Nädalad lendavad jube kiiresti mööda. Alles oli esmaspäev ja juba jälle reede. Suurepärane! Nädalavahetused on ju nädala parim osa.
Teine rasedus möödub ebareaalselt, kolmapäeval saab juba 20 nädalat täis. Ei ole kuidagi päriselt sellist tunnet, et ma nüüd olekski rase ja… Sellist erilist tunnet, mis esimesega oli. Väsimus, iiveldus ja muud ebameeldivad esimese trimestri nähud on ammu möödanik, nüüd on ainus märk suurenev kõht, kus üks tegelane aeg-ajalt vaikselt toksib. Teksad enam jalga ei mahu, õnneks on mul dressipüksid ja vabaajapüksid. Jope lukk läheb raskustega kinni, õnneks avastasin kapist aasta tagasi Reservedist soodukaga ostetud kevad-sügismantlid, mille nööbid veel kinni lähevad, ehkki natuke juba ka kisub. Igatahes on äärmiselt värskendav käia väljas ilusa punase mantliga – ilmad on siin soojad, 10+ kraadi, enamik päevadest on päike ka väljas (täna küll mitte), üldse on hea ja kerge olla… Ilus tunne kohe, noh.
Abikaasa tegi täna ettepaneku, et homme tuleks suurpuhastust teha. Äärmiselt tervitatav – tavaliselt olen mina see, kes peale käib ja lõpuks jääb ikka kõik tegemata. Aga noh, korteriomanik avaldas kaks nädalat tagasi soovi külla tulla, et pööningult oma kokkupandav töölaud või midagi muud sama jaburat ära viia, ta võib vabalt seda nüüd teha… Murakas tuleb kolmapäeval… Ja no sünnipäevaks on ikka kohane kõik puhtaks küürida – mis siis, et mingit pidu ei tule. Endalgi hea olla 🙂
Pluss muidugi meie iganädalane poeskäik, mida ma alati rõõmuga ootan. Abikaasa on selle nädala jooksul autoga probleemideta sõitnud, eks ole näha, mis homme saab, kui veidi pikem teekond ette võtta. Peangi hakkama poelisti tegema.
Või õigemini alustuseks lähen teen hoopis hommikusööki. Plika sõi tund aega tagasi ilusti ise kõik oma pudru ära ja jogurtit ka veel peale, mina ei ole veel söömiseni jõudnud…
Millal siis see poisi/tudruku teadasaamise ultraheli on? 🙂
Sellega on tore lugu. Kui aega panin, pakuti kõigepealt 10. aprilli lõunat. Küsisin, kas õhtupoole ei saaks, et mehel oleks kergem kaasa tulla. Öeldi, et ikka saab.
Mitu päeva hiljem avastasin kodus paberitest, et see õhtupooliku aeg oli pea kaks nädalat hiljem ehk 22. aprillil. Urr! Kui nad oleks mulle seda maininud, oleks varasema ja lõunase võtnud.
Mul on siis juba 24 nädalat, mis on mu meelest LA jaoks natuke hilja (19-22 on norm). Kui ennast Eestis arvele võtsin, siis ämmakas arvas, et kuna KV ja double test olid korras, siis pole vahet, võin hiljem minna küll.
Siin oli mul viimane ämmaka aeg Eestis olles, Abikaasa helistas ja sai viis päeva edasi lükata, siis unustasin lihtsalt minna 🙂 Nüüd, kaks nädalat hiljem, võtsin ennast lõpuks kokku ja lasin uue aja panna, sain järgmiseks teisipäevaks – eks vaatan, kas nemad ka arvavad, et 24 nädalat on LA jaoks okei aeg.