Väike punk arvuti taga:
Vannimõnud:
Palllll!
Elevant, mis Maris jõuludeks kinkis, on üks hetke lemmikuid:
Ükskord, kui toas hirmus palav oli, võtsin Plikal riided seljast ja jätsin ta mähkme väel mängima. Pisut hiljem avanes järgmine vaatepilt:
Milleks kandekott?
Pisike, nunnu ja magab:
Peavõru proovimas:
Kui saaks vaid kõrgemale…
Igasuguseid riideid on mõnus kaela ümber panna…
…kui hästi läheb, siis õnnestub suisa pähe tõmmata.
Loeb:
Avastasin enda jaoks hiljuti kaks uut blogi.
Esimeses neist kirjutab eestlanna Mari oma elust, tööst ja abielust Londonis – sellest teemast ei tüdine ma küll kunagi ära, eestlaste UK-kogemused on alati mõnusad lugeda ja neist leiab palju äratundmisrõõmu.
Teiseks avastasin ma täiesti juhuslikult alles nüüd blogi, mida kõik teised rohehuvilised ilmselt juba ammu teavad – Lapsuliblikas ehk Katrin kirjutab seda alates 2007. aasta detsembrist, kui otsustas minna järjest enam üle ökoeluviisidele. Hirmus huvitav lugemine, ehkki nüüdseks on blogi unarusse jäänud, sest Katrin töötab juba mõnda aega säästva eluviisi portaali Bioneer tegevtoimetajana ning kirjutamise energia läheb arusaadavalt peamiselt sinna. Ma siiski loodan, et blogi ehk ka veel täieneb ja soovitan läbi lugeda kõigil, kes teemast huvitatud.
Remondiblogisid ma pole seni eriti lugenudki – Maarja ja Sveriku oma ainult (ja kuna neil sai remont valmis, siis seda teemat enam juurde ei tule), no ja nüüd Krista kirjutab muuhulgas ka sellest, kuidas nende uues kodus asjad edenevad. Aga sihuke lugemine on hirmus põnev ja huvitav (no teadagi, tahaks ju ise ka), loeks muudkui veel ja veel.
Nii et soovitage veel samal teemal, kui keegi teab midagi, mida mul blogrollis juba pole!
Plika on viimased päevad keskmisest virilam. Abikaasa kahtlustas hammast, mina arvasin alguses, et vast ikka pole, purihambad peaks ju umbes aastaselt tulema hakkama. Eile vaatasin, et näpud on ikka kogu aeg suus, äkki tõesti – hammaste poolest on ta seni nagunii umbes kuu aega raamatutest ees olnud.
Täna vaatasin suhu kah, nii palju kui vaadata lasti. Alumise parempoolse esimese purihamba koha peal on mu meelest muhk küll, kui ma seda just ette ei kujuta (vist ei kujuta). Lusikaga veel ei kõlksunud.
Mis seal ikka. Nelson ja närimisrõngad läksid jälle käiku. Näis, kas mu kujutlusvõime varsti valge peakese ka välja pistab 😛
Peaks olema (kõigil teistel on):
Postituse pealkiri
Kirjutab Tikker blogis Hullu Tikri Päevaraamat
Aga minu puhul on ainult:
Postituse pealkiri
Kirjutab blogis Hullu Tikri Päevaraamat
Nii Bloggeris kui Blogtrees on mul nimi olemas. mis värk on?
(ma olen selle üle varemgi mõelnud, pole lihtsalt viitsinud küsida)
Ja kui ma juba küsimas olen, siis võin sama hästi seda ka küsida, millal Blogtrees blogi nimi ükskord ära muutub, kui ma ise seda juba üksjagu aega tagasi muutsin. Õigemini mitte nimi, vaid see lause, mis nime all kirjas. Mitte et eriti vahet oleks, aga lihtsalt huvi pärast…
Kui mul oleks võimalik soovida ainult üks soov, mis ei saaks olla see, et kõik mu soovid täituksid 😛 Siis ma sooviksin seda, et ma oleksin õnnelik. Kui mul õnnestuks seda soovi laiendada, siis sooviksin, et mina ja kõik mu lähedased oleksid õnnelikud. Kui saaks veel laiendada, siis sooviksin, et kõik maailma inimesed – veel parem, kõik maailma elusolendid – oleksid õnnelikud.
Ma olen tavaline inimene ja ma tahan pidevalt igasuguseid asju. Mul ei ole alati hea tuju ja ma lasen mõnikord (liiga tihti!) mõttetutel asjadel end häirida. Aga kui küsida seda, mis on kõige olulisem, siis nii kaua kui ma mäletan, olen ma alati soovinud vaid üht – et oleksin õnnelik. Õnnelik olla on kõige parem asi maailmas, sest siis pole muu enam oluline. Kui ma oleksin haige, kui mul oleks valus, kui mul oleks nälg – kui ma oleksin samal ajal õnnelik, siis ei laseks ma kõigel sellel ennast ikkagi häirida ja see ju ongi see, mis loeb.
Mäletan, et istusin ühel pimedal sügisõhtul kolm aastat tagasi Kristjaniga Levikas. Mul oli masendus, ilmselt (nagu tavaliselt) suhte- ja rahajamade pärast. Me rääkisime sellest, mida elus saavutada tahaksime ja ma nentisin, et tegelikult on minu jaoks kõige olulisem olla õnnelik. Kristjan ütles, et ma olen jõudnud kaugele, kui sellest juba praegu aru saan – et temal võttis selleni jõudmine tunduvalt kauem.
Nii et jah, ma võin lugeda ette mustmiljon asja, mis ma kõik saada tahaksin, aga lõppkokkuvõttes jõuan ma ikka selleni, et ma tahan neid asju selleks, et olla rahul, olla õnnelik. See on teada-tuntud tõde, et õnn ei peitu asjades ja rahas, samamoodi nagu ka see, et täitsa ilma nendeta on ka raske. Jättes kõrvale kogu müra ja laskumata detailidesse, siis kõige lihtsam ja tähtsam asi on siiski just seesama õnn.
Mul on hea meel, et ma sellest aru saan ja seda oluliseks pean. Ma vihastan liiga palju mõttetuste peale, ma tean, aga ma üritan samas olla iga päev ka tänulik selle eest, mis mul olemas on – seda on ju tohutult palju. Ja teate, ei möödu päevagi, kui mu näkku ei tekiks äkitselt täiesti lambist totrat naeratust ning pähe ei hiiliks mõte – ma olen nii õnnelik! Ja siis ma tavaliselt hüppan suurest rõõmust omaette ja naeratan veel totramalt. Ja need pisikesed momendid panevadki elu paika – isegi siis, kui ma võib-olla suurema osa sellest konkreetsest päevast miskipärast torssis olen (mõni päev on parem kui mõni teine, kõigil on ju nii).
Ja selleks, et mõttetutest pisiasjadest ennast mitte häirida lasta, on alati hea meelde tuletada, et kõik need hüved, mida meie peame nii iseenesestmõistetavaks, on tegelikult privileeg. Te kõik olete seda juba kindlasti lugenud/näinud/kuulnud, aga tasub alati üle lugeda – selle peaks suisa seinale kleepima, et kogu aeg silme ees oleks:
Kui tahad täpsemalt meelde tuletada, milline oleks maailm, kui see oleks 100 inimesega küla, loe siit ja siit.
Ja lõpetuseks veel mõned nii lihtsad, aga samas nii õiged elutõed, mida ma kavatsen edaspidi rohkem meeles pidada ja järgida. Jätsin need inglise keelde, kuna eesti keelde tõlgituna ei kõla mu meelest pooltki nii hästi ja loogiliselt (aga kui keegi inglise keelt ei mõista, siis siin on soovi korral kogu värk eesti keeles ka olemas):
Õnn peitub väikestes asjades. Õnn peitub hetkes. Õnn on see, kui sul on hea olla just PRAEGU. Ja me kõik oleme rikkamad, kui enamik inimesi siin maailmas. Ärgem unustagem seda!