vana:

Kahepäevane:

Kõik need ilusad lilled, mis meile toodi… Ja muud kingid kah 🙂

Haide kimp oli kõige ilusam. Maasikaga ja puha 🙂

Piia vanaema tehtud ingel. Vist. Piia, oli nii või? Ma ise olin tol hetkel tissitamisega nii ametis, et ei jõudnud teie jutte suurt kuulata.

Kolmepäevane:

Ja jõudsimegi koju…

Esimene öö oma voodis:

Marise toodud lilled:

Teine öö kodus:

Välimuselt kõige normaalsem kohv, mille ma oma masinast olen välja suutnud võluda. Näete siin kuskil lille või südant, ah? Häbiväärne 😛 Aga kui ma piima vahustamiseks väiksema kannu saan, läheb asi vast paremaks. Küsimus on vaid selles, KUST ma selle kannu leidma peaks. Eks näis.

Viiepäevane, koos vanaemaga: