September 2009

Piimatoodetest, lutipudelitest ja üldse toitumisest

Sattusin lugema ühe blogi üht sissekannet, kus arutleti selle üle, millal ja milliseid piimatooteid väikesele lapsele anda võib. Selle blogi peategelane on Plikast umbes kolm kuud vanem ja kuna meid ootavad varsti samad küsimused ees, mõtlesin ka seda teemat natukene lahata.

Plika saab hetkel tissi õhtul enne tuttu jäämist, soovi korral öösel (tavaliselt ühe korra soovib ja mulle on tunduvalt mugavam seda soovi täita, kui üritada teda võõrutada, ehkki ma olen kindel, et ta ei söö öösel nälja vaid harjumuse pärast. kuni see mind ei häiri, söögu aga) ja varahommikul, kuni ma ei viitsi tõusta. Päeval saab ainult siis, kui mul on vaja teda kodus lõunaunne saada või siis eripuhkudel nagu näiteks täna pärast vereproovi-katsumust, haiguse ajal jne.

Muid piimatooteid ei saa ta hetkel rohkem, kui hommikusest pudrust, mida keedan tavalise piima ja veega pooleks. Mõned korrad olen talle natuke Pajumäe kohupiima andnud, Kessu juures jõi ükskord hea isuga keefirist ja banaanist tehtud smuutit, ükskord sai mu jäätist nokaotsast maitsta, aga see on üldjoontes kõik (kui ma nüüd midagi ei unustanud).

Muudest toitudest sööb ta erinevaid juurviljapüreesid natukese mahehakklihaga (aga see ununeb vahel lisamata – eks homme saame teada, kuidas vere rauasisaldusega lood on) ja puuvilju. Ja leiba ja kamapalle 🙂 Ka vist üldjoontes kõik.

Toitumisalased raamatud, mida ma ka ikka natuke tudeerinud olen, soovitavad, et laps peaks kuni aastaseks saamiseni pärast iga toidukorda ka rinnapiima või RPA-d saama. Mina vilistan sellise jutu peale. Ma tõesti usun, et Plika saab rinnapiima piisavalt ning harjutan teda teadlikult rohkem “päris” toidu peale – nii on mul endal päeva jooksul rohkem vabadust. Rinda anda kavatsen talle samas seni, kuni tal endal huvi on – õhtuti ja öösiti oleme ju nagunii koos.

RPA-d Plika saama ei hakka – see on üks, mis on kindel. Kui ta peaks just hommepäev tissist loobuma, siis ma ehk natuke kaaluks… Aga kui näiteks aastasena lõpetab, siis minugi poolest – ma ei usu, et ma peaks talle sel juhul enam väga RPA-d toppima. Ja nagu öeldud – minu poolest võib ta ka kaheaastaseni tissi saada.

Keefiri ja maitsestamata jogurtiga võiks teda tegelikult juba praegu harjutama hakata, ma pole lihtsalt veel vaevunud, kuna need on tooted, mida ise eriti ei tarbi ja seega kodus olemas pole. Paar korda olen spetsiaalselt Plika jaoks ostnud, aga ta ei tundnud eriti huvi ja olime sunnitud ise ära sööma 😉

Ülejäänud piimatooteid hakkan talle aktiivsemalt pakkuma siis, kui ta saab aastaseks – siis läheb ta nagunii vaikselt kodutoidule üle. Lehmapiima saab ka siis – me Mehega oleme mõlemad piimasõltlased, ei usu, et see meie lapsele midagi halba teeb. Kui millestki peaks allergia tekkima, siis on see ju kohe näha ja saab menüüd edaspidi vastavalt vajadusele muuta.

Lutipudeliga (Tommy Tippee oma, see tissikujulise lutiga, mille imemiseks tuleb rohkem vaeva näha) oli Plika kokkupuude nii suur, et kui ma tema esimesel kuuel elukuul väljas joomas käisin (aga sellises koguses alkoholi, et see tissitamist segaks, tarbisin ma suhteliselt harva), sai ta sealt eelnevalt valmis pumbatud rinnapiima, hiljem paar-kolm korda RPA-d (kui ma enam pumbata ei viitsinud ja rohkem juua tahtsin – aga kui ta jaanipäeva paiku RPA-st lihtsalt keeldus, siis ma rohkem enam ei proovinudki) ja suvel nii kaua vett, kuni nokaga tassi omaks võttis.

Nüüd joob toidu kõrvale ilusasti nokaga tassist iseseisvalt vett, väljas olles ka tavalisest pudelist või tassist/klaasist. Lutipudeli keetsin läbi ja pakkisin ära – järgmist pudilast ootama. Plikal seda enam vaja ei lähe 🙂 Millalgi hakkan teda ilmselt rohkem tavalise tassiga harjutama, aga eks me näe, millal täpselt.

Kokkuvõtteks nõustuksin ühe ülalmainitud sissekande kommenteerijaga: kui üks soovitab nii ja teine naa, siis usalda OMA sisetunnet. Sina tead kõige paremini, mis sinu lapsele hea on 🙂

Pisikese inimese suur traagika ehk elu esimene “päris” vereproov

Läksime siis täna Plikaga verd andma. Kuna meie oma arst oli talle mitu korda varemgi sõrme otsa sutsu teinud, et võimalike põletikunäitajate tuvastamiseks vereproovi teha (õnneks polnud kunagi midagi), siis arvasin, et seekord on samamoodi ja ei osanud midagi karta.

Nojaa, seekord oli rohkem verd vaja. Sutsu kannatas Plika ära, kohe varsti lasi nördinud nutu lahti… Aga oh häda, seekord pidi arstitädi veel tükk aega sõrme pigistama, et vajalik kogus verd kätte saada. Aga see on ju täielik inimõiguste rikkumine! Nii me siis seal kolmekesi istusime – Plika röökis, mina hoidsin teda kinni ja üritasin lohutada, arst üritas niiviisi verd kätte saada, et kõik kohad seda täis ei oleks.

Saime hakkama. Pluusikäis sai küll veidike veriseks, aga see on nüüdseks sapiseebiga sisse määritud ja saab kohe-kohe puhtaks. Plika sai arsti ukse taga tissi ja see lepitas maailmaga lõplikult – siis oli jälle emmmme ja lalin ja naer. Koduteel jäi lõunaunne – täpselt nii, nagu plaanitud.

Temast järgmine “ohver” oli natuke suurem poiss – nii kahe-kolme aastane. Sellistega on veel raskem – nad oskavad juba rääkida. Hale oli kuulata, kuidas kabinetist kostis nutusegune “ei taha, ei taha!”

Oh jah. Millal lapsed ükskord nii vanaks saavad, et neile annab asju mõistlikult seletada? Et jah, nüüd tuleb suts ja on korraks natuke valus ja ebameeldiv, aga kui sa ei rabele, siis saame kiiremini valmis ja siis on kõik möödas.

Nii kahju on ju kuulata ja vaadata, kuidas pisikesed röögivad ja rabelevad. On aga elu.

Võrratu päev

Tänane ilm oli üle mõistuse mõnus – sinine-sinine taevas ilma ühegi pilveta, sirav päike, mõnus soe tuul…

Hommik ei alanud tegelikult üldsegi mitte nii hästi. Me ei jõudnud koos hommikust süüa, sest Mees kiirustas tööle ja kogu elamine oli niiii sassis. Keskpäevaks olin ma jõudnud ära teha ainult nii palju, et Plikal oli hommikupuder söödud.

Aga siis me läksime poodi ja ilm oli niii ilus. Tagasi tulles andsin Plikale tissi, et ta tunnikeseks magama saada ning rahus “hommikust” süüa (kell oli selleks ajaks pea üks) – tegin omale hunniku võileibu ja suure tassi kohvi, kõhutasin aias ning lugesin raamatut. Magustoidu sain ka aiast:

See raamat, mida lugema hakkasin, on üle pika aja täiesti puhas naistekas (nojah, Bagshawe on ju tegelikult ka) – Iiris tõi mulle selle viimati jõuludeks, aga mul on nii palju lugemist olnud, et polnud sinnani jõudnud. Aga täna oli just naisteka tuju, nii ma siis lugesin ja mõnulesin ja nautisin täiega.

Plika, va sindrinahk, magas tunni asemel peaaegu kolm tundi ja ärkas alles siis, kui ma ta arsti juurde jõudes kärust välja võtsin. Kuna tal oli kõige õhem marlimähe all (mis oli pika une peale muidugi lirtsmärg), sai see veel kiiresti ukse taga Moltexi vastu vahetatud.

Arstilt midagi uut ei kuulnud – kaalud-mõõdud suht samad. Vereproovi saadeti tegema, eks me siis homme läheme.

Siis käisime veel korraks Kessu juurest läbi, et talle trimmer tagasi viia ning juba oligi õhtupoolik käes. Sel ajal, kui mina Plikale süüa tegin ja kööki koristasin, pätutses tema köögi ja aiaukse vahelises koridoris, kuhu teda tavaliselt ei lubata:

Mees käis viiest kodus söömas ja läks siis teisele tööle. Mina veetsin Plikaga vaevalised kaks tundi (sel ajal, kui Mees kodus oli, säras ta rõõmust ja tegeles oma asjadega, aga nii kui issi jälle läks, oli nutt kohal), tegin talle kaheksast vanni ja panin magama.

Oh, ja siis algas alles õige lõbu – ma sain rahus koristada. Kõik jõudsin ära koristada, enne kui Mees ükskord peale üheksat tuli. Isegi mähkmed loputasin ära. Ja köögipõrandat pühkisin. Ja need on asjad, mida ma reeglina üldse teha ei viitsi 😛 Aga sügis ja teistsugune elukorraldus tekitavad minus tahtmist usinam olla. Loodetavasti see kestab.

Vot sihuke päev. Igav, aga mõnus. Nii me siin vaikselt tuksume 🙂

Ettevalmistused

Hakkasin täna pulmakingi “sisse kandma” – kes teab, kuniks valgete kingade ilma jätkub, tuleb ära kasutada. Käisin kokku maha 3,4 km – poodi ja tagasi, arsti juurde ja tagasi, Kessu juurde ja tagasi. Kingad olid palja jala otsas, hõõruma ei hakanud. 7 cm kontsaga, nahast, Marco Tozzi 😛 Väärt kraam ühesõnaga.

Loodetavasti on ülehomme ilm sama ilus, siis lähen linna korsetiproovi ja saan kingad pikemal teekonnal proovile panna. Praegu igal juhul tundub, et probleeme ei tohiks tekkida. Kontsad võiks muidugi madalamad olla – möödas on nood õndsad keskkoolipäevad, kus 8 cm mu igapäevane “mugav” konts oli… Aga no saame hakkama või mis.

Potipõllundusest ja korilusest

Mäletatavasti tegime augusti alguses Pärnus Mehe vanaema juures suuremal hulgal vaarikamoosi ja jätsime selle sinna sügavkülma, sest läksime ise otse Eesti-reisile ja ei saanud seda kaasa võtta. Toona tuli jutuks ka see, et me ei saa endale veel sel suvel eraldi sügavkülmikut osta, sest kogu vaba raha läheb pulmade alla.

Noh, kui me augusti keskel uuesti Pärnusse tulime, saime oma esimese pulmakingi 🙂 Mehe vanaema-vanaisa olid omavahel arutanud ja andsid meile ühe kodumasinate poe reklaamlehe koos rahaga, mida võib kasutada ainult külmiku ostmiseks. Ega meil ei saanud ju otse loomulikult midagi selle vastu olla 😛

Seda külmikut, mis lehel oli, me kusjuures ei saanudki, aga saime teise samalaadse. Siis läks veel mõni nädal, et see saaks vooluvõrku ühendatud – panime selle omaniku soovitusel garaaži asemel koridori, mis asub korterist väljaspool (nö ühiskoridor ülemise naabriga) ja seal polnud pistikuid, Mees puuris seina auke ja vedas voolu, ärge parem küsigegi, kuidas täpselt… Igal juhul saime kapi lõpuks tööle, pilgeni täis külmkapi sügavkülma osa ümber kolida ja mustikaid ostma minna (need poleks enam lihtsalt kuskile mahtunud, lapse toidust rääkimata).

Siin on kõik meie senised varud. Vasakul taga vaarikamoos ja ees lihtsalt vaarikad, paremal taga maasikamoos ja ees mustikad. Vaarikamoosi on Pärnus ema sügavkülmas veel – selle toob millalgi ära.

Iseenesest pole varud üldse suured, aga arvestades seda, et me esimest korda elus sihukese asjaga tegeleme, siis ma olen üpris rahul. Maasikamoosist oleme juba osa ära söönud ja mustikaid sai sellepärast nii vähe, et magasime tippaja maha, hinnad olid juba kallimad ja meil sai turul sularaha otsa 😛

Mis puutub potipõllundusse, siis kevadel ostetud erinevatest seemnetest said maha ainult herned – sedagi alles juuli alguses. See-eest on kõigil teistel värske herne maik juba meelest läinud, aga meie peenrast tuleb riburadapidi valmis kraami. Väga head ja magusad 😛

Ka aiaga majas elada on meil põhimõtteliselt esimene kord – nooruspõlv ei lähe arvesse, sest see oli liiga ammu ja meil kummalgi pole sellest ajast erilisi mälestusi ega oskusi. Londonis oli küll aed, aga see oli tilluke iluaed, isegi üht närust õunapuud mitte.

Nojaa, igal juhul oleme jõudnud selle suvega järeldusele, et mingeid väga usinaid potipõllumehi meist ei saa – me oleme selleks puhtakujuliselt liiga laisad ja mugavad. Meie ideaalne aed oleks selline, mis nõuaks võimalikult vähe hoolt ja vaeva – põhimõtteliselt võiks seal olla ainult nii palju, et otse peenralt/põõsa küljest/puu otsast süüa – suuremaid koguseid sisse tegemiseks ostan ma pigem turult.

Jajah, ma pigem töötan kui korjan tundide kaupa marju ning ostan need marjad sel ajal teenitud raha eest. See on kõik muidugi ilus loba, arvestades fakti, et ma hetkel üldse tööl ei käigi, aga eks tulevikus lähen ju jälle 🙂

Ja ega ma päriselt “sisse” teha ka eriti ei viitsi – minust pole moosikeetjat. Sügavkülm on suurepärane leiutis ja toormoosid maitsevad nagunii paremini. Okei, ploomi- ja õunamoosi võiks tegelikult olla… Ja õunamahla ka. Ja ma loodan, et me hakkame kunagi ka seda kõike tegema. Aga miskipärast ma arvan, et sel aastal me nende tegudeni ei jõua.

Meil on aias puud lookas, aga ometigi sööme ainult ploome ja pirne. Õunad potsatavad muudkui maha – me ei söö neid eriti (pirnid ja ploomid on ju paremad!), kooki pole ka seni viitsinud teha… Ja nii nad ära mädanevadki.

Tegelikult potsatavad praegusel hetkel maha peamiselt naabri valged klaarid ja mulle see õun lihtsalt suuremat ei maitse. Ma pole kindel, kas meie aias ongi ühtki magusat maitsvat õuna – martsipanõuna või midagi sellist… Aga erilist vahet pole, ma pole üldse suurem asi õunasõber – muud puuviljad on lihtsalt maitsvamad. Õun peab ikka VÄGA hea olema, et ma seda tahaks. Poest ei osta ka eriti kunagi. Kui ostan, siis Golden õunad on näiteks ühed lemmikud.

Aga õunamahla tahaks küll, kohe suurtes kogustes. Kas Tartus pakub keegi sellist teenust, et viid õunad sinna ja saad mahla vastu? Seda kasutaks hea meelega, sest õunu on meil nii mis tapab ja õunamahla ma armastan-armastan-armastan 😛

Igal juhul… Kui me peaks hakkama jälle endale elamist vaatama, siis aeda tahaks hirmsasti, aga see ei pea üldse suur olema. Natukene lilli, natukene muru, mõned viljapuud ja nii palju peenraid, kui peost suhu tarbimiseks vaja. Ja loodetavasti muutume me aastatega usinamaks kah 🙂

Scroll to Top