Lõpetasin koristamise alles nüüd ja ma poleks elu sees viitsinud pool ööd rabada, kui Murakas homme hommikul kümnest siia ei jõuaks. Ja kõik pole üldse nii korras kui vaja – ülejala tehtud, suurem jama kraamitud, pealtnäha enam-vähem… Aga ma olen ju perfektsionist, üldse pole rahul.
Noh, homme hommikul on ka veel natuke aega, vast saab.
Jõuludeks läheme ikka Pärnusse, juba 24. hommikul. Olin küll kogu aeg täiesti raudpoltkindel, et 24 vaja veel kodus olla, sest jõululaupäeva õhtul ollakse oma perega omaette… Aga no mis sa hing teed, kui koristadagi ei viitsi ja raha üldse pole – kuuse eest maksta oleks eriti mõttetu, kuna 25-30 oleme nagunii Pärnus, Mees ei viitsi seapraadi küpsetada ja see oleks ka üpris kulukas. No ja viimaseks argumendiks see, et Kats läheb 24. autoga ja me saame küüti – lapsega bussi võimalusel ei roni + bensuraha läheb poole vähem kui bussipiletitele. Niisiis Pärnu. Mis seal ikka.
Natuke kurb muidugi on, ma nii ootasin neid jõule ja unistasin ja… Nüüd läheb kõik hoopis teisiti. Ma ju tean, et Pärnus on ka tore, ma lihtsalt unistasin millestki muust.
Eh. Isegi elektriküünlaid pole viitsinud akende külge panna. Piparkoogitainas ja värviline tuhksuhkur ootavad üle nädala, et ma nendega midagi pihta hakkaks, pole isu ega viitsimist. Mul oli vahepeal jõulutunne küll, aga see oli üpris ammu, novembri lõpus. Siis, kui eelmised elektriküünlad veel magamistoa akna peal olid ja väljas tuiskas, kuulasin jõululaule ja rahamuret veel polnud. Siis täitsa oli see tunne. Enam pole miskit.
Üleüldse on viimased päevad täielik apaatia – mitte midagi ei viitsi teha. Süüdistan jõuluplaanide nurjumist ja rahapuudust. Vast läheb üle. Ma loodan.
—
Plika jauras täna terve õhtu, kuskil viiest alates lihtsalt keeldus magama jäämast. Käisime kaheksast sellepärast isegi väljas jalutamas – seal magas küll, aga ärkas just siis, kui tagasi maja ette jõudsime ja pistis jälle kisama. Nii palju siis lootusest, et meil õnnestub ta toas kombega lahtise akna alla nihverdada, et ta seal veel tubli kolm tundi põõnaks.
Isegi vanni jätsime tegemata, sest kartsime, et äkki ta on haige… Väike nohu on olnud juba pea nädal aega, ninapumba ostmiseni pole ikka jõudnud, ehkki vist peaks.
Üritasime teda mingi hetk lutiga (kingiti kunagi koos portsu riietega) vaigistada, ta ei arva aga lutist endiselt miskit.
Magama sain ta alles peale ühte, loodetavasti on nüüd nii väsinud, et enne hommikut ei ärka.
Pakkisin lõpuks viimase Pärnu keldrist pärit kasti lahti, mis eelmine kord kahe silma vahele jäi. Leidsin sealt nii kadunud kuusejala, noad-kahvlid ja kohvitopsi kui ka hunniku nõusid, mille olemasolu täielikult unustanud olin – kõik need kõige ilusamad nõud, mille ma Mustamäel elatud aja jooksul riburada pidi kokku ostsin. Jällenägemisrõõm oli suur 🙂
Aga mis seal ikka, kobin nüüd ära magama – homme vaja vara tõusta, et veel koristada ja duši all käia.
See suur et… igasugu Nuk ja muude titefirmade poolt pakutavad ninapumbad unusta ära, ei funka. Kas apteegist kõige väiksem klistiiripump või siis Rhinomer.
Krt, võibolla ma peaksin sulle privaatselt titenõu jagama, mitte avalikus sfääris 🙂
muide suurem ose tittesid ei pea alguses lutist eriti palju. alguses pead neid sellega harjutama, selleks, et hiljem see jälle suure vaevaga võõrutada… suht totakas onju? aga mina isiklikult olen väga veendunud, et lutt esimesel eluaastal (pärast esimest sünnipäeva või ca pooleteist aastaselt muutub küsitavaks) ikka suureks suureks abiks on.
ps. jõulumeeleolu vaevu tuntavus tühja rahakoti tõttu on ka meie aktuaalne seis. aga mul on märksa kallim pärnusse emme-issi kuuse alla minna kui siin leiutama hakata.