Kommenteerisin just üht Marta postitust, mõtlesin, et võiks ju enda blogisse ka kirjutada.
Ma nimelt olen siin elades muutunud täiesti allergiliseks muruniidukite müra suhtes.
No üldse, igasugune liigne motoriseerimine käib mulle närvidele. Tartus elades oli tihti asja Toomemäele ja sügiseti rikkus sealset mõnusat rahu alati mõni lehepuhuja. No ja oleks neist siis kasu olnud! Selle töö oleks täpselt sama edukalt ja kiirelt saanud ära teha ka rehaga, tegelikult ka, ma ju jälgisin neid. Kui järele mõelda, siis lehepuhurid häirisid mind juba Londonis, mänguväljakul. Ja oleks nad siis mõne sellise aja valinud, kus lapsi eriti pole, no näiteks varahommikul… Ei, ikka kõige magusamal mänguajal oli vaja müristada ja haisutada.
Nüüd elame aiaga (era)majade tänaval ja ilusa ilmaga tundub keegi kuskil alati müristavat. No ma tean ju tegelikult küll, et inimeste graafikud on erinevad, töö tahab tegemist, kedagi ei saa keelata, pole mingi öörahu aeg ka, kui tahad vaikust ja rahu, koli metsa… Ja nii edasi. Aga meil on naaberkrundil üks usin tädike, kes minu meelest igavusest üle päeva müristab. Hea küll, ma ilmselt liialdan, teate ju küll, kuidas asjad TUNDUVAD. Igatahes on pidevalt kuskil mingi mürin.
Ma saan aru traktoritest, kui tegu on meeletu krundiga, aga… On ju ka neid mittemürisevaid võimalusi. Meil näiteks on memmelt päranduseks saadud selline jubin, mida enda ees lükata, veereb ja lõikab. Ma ise pole seda küll kasutanud ja Abikaasa käest kuulsin, et olevat raske lükata, ei ole väga mõnus ühesõnaga. No aga kindlasti oleks sellist sorti masinaid ka paremaid. Ja vikatid oleks ju veel. Ja nii edasi. No meil on krunt naabritega kahe peale umbes 1200 ruutu, millest ca 1000 vast ei ole hoonete all. Meie aiapoolest on palju peenraid ka, naabritel on rohkem muruosa. Neil vist on mootoriga niiduk, aga nad õnneks tihti ei niida.
Ühesõnaga… Liiga motoriseeritud elu on meil. Küll oleks hea, kui saaks kõigi lähikondlastega kokkuleppele, nii et mingis raadiuses oleks paar kindlat niitmise kellaaega ja ülejäänud ajal oleks rahu majas. Ilus unistus 😀 Minust küll pole seda inimest, kes läheks naabritele taolist ettepanekut tegema ja tõenäoliselt saadaks pooled mind pikalt ka.
Metsa kolimise isu ka pole, tuleb lihtsalt paksemat nahka kasvatada. Kõrvadesse 😀
Uh, hommikune lehepuhumine on üks nõmedamaid asju! Elutsen praegu päris palju vanaema juures, kes elab kesklinnas. Vanaemal on vanad puust aknad, mis tähendab, et kõik on täiesti läbi kosta ja lehepuhumisega alustatakse kuskil 7 paiku hommikul.
Umbes selline tunne on nagu keegi koristaks su toas tolmuimejaga sel ajal kui sa magada üritad..
Ma olen eluaeg eramajade piirkonnas elanud ja ma olen jälle täiesti immuunne muruniiduki müra suhtes. Nii loomulik heli minu meelest 🙂 Teatud piirkondades on olemas aga nt piirkondlik kokkulepe, et pühapäeviti ei niideta.
Vikatiga ikka ilumuru ei niida 😀
Sa räägid justkui inimene, kes pole ealeski muru niitnud, vikati käes hoidmisest rääkimata – näita mulle tänapäeval mõnda inimest, kes muru vikatiga pügab ja see mootorita vidin – proovi enne korra ja siis hakka virisema.
Aga see on küll ilus kokkulepe kui pühapäeval ei niideta.
Tõesti, kohe tunda, et sa pole just palju muruniitmist oma elus näinud 😛 Niida mõnda aega ise muru ja küll siis hakkad isegi murutraktorist unistama ja tavalise niiduki müra on üpris talutav 🙂 Ok, pühapäeva varahommikul mitte. Sel juhul peaks Viljandisse kolima, seal on niitmise ja ka puude saagimise keeld pühapäeval, kui mälu ei peta. Pean ütlema, et muru niitmine on küll päris raske (kahes eelmises kodus u 1100 ja 2000m2 puhtalt muru kord nädalas niita, nüüd ainult mõnisada m2, aga seda mina ei niida), aga siiski mu kõige lemmikum aiatöö. Piisavalt aktiivne, ei pea kükitama ega kummardama, saab omi mõtteid mõlgutada ja päike hakkab ka veel peale. Olen elanud üle poole oma elust üsna vaikses piirkonnas Pärnust väljas, mind näiteks selle kesklinnaelu juures ka pärast 5 aastat häirivad autod, pealegi linnulaulu on liiga vähe ja täielik vaikus puudub. Niidukeid ma ei kuule muidu kui suur traktorifänn Annu hüüab, et emme, kuuled, takk! Ehk sina harjud niidukimüraga paari aastaga ära 🙂
Kõigega harjub. Meil on niita ca 7500 m2 – esimesed aastad tegime niidukiga, nüüd juba kolmandat aastat traktoriga. Kuna naabreid meil vaid 3 – siis enamjaolt mürisevad traktorid ühel ajal…aga tiheasustuses ajaks ka närvi mustaks kui kõik erineval ajal põristaks. Tean, et nii mõnigi omavalitsus või siis tänav on teinud kokkuleppe – kehtestades muruniiduki kasutmise keelu teatud päeval või siis alates mingist kella-ajast.
Hahaaaaa…lahe teema.Ma elasin pikalt Tartus Vana-Ihastes.Pole mingi saladus,et Tartu on minu armastus nr. 1 ja sinna ei aita ei püssi- ei ussirohi.Nüüd,siin metsade vahel tunnen ma ausalt puudust muruniidukite mürast,naabrite grillidest tõusvast lõhnast ja neid nö pisikesi asju on veel.Linnulennult läbi metsa on lähima naabrini,kelle toimetusi me kuuleme ehk peaaegu km.Kui tuul soodne,siis kuuleme,kui ta seal toksib ja ehitab või kui muru niidab.Ausalt noh,nii hea soe tunne tekib kohe,et lase olla.Aga eks see ongi nüüd mul tagurpidi pööratud tunne ja tahtmine ja vajakajäämine – linnast maale kolinuna tunnen ikka naabrist kui üleaedsest aeg-ajalt puudust.Ainult muidugi heast naabrist ja naabritega on mul siiani terve elu vedanud….
Ma ei tea, mind ei häiri muruniidukite müra üldse. Käib nagu suvega kokku. Kl 6 hommikul ehk küll, aga muidu ei tee väljagi. Minu jaoks tundub kuidagi nii tühine mure. A see olen mina.
Minu jaoks on ka millegi pärast muruniiduki mürin enam-vähem samas kategoorias vihmasabina ja linnulauluga ehk n.ö white noise, mis absoluutselt ei häiri. Keegi võib vabalt minu akna alt muru niita, ma teadvustan fakti ja magan rahulikult edasi.. 😛
sulle teadmiseks, et vikat on siiski mõeldud pikema heina niitmiseks, mitte õuemuru pügamiseks. see on ka tõsi, et võiksid selle mootorita niidukiga või vikatiga enne oma õue ära niita ja alles siis teiste kallal virisema hakata. kui peale seda motoriseeritud elu ikka närvidele käib, siis on asi kas sinu närvides või selles, et elad totaalselt vales kohas.
Me kasutame mootorita niitjat. Kaasaegne iseterituv variant on ikka väga mugav ja vaikne 🙂
Me hooldasime oma muru vikatiga. 🙂 Polnd hullu miskit. Ja tegu polnud heinaga kah.
– ma armastan muruniidukite häält. Elan totaalselt vales kohas.. Karlovas ikka väga nautisin seda niitmise häält ja laste kilkeid jne. Praegu Ropkas ainult mopeedid ja autod.
Mulle nii meeldib muruniidukite hääl – korralik suvine tunne tuleb 🙂
Korraliku murupinna ja kaasaegse mehaanilise muruniidukiga saab hakkama küll ja ei ole raske ka, kui pidevalt niita, nii iga 2 nädala järel. Ainult et see mehhaaniline on päris kallis, ostsime Partneri oma ja minu meelest kroonides oli see paari aasta eest üle kahe tuhande.
Ma vihkan ka igasugu motoriseeritud vahendeid ja nende mürinat. Ainsad erandid on traktor ja võsalõikaja, sest nendega tehakse päristööd ja see teadmine rehabiliteerib nad mu kõrvade silmis. Aga ma ei kujutaks üldse ette, et ma peaks kusagil elama, kus pidevalt müriseb, mul läheksid närvid täiesti läbi. Kõige vähem talun ma selliste masinate müra, millega tehakse lõbusõitu (ATVd jmt), sest keegi produtseerib enda lõbustamise eesmärgil tohutult müra ja segab mul samal ajal lõbusalt aega veetmast (sest ma olen ju närvis ja pahane, kui ma seda kuulama pean). Sellised masinad võiks ikka jääda sinna, kus nende jaoks spetsiaalselt koht mõeldud. Kui mina enda aega lõbusalt veedan, siis ma püüan mitte sellega teiste inimeste elukvaliteeti halvendada. Aga muru pügavad meil lambad, nad pole ka nüüd täiesti müravabad, aga need harvad "määd" on pigem toredad.