Feb 242010
 

Ma olen esimest korda selle reisi jooksul täiesti välja puhanud. Asjad on korras, Plika magab, kohtumised on kokku lepitud… Nii et lõpuks saabus hetk, kus ma võisin rahulikult arvuti lahti võtta ning mul oli aega isegi blogid läbi lugeda.

Kõigepealt tahtsin kirjutada ühest pühapäevasest seigast, mis tol õhtul ununes – nimelt SIM kaardi jamadest. Märtsis 2007, kui esimest korda Londonisse kolisin, oli numbri ajutine sulgemine ja avamine tasuta. Veebruaris 2008 avastasin ebameeldiva üllatusena pärast kolme päeva Eestis, et hilisemal arvel kajastus teenustasu 99 krooni. Viimati Londonisse kolides küsisin üle, väidetavalt on teenustasu praegu 49 krooni – ja ma ei suuda kunagi meelde jätta, kas see läheb numbri sulgemisel või avamisel, igatahes ainult ühel korral :P

Olen seda alati iseteeninduses teinud, pühapäeva õhtul ei leidnud ma aga äkitselt kohta, kust numbrit jälle avada saaks. Otsisin kõikvõimalikud valikud läbi ja lasin emal lõpuks klienditeenindusse helistada. Ja mis tuli välja? Numbrit saab avada PAKETIVAHETUSE alt. No tra küll, ausalt, SINNA ma ei vaadanud. Ma eeldasin, et seal saab vahetada paketti, mida seal saigi… Lisaks siis ajutiselt suletud numbrit uuesti avada (mhm, ja ma oleks saanud endale siis ükskõik millise paketi ka valida, aga mulle sobib endiselt 78). Heakene küll, nüüd siis tean. Aga loogikat mu meelest sellegipoolest ei ole, ju ma siis avasin eelmine kord numbrit veel vana kujundusega iseteeninduses.

Lisaks oli meil üksjagu jamamist Eesti SIMide üles leidmisega. Tavaliselt on need kuidagi paremini ära pandud, tihti on Eestis ja Londonis erinevad telefonid, nii et pole vaja üldse välja võttagi. Seekord leidsin ühe SIMi kuskilt karbist lahtiselt teiste asjade hulgast (ise kusjuures mäletasin, et olin seda tükk aega kummuti peal näinud ja lõpuks “ära” pannud, enne kui Plika näpud taha saab)… Teine SIM oli Abikaasa igivanas telefonis, mille ta Eestis õelt laenuks sai. Panin karbist leitud SIMi oma telefoni ja tuli välja, et see ei tööta enam. Parasjagu paanikat, lasin juba emal uurida, kuidas uue saaks (kõige kiiremini saab telefoni teel tellides, iseteeninduse kaudu minevat kauem aega), kui Abikaasa äkki märkas, et mittetöötav SIM on täpselt sealt katki, kust tema oma oli. Kiskus siis oma vanast telefonist teise välja ja ennäe imet – hoopis see oli minu oma. Mis see Abikaasa telefonis tegi, ei saa ma siiani aru, mina pole seda eales kasutanud.

Lõppkokkuvõttes oleks võinud ikkagi minu SIM katki olla – lepingulise kliendina oleks probleemideta uue saanud, Abikaasal on aga kõnekaart ning sama numbriga uue simi saaks vaid 99 krooni eest ja ainult siis, kui SIMi ümbriskaart veel alles on, mida muidugi pole. Nii et Abikaasa vana hea number, mis tal aastaid olnud on ning mis kõigil olemas on, on nüüd igaveseks läinud. Kurb!

Esmaspäeva hommikul tõusime veerand kuuest. Abikaasa saatis meid Plikaga Stanstedi bussile, veerand üheksaks olin juba kohal. Ma polnud miskis hullumeelsusehoos boarding passi välja printinud ja tahtsin ainult dokumentidega turvakontrollist läbi saada (mul oli vaid käsipagas ja web check in tehtud), turvamehed naersid mulle näkku ja saatsid lahkelt Easy letti. Mingi ime läbi polnud seal saba – tädi printis lahkesti vajalikud paberid välja ning ütles, et Ryan oleks selle toreda teenuse eest £40 võtnud. Ma ei kujuta ette, kas lennujaamas enne turvakontrolli mingit printimisteenust kuskil osutatakse (sees kindlasti saaks) – see oleks olnud alternatiiv… Õnneks läks kõik hästi.

Kohvri ja ilma käruta lapsega on ikka üpris tüütu üksi reisida, teist korda ma seda vabatahtlikult ei teeks. Õnneks aidati mind igal pool – üks mees, kellega turvakontrolli järjekorras kõrvuti sattusin, tõstis mu kohvrit ja hiljem sattusin täiesti juhuslikult ootesaalis istuma Eesti perekonna kõrvale (ema-isa, kolm last ja vanaema), kes mu kottidel silma peal hoidsid, kuni Plikaga kiirelt vetsus ja mähkimas käisin.

Kuna hommikul hakkas kerget lund sadama, mis saamatute brittide puhul tähendab automaatselt kaost lennujaamas, viibis meie õhkutõus poolteist tundi, Eestisse hilinesime õnneks vaid tunni. Plika pidas ennast võrdlemisi viisakalt üleval, viimase tunni isegi magas, sain talle “oma koha” ka – istusin akna all ja vahekäigu poole istus üks mees, kes oli lahkelt nõus magavat Plikat valvama, kuni ma vetsus käisin. Palju toredaid inimesi ühesõnaga :)

Tallinna lennujaamas ootas mind juba tund aega Marit, kellelt pidin algsete plaanide kohaselt kelgu laenama, kuid otsustasin lõpuks, et seda ei lähe siiski vaja, nii et sain Plikale ainult soojad traksipüksid ja küüti Mustamäele. Saime Kaidiga kokku, istusime paar mõnusat tunnikest Siili pubis ja tegelesime õgardlusega – Plika sõi mu praest pool käest ära, nii et mul jäi kõht tühjaks. Ostsin veel praetud pelmeenid ja see täitmatu laps sõi neist ka poole ära. Õudne :P

Pips ühines meiega veidi hiljem ning sõidutas mind lõpuks enda poole ööseks. Plika jäi kenasti kolmveerand üheksa magama, nii et meie saime rahulikult keskööni juttu ajada.

Teisipäeva hommikul oli äratus kell seitse. Algne plaan oli selline, et Pips viib mu enne tööle minekut Marise ühikasse, kuhu ma oma kohvri jätan ning ma käin siis korraks kilomeetri kaugusel elava Liisi pool, et Plikale villased sokid saada. Kuna Maris polnud aga kindel, kauaks ta üldse Tallinna jääb, sai plaane lõpuks sujuvalt muudetud, nii et Pips viis mind hoopis bussijaama, kuhu oma kohvri 15 krooni eest päevaks hoiustada sain. Siis Plika kõhukotiga puusale ja Liisi poole – kuna ma olen täiesti orienteerumisvõimetu, tuli ta mulle veel poole tee peale vastu ka. Plika sai kaks paari villaseid sokke ja kõrgema säärega saapad laenuks, printisin välja kaardi, et Marise juurde minnes mitte ära eksida ning sumpasin jälle kilomeetrikese lumes. Jumal tänatud, et kelgust loobuda otsustasin, sellega oleks keerulisem olnud. Kilomeetri kaupa suudan Plikat puusal tassida küll.

Marise juures saime natuke hinge tõmmata – Plika sai hommikuputru ja Maris oli meile saiakesi ostnud… Siis läks ta hambaarsti juurde ja jättis meid kahekesi, mul oli võimalus kiirelt netis käia, meile lugeda ja paari inimesega rääkida.

Kui Maris tagasi jõudis, kiirustasime Estonia juurde, et ma Tabasalu marsa peale jõuaks. Kuna too number nendest peatustest ei läinud, mis seal ühes kohas koos olid (ju on siis osad peatused mujal), jäin marsast maha ja avastasin, et järgmine läheb alles tunni pärast. Õnneks lahenes olukord siiski positiivselt – Geily käskis mul trolliga Haaberstisse sõita ja tuli sinna autoga vastu.

Sain Geily uhke elamise ära näha (oeh, oleks endal nii palju ruumi), pisikese ja nunnu beebitüdruku üle vaadata (täiesti uskumatu, et Plika oli kunagi NII väike ja et minu kõhust tuleb varsti veel väiksem välja!) ning paar tunnikest juttu ajada… Siis pidin juba linna tagasi kiirustama, õnneks sain jälle küüti :)

Siis Solaris (polegi nii hull, kui juttude põhjal arvasin), Vapiano, Merlis ja üks kokteil… Plika jooksis mööda kohvikut ringi, plastikkaart hambus, ja tundis ennast igati hästi. Lõpuks olime sunnitud tal lastetooliga tee blokeerima (õnneks istusime sellises nurgas, et andis korraldada), Plika muutus juba liiga aktiivseks – üritas näiteks leti taha minna ja sai sealsete järskude uste käest väikse paugu.

Bussijaama läksin hirmsa varuga, sest kõik ähvardasid hirmsa liikluse ja aeglase ühistranspordiga. Buss sõitis need kolm peatust täpselt sama kiiresti kui tavaliselt, nii et lõpuks pidin pool tundi lihtsalt niisama passima. Aga Pärnu buss oli meeldivalt pooltühi, Plika pidas ennast õhtuse aja ja väsimuse kohta täitsa hästi üleval ning teeolud olid ka normaalsed, jõudsime kahe tunniga kohale (Maris, kes oli kaks-kolm tundi varasema bussiga läinud, sõitis näiteks 2h 40min).

Siis oli lõpuks kodu, puhkus ja pidusöök. Kartul ja kotletid ja kiivid ja… Plika, muide, joob täiesti korralikult ise tassist, nagu Abikaasa hiljuti avastas. Eks kallutamise tunnetamisega on veel natuke praktikat vaja – liiga täis tassist kipub kaela kallama ja liiga tühjast ei saa kätte, ise laua pealt ka veel ei võta, tuleb tass kätte anda… Aga joob ikkagi ilusti, kohe uhke tunne on.

Ülejäänud õhtu rääkisime emaga juttu ja jälgisime Plikat, kes lõbutses matrjoškadega, need olid tõeline hitt – oh seda õnne ja rõõmu, kui ühe jälle lahti sai ja järgmine seest välja tuli.

Täna hommikul sai üle mitme päeva mõnusasti välja magada, Plika ärkamist jälgida, koos hommikust süüa, duši all käia ja üleüldiselt rahus kulgeda – tänaseks oligi planeeritud kõige vabam päev, homme-ülehomme on juba juuksurid-kosmeetikud ja muud kokkusaamised, nädalavahetusel Tartusse.

Kui Plika üles ärkab, läheme Abikaasa vanavanematele külla.

Imetlesin hommikusöögi ajal ema võitoosi ning ütlesin, et tahaks täpselt sellist endale ka (me kasutame ka tavalist võid, mis külmkapis kõvaks läheb, nii et hoiame pigem laual ja praeguseni paberi sees – pole just kõige ilusam vaadata). Ema arvas, et sellist enam küll ei müüda, aga kui tema mees poest tagasi tuli, ulatas ta mulle täpselt samasuguse. Mul on nüüd ka ilmeilus moonidega võitoos, juhhei :D

CIMG9566

  5 Responses to “Hingetõmbehetk”

  1. ma juba varem mõtlesin, et mina ilma käruta lennujaama läbida ei tahaks, aga arvasin, et Sa oled kuidagi teistmoodi harjunud ja ei hakanud targutama. ja meil näiteks on kodus võikratt, kes igal võimalusel näpu võikarpi sorkab ja siis rasvast suutäit naudib :)

  2. udupea, tahtsin ju telefonidest rääkida – et numbriliikuvus ja asjad. kas see ei päästaks kuidagi?

  3. No käru maha jätmine oli ka õige otsus, Eestis oleks see ristiks kaelas olnud. Numbriliikuvus kõnekaardi puhul paraku ei aita…

  4. ega ma jah ei kujuta neid lumeolusid enam päris hästi ette. siis selles suhtes ju kõik hästi :)

  5. Sina ja su boarding pass… IRW

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.