Tissivõõrutuse algusest on möödas veidi üle kahe nädala. Viimane nädal on olnud rahulik, kord-kaks on tulnud öö jooksul kätt hoida, ei enamat.
Täna öösel magas Plika esimest korda kätt hoidmata hommikul poole seitsmeni (ja pärast tissi jutis üheksani). Paratamatult pean nentima, et öiste söömiste probleem on täielikult lahenenud, seega oleks aeg võtta ette uued halvad harjumused ja üritada neid paremateks vormida.
Nüüd olen ma aga veidi hädas. Öiste söömistega oli kuidagi lihtsam – kui ta kord juba magas, tuli läbi une virisevat last lihtsalt rahustada, kuni jälle magama jäi. Kuidas teda aga päris ilma tissi ja käruta magama saada, tundub olevat keerulisem ettevõtmine.
Need kaks nädalat on ta lõunaunne jäänud alati kärus, ööunne alati tissi otsas. Ilmselt oleks mõttekam üritada kõigepealt ühe unega ja kui sellega edukalt ühel pool, siis sama meetodit teise une puhul kasutada.
Aga kuidas saada ilma abivahenditeta magama täiesti ärkvel last, olgugi et ta selleks hetkeks väsinud on… No kuidas siis? Lõpetasin just “The Baby Whisperer” esimese osa lugemise (ei viitsi seletada, kes teab, see teab), sealt ei saanud ja eriti targemaks. Teoreetiliselt peaksin hoolega tähele panema, millal laps ära väsib (no haigutab ja nii), ta siis voodisse viima ja nii kaua passima, kuni magama jääb – kui nutab, siis korra sülle võtma ja rahustama, aga niipea, kui vait jääb, kohe jälle tagasi voodisse panema. Lutti Plika enam ei võta, seda rahustuseks pakkuda ei saa.
Aargh. Kõlab keeruliselt.
Okei, üks asi, mis ma välja mõtlesin – lõunaunne jäämiseks peaks magamistuba pime olema. Seni on ta ju tissi otsas või kärus magama jäänud, kummalgi puhul polnud pimedus vajalik, nüüd aga ilmselt küll. Kardan, et magamistoa kardinad pole nii paksud, ei taha praegu katsetama ka minna – uks kriuksub ja Plika magab sealsamas. Kui saaks toa pimedaks ja ainult öölamp põleks (mida meil ka pole, oleme öösiti ilma hakkama saanud – aknast paistev tänavavalgustus ajab asja ära)… Siis ehk soodustaks see magama jäämist. Või äkki piisakski sellest, kui kardinad ette tõmmata – tuba oleks hämar, aga mitte täiesti pime ja polekski lampi vaja.
Siis on teoreetiliselt veel mingi uinakule eelnev rutiin. Enne õhtul magamaminekut on see täiesti olemas – kõigepealt vann, siis hämaras elutoas kuivatamine ja ööriiete selga panemine, siis unelaul, siis teise tuppa voodisse ja tiss suhu.
Ma ei suuda otsustada, kas oleks targem üritada enne õhtune magamajäämine ilma tissita harjutada või siis päevane ilma käruta… Magamaminekueelsest tissist ei taha kindlasti loobuda, kas oleks targem anda see siis üldse enne vanni? Või pärast vanni hämaras elutoas? Kui ta on mul süles, siis ehk ei jää magama…
Mõnes mõttes tundub õhtune muutmine kergem olevat, siis on nagunii rituaalid olemas. Päeval ju vanni tegema ei hakka, unelaulu kuulamine, kui väljas on valge, tundub ka kuidagi kohatu. See tuleb YouTube’ist 😛 Mina ei taha veel magama jääda, teate küll, klassika – seega elutoas, mida pole kuidagi võimalik päevasel ajal piisavalt hämaraks teha. Vbla peaksin üldse kõigepealt unelaulu kombed ümber harjutama, sõnad on nagunii peas, võin ju ise ka laulda (ehkki eelistan kaasa laulmist) – ehk peaks kõik une-eelse rutiiniga seotu üldse magamistuppa kolima… Miks me seda juba teinud pole – sest seal pole öölampi, lapse kuivatamiseks-riietamiseks on ilma nats liiga pime, arvuti lauluga on ka teises toas + elutoas on tuli, mida saab nupust täpselt nii hämaraks keerata, kui vaja on.
Palju küsimusi, vähe vastuseid. Palju teooriaid, vähe konkreetseid teadmisi. Ega’s muud kui jällegi – targemad, jagage kogemusi.
Ahjaa, seda ka veel, et Plikal pole ju päris voodit – ta magab põrandal suurte diivanipatjade peal. Seega pole ta võre taga kinni, vaevalt oleks nõus õhtuti ennast üksi poolteist tundi magama lalisema, nagu Kessu plikal kombeks on – isegi kui me ta nii kaugele saaks, et ta üksi olles kohe karjuma ei hakka, siis tõenäoliselt roomaks ta lihtsalt voodist välja ja tuleks ikka teise tuppa meie juurde. Keeruline 😛 Võib-olla peaks talle alustuseks hoopis korraliku voodi muretsema… Aga sel juhul vist pigem suurema lapse voodi, kui võreka… Kust ta saaks ka maha ronida. Ja üleüldse meeldiks mulle kõige rohkem, kui diivanipatjade variant jääks, kõige vähem jamamist.
endal mul veel lapsi pole, aga arvan, et lapsel on oma kindel voodi väga tähtis. Diivanipatjade pealt libiseme me kõik maha.
Sul nii palju erinevaid variante. Eks pead otsustama, kumba esmalt harjutama hakkad.
Lõunaunega läks meie lastel nii, et kujundasin rutiini: õues mängimine, söömine, wc ja siis voodisse (meie voodisse, mitte võrekasse).Voodis lugesime koos raamatut, 1-2 juttu, seejärel head und ja unemaal nad olid. Tüdrukuga oli lihtsam, tema jäi vaikselt omaette veel rääkima ja uinus, poiss käis aegajalt kiikamas ja lisalugu mangumas (muidugi järele ei tohi anda – jäädki lugema). Vahel jäin mina enne magama kui laps/lapsed ja see tegi neile tagantjärgi nalja. Mingil ajahetkel tekkis väike tagasilöök, s.t. magama jäädi kuni 2 tundi!! ja kui aeg ikka näitas kella 16.00 – loobusin – sellevõrra läksid õhtul varem magama ja siis tuli hetk, kus lõunauinakust loobuti üldse (eriti suvel).
Õhtul sama lugu, v.a. see õue osa, talvisel ajal ikka enamjaolt tubane tegevus.
Sina tunned oma last kõige paremini, mis talle sobib. Meil on hetkel väga "in" lastelaulude plaadid, mille panevad mängima pärast õhtujuttu.
No need pole päris padjad, need on vana diivani osad, pigem nagu madrats. Olen ise pikemaid perioode põrandal madratsil maganud, ei näe põhjust, miks laps ei võiks sedasama teha. Tavalisest voodist võiks ju ennast samamoodi välja keerata, põrandal pole vähemalt kõrget kukkumist.
Tegelikult need laste voodid, mis pole enam võrekad, on vast ikka ka kõrgema äärega, ma kujutan ette… Ehkki pole teemat teadlikult uurinud.
ma olen siis teoreetik jälle.
raamatus "Nututa uni" käib tissita magama õpetamine sedasi, et tuleb anda rinda kuni laps rahuneb.. minut vms. kui laps enam ei neelata aktiivselt, siis tuleks imetamine lõpetada. kui laps läheb närvi, siis jälle tiss suhu, kuni rahuneb. asja idee on selles, et laps saaks aru, et tal pole vaja magamajäämiseks süüa.
praktikas ma ei tea, kuidas see töötab, sest minu laps ei uinu tissi otsas 🙂
võrevoodita ei kujutaks ma endal küll asja ette. minu laps möllab u 1,5-2 tundi enne kui magama jääb. kui ta poleks võrevoodis, siis ei tuleks kindlasti magamajäämisest miskit välja.
Seda ma ei oska õpetada kuidas laps päeval ilma käruta magama saada. Minu lapsed on mõlemad rohkem kui kaks aastat lõunauned kärus maganud. Tõsi küll käru ei pidanud liikuma või kui, siis ainult alguses natuke edasi-tagasi. Toas hakkasid magama lasteaias ja siis kohe kodus ka.
Õhtul aitas meil pime tuba ja tasane laul või muinasjutt. Ka ergas ja energiline laps hakkas varsti silmi pilgutama. Meil ronisid ka vabalt ringi (võrekal oli paar pulka ära võetud). Kui kuskile pead puhkama jäi, siis silitasime tasakesi selga või nägu (kulmusid). Nii nad tasahaaval õppisid.
Teine variant oli see, et läksime voodisse raamatuid vaatama. Vaatasime, kuni laps ära väsis, siis tuli kustu ja tuttu.
Minul aitas last õhtul ilma tissita magama jääda see, et pärast pesu ja tudukate selgapanekut vaatasime koos raamatut – algul kui jutulugemisest veel midagi välja ei tulnud jutustasin piltide juurde, hiljem juba lugesin. Teen seda veel siiamaani, kuigi laps juba seitse ja loeb raamatuid ise. Seline armas rutiin kujunes välja meil. Ja siis kui jutt loetud, tuli kustu ja pikutasime koos, algul issiga, tema käest pole ju tissi küsida, aga üsna ruttu juba võisin ka mina seda teha. Nädal või paar ca võttis see koospikutamine päris arvestatava aja, enne kui magama jäi, aga hiljem toimis umbes viie minutiga. Meie suures voodis siis toimus see kõik, öösel kui isa magama läksime, tõstsin lapse ümber, ta selline laps, kes vabalt magavana transporditav oli. Ei suuda hästi seda magamapanekuviisi ette kujutada, et laps üksi võrekas tund-poolteist jaurab-möllab, aastase puhul tundub kuidagi karm. Aga võibolla ei tunduks ka, kui ise mõnda sellist last näinud oleks, ei tea, kirjutan lihtsalt kuidas meil õnnestus ja mulle see meie variant meeldis. Ca kusagil kolmeselt ma pakun hakkasin pärast jutulugemist head ööd ütlema ja kohe ära tulema, enne ikka enamsti pikutasin kõrval, siis küll juba lapse voodis, laps võttis korra ümber kaela kinni, tegi kalli ja juba magas, ma arvan, et talle oli seda mõnda minutit turvaliselt ema kõrval vaja.
Lõunaunede kohta ilma tissita ei oska soovitusi jagada kahjuks, laps loobus enne enamikest lõunaunedest kui lõplikult rinnast võõrutasin. Siis läks ise vabatahtlikult magama paar kolm korda nädalas, kui ise end väsinult tundis ja sel juhul jäi magama täiesti ise ja vabatahtlikult. Selline süsteem kujunes välja pärast seda kui ma pidevalt kaks tundi last lõunaunne panin, mõlemad tigedad, aeg raisus ja laps ikka maganud polnud. Kusagil poolteise aastaselt juhtus see. Uuesti hakkas iga päev magama kui aeda läks kolmeselt.
võrekat meil polnud, titena magas meie kõrval ja aastaselt kolis üle pikendatavasse voodisse, kui see on maksimum koos, on seal ka kõrgemad servad igal pool ääres. Mulle just meeldis see, et laps sai ise voodist välja kui oli ärganud. Mehe kohta mul räägitakse, et kusagil poolteise aastselt imestati, et kuidas laps küll ise võrekas tälja saab, kuni ema nägema juhtus – laps lihtsalt kukutas pea ees end üle ääre alla 😛
Mul ka esimene laps oli selline, kellele piisas natukesest pikutamisest. Ka nüüd teatab vahel ise, et läheme juba magama, või poeb lihtsalt voodisse. Teine seevastu on tõeline väänik. Lõunaunest loobusime, sest mina lihtsalt ei suutnud teda magama panna. Õhtul loeme raamatut, laseme tule ära ja siis ma pikutan seal kuni keskööni. Vahepeal pean iga kümne minuti tagant manitsema, et marss magama, sest muidu ta lihtsalt niheleb ja pöörleb kohutavalt. Siis tahab ta pissil käia, siis tahab ta juua, siis unustas ta vennale head ööd musi andmata. (Vend muidugi magab juba ammu)jne.
Ja kui tundub, et nüüd magab ja kõrvalt minema hakkad hiilima, siis on hops jälle silmad lahti. mul on juba nii villand sellest pikutamisest aga miski muu ka ei aita. Või siis täpsemalt öeldes, ma pole selle kolme aasta jooksul veel Laura peal töötavat magamaminemise meetodi leidnud. Loodan, et sul läheb paremini.