Sep 032009
 

Läksime siis täna Plikaga verd andma. Kuna meie oma arst oli talle mitu korda varemgi sõrme otsa sutsu teinud, et võimalike põletikunäitajate tuvastamiseks vereproovi teha (õnneks polnud kunagi midagi), siis arvasin, et seekord on samamoodi ja ei osanud midagi karta.

Nojaa, seekord oli rohkem verd vaja. Sutsu kannatas Plika ära, kohe varsti lasi nördinud nutu lahti… Aga oh häda, seekord pidi arstitädi veel tükk aega sõrme pigistama, et vajalik kogus verd kätte saada. Aga see on ju täielik inimõiguste rikkumine! Nii me siis seal kolmekesi istusime – Plika röökis, mina hoidsin teda kinni ja üritasin lohutada, arst üritas niiviisi verd kätte saada, et kõik kohad seda täis ei oleks.

Saime hakkama. Pluusikäis sai küll veidike veriseks, aga see on nüüdseks sapiseebiga sisse määritud ja saab kohe-kohe puhtaks. Plika sai arsti ukse taga tissi ja see lepitas maailmaga lõplikult – siis oli jälle emmmme ja lalin ja naer. Koduteel jäi lõunaunne – täpselt nii, nagu plaanitud.

Temast järgmine “ohver” oli natuke suurem poiss – nii kahe-kolme aastane. Sellistega on veel raskem – nad oskavad juba rääkida. Hale oli kuulata, kuidas kabinetist kostis nutusegune “ei taha, ei taha!”

Oh jah. Millal lapsed ükskord nii vanaks saavad, et neile annab asju mõistlikult seletada? Et jah, nüüd tuleb suts ja on korraks natuke valus ja ebameeldiv, aga kui sa ei rabele, siis saame kiiremini valmis ja siis on kõik möödas.

Nii kahju on ju kuulata ja vaadata, kuidas pisikesed röögivad ja rabelevad. On aga elu.

  2 Responses to “Pisikese inimese suur traagika ehk elu esimene “päris” vereproov”

  1. Mina käisin oma kahese Lauraga lausa veeniverd andmas. Tegelikult arvan, et see protseduur on näpuotsa vereproovist isegi mugavam. Istus siis rõõmsalt emme süles ja vaatas arstitädi kella. Pani käe käsu peale ilusasti rusikasse ja oli ülirahulik. Kui arstitädi nõelaga torkas siis oli ka veel kõik korras, aga kui ta siis aru sai, et see nõel ikka veel käes on, siis läks mitte kisaks vaid haledaks nutuks. Samal ajal hoidis ikka ilusasti kätt rusikas ja oli ilusasti paigal. Kui nõel väljas, siis lõppes ka nutt ja ära minnes lehvitati rõõmsalt arstitädile. Viis minutit hiljem tantsis pargipingil ja sõi võileiba (enne vereproovi pidi söömata olema). Kui ma siis poollohutuseks küsisin, et noh, Laura, tegelikult ei olnudki ju valus, jäi seisma, mõtles veidi ja teatas: VÄGA valus oli.

  2. hmm… räägiks hambaarsti juttu? …et kui sa suu lahti teed, saab augud kiiremini parandatud? IRW

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.