…kogu tänaõhtusele mölapidamatusele.
Ma olen hetkel nii eluga rahul ja nii tänulik kõigile kõrgematele jõududele, et asjad on nii hästi läinud.
Elu ei ole sugugi roosamanna ja 100% perfektne. Plika ikka jaurab piisavalt. Raha on pea täiesti otsas. Üüriarve tuli poole suurem, kui arvestasime. Vanemahüvitise taotlemine seisab selle neetud kirja taga, mille mu UK tööandja vale kuupäevaga saatis…
Aga küll me saame need asjad lahendatud.
Mul on kodus terve ja armas laps, kes üle poole ajast on siiski rõõmus ja rõõsa ja rahulik. Ja mul on mees, keda ma armastan ning kellest paremat isa ma ei oskaks ette kujutada. Ainult tänu temale olen ma nii puhanud ja rahul ja rõõmus, nagu ma olen.
Elu on ilus.
EDIT: Mees jõudis just koju.
“Ma tõin sulle kingituse. Sa saad selle aknast välja visata.”
seda et… kõik on just nii sinu praeguses hetkes. kindlasti on noorelt kergem taastuda, kasvatada ka ja kõik see, mida sa kirjutasid.
huvitav, mida sa arvad sellest 20ne aasta pärast?
ma sain noorelt lapse ja kirjutan kahel käel alla sinu jutule, aga… siiski ei soovitaks ma seda kellelegi. kui on vähegi võimalik võiks enne oma elu elada, ringi vaadata jne.
Mina ka ei soovitaks, ma olen endiselt seda meelt, et ENNE võiks oma elu elada ja siis lapsi saada – noh, mõnedel on muidugi juba noorest peast jube titeisu, nendele mu soovitus ei kehti 🙂
Ma õnneks jõudsin üht-teist ikka ära teha enne – ülikooli lõpetada, sutsu töötada, välismaalgi elada… Verinoor ma ju enam pole. Seega läks niigi hästi 😉