Mar 122012
 

Ma olen viimastel kuudel mõelnud tohutult palju haridusest – nii lasteaedadest kui koolidest. Teema muutus aktuaalseks esiteks seoses Plika lasteaiakogemusega ning teiseks ideega luua Pärnusse waldorfkool.

Mul endal pole lasteaiast mitte ühtegi (halba) mälestust. Vanu fotosid vaadates meenuvad mõned üksikud seigad, kõik on mälestustes tore. Ma käisin erirühmas, kus laste arv oli vist väiksem ka.

Algkoolist on mul samuti väga vähe mälestusi, osad neist vaid ema juttude põhjal. Ma armastasin oma klassijuhatajat – ema rääkis, et olin teda joonistanud, kroon peas. Ma kartsin kõigest hingest inglise keele õpetajat – ta oli ilmselt hea õpetaja keskkoolile, kindlasti mitte aga esimese aasta koolijütsidele. Jällegi ema meenutus on see, kuidas rääkisin, et ma olevat palunud jumalat :D Et meile tuleks uus inglise keele õpetaja. Ja muideks, tuli ka!

Veel üks mälestus on nähtavasti esimesest kehalise kasvatuse tunnist. Ma arvan, et meid pandi rahvaste palli mängima, ma sain palliga pihta, hakkasin nutma, mind saadeti pingile istuma. Ja ehkki ma pole sugugi kõige hullemas vormis ning õpetajad on olnud alati vägagi lahedad, pole kehaline mulle kunagi meeldinud, rahvaste palli vihkan siiani kirgliselt.

Mind narriti prillide pärast ja sõpru oli mul klassis üsna vähe. Samas pole sellest narrimisest mingeid selliseid hingehaavu, mida ma selgelt mäletaks – järelikult midagi väga hullu polnud. Ja piisab paaristki sõbrast, et oleks, kellega aega koos veeta – ma ei mäleta ka seda, et oleks ennast väga üksikuna tundnud.

Ühesõnaga algkoolimälestusi on vähe – ülejoontes on need pigem positiivsed, mõne negatiivse aspektiga. Ei miskit hullu ju?

Viiendasse klassi läksin ma Sütevakasse. Ka seal narriti mind alguses prillide pärast, pandi igasugu hüüdnimesid. Ega see meeldiv polnud, aga jällegi – midagi hullu ka mitte. Mida aeg edasi, seda vähemaks narrimine jäi, 8-9. klassis tuli inimestel lõplikult aru pähe. Sõpru oli mul mitu tükki ja nendest täiesti piisas. Kuni keskkooli lõpuni kujunes kuidagi välja nii, et oli paar inimest, kellega kõige rohkem suhtlesin, siis veel paar-kolm-neli, kellega esimestest vähem, aga ülejäänutest rohkem suhtlesin. Ja siis olid kõik ülejäänud, kelle vastu mul polnud mitte midagi, kes olid toredad, aga peale viisakusväljendite ja üldise õppimisega seotu ma nendega väga ei rääkinud. Meil olevat üldse üsna killustunud klass olnud, on mulle räägitud. Siis ei osanud ma sellele mõelda.

Ma olen siin korduvalt kurtnud, et ma ei oska õigesti õppida – terve põhi- ja keskkooli aja sain kenasti läbi korralikult konspekti tehes, selle ilusti pähe tuupides, ära vastates… Ja pärast hea hinde saamist ununes kogu see kraam õige kiiresti. Samamoodi jätkasin ülikoolis, sest teisiti ei osanud. Eriti hiilgavaid tulemusi ma nii just ei saavutanud, ülikoolis oli vaja rohkem oma peaga mõelda, kui see mulle meeldinud oleks.

See on nii kummaline. Ühest küljest ma tõesti tean, tunnen ja usun siiralt, et ma olen intelligentne, et ma olen tark, et ma tean kõiksugu vajalikke asju, õpin iga päev midagi uut, tean ka maailma asjadest ühte, teist ja kolmandat, et ma olen vägagi võimekas ning kui ma leiaksin õige valdkonna, kus ennast tõestada, siis suudaksin ma endast tohutult palju anda.

Ja teisest küljest teeb oskamatus õigesti õppida meele tohutult mõruks. See, et ma olen töötanud siin, seal ja kolmandas kohas, olnud igal pool hinnatud töötaja ja tundes ise samal ajal, et ühest küljest jah – ma olen kuradi hea ja väärtuslik töötaja, teisest küljest aga ka seda, et ma ei tea sugugi kõike, mida minult eeldatakse ja ei tahagi teada, sest see asi lihtsalt ei huvita mind nii detailselt. See, et ma ei tea senimaani, mis on minu kutsumus, mida ma peaks oma eluga tööalaselt peale hakkama. See, et ma ei suuda siiamaani absoluutselt paigal istuda ja (teooriat) kuulata, vaid jään selle peale raudselt uniseks, ei suuda jälgida…

Mul on tunne, et ma ei oska asju seostada, kastist välja mõelda, näha suurt pilti. Kui keegi käsib teha mul midagi, kus tuleb kasutada oma loovust, siis tekib täielik kramp – ma ei ole loominguline, ärge sundige mind. Kui pean kuskil osalema mingis rollimängus või tegema mõne väikese näidendi – ma tahaks maa alla vajuda ja minema joosta. Jätke mind rahule!!!

Tegelikkus on ilmselt see, et asjus, mis on mulle endale huvitavad, mis on minule ja mu elule kasulikud, omaenda probleeme lahendades – siis olen vägagi loov. Oskan otsida, õppida, analüüsida, lahendusi leida. Siis pole mingit krampi – keegi ei käsi midagi teha, ma teen seda enda jaoks. Ma ei mõtle, kuidas need teadmised, mida ma ühest ja teisest kohast saan, sobituvad suuremasse pilti ega tunne, et voh, nüüd ma tegin midagi nii loovat. Tegelikult ma teen ilmselt seda kõike kogu aeg :P

Ühesõnaga ühest küljest on kõik kõige paremas korras, teisest küljest jällegi on kõik väga jama. Ma olen palju mõelnud, miks ma ei oska õppida. kas ma olengi selline? Mul on nii raske uskuda, et olen, sest saate aru, noh, ma tunnen, et ma olen põhimõtteliselt täitsa tark :D

Maris, minu pinginaaber ja üks mu parimaid sõpru, on täpselt selline inimene, nagu mina olla tahaksin. Ta suudab absoluutselt kõiges, mida õpib, midagi huvitavat leida. See on lihtsalt nii köitev – lugeda, kuidas ta jälle millestki vaimustub. KÕIK pakub talle huvi ja ta oskab seda kõike seostada. Ma arutlesin temaga pikalt teemal, kuidas mu tuupimisega siis ikkagi niiviisi läks, kus see viga on. Ja no tõepoolest, Sütevakas küll ei ole. Selleks ajaks, kui ma sinna jõudsin, olin juba arake ega ei julgenud suuremat oma peaga mõelda. Maris luges mulle ette terve rea asju, mis olid kõik just sellised, et panna meid loovalt ja oma peaga mõtlema, laiendada meie silmaringi. Ja enamikku neist asjadest ma jälestasin siiralt!

No näiteks tantsupidu, me pidime igal aastal ise gruppides tantsukava välja mõtlema ja hiljem seda esitama – oh issand, kui õudne piin see minu jaoks oli. Kõrvaltvaatajana on see mu meelest tohutult äge, ma armastan tegelikult tantsimist, tantsu vaatamist, teiste tantsud olid ägedad ja ma oleks nii tahtnud, et ma ise ka seda kõike armastaks. Aga ma kartsin, tundsin ennast idioodina, olin igal aastal püstihädas.

No ühesõnaga… Parim seletus, mis ma siiani olen välja mõelnud, on see, et kõige tõenäolisemalt kusagil algklassides oli ikkagi see koht, kus minu loominguline mõtlemine ja julgus paugu said. Sest ausalt, ma ei ole tegelikult selline! Ma oleks olnud võimeline palju enamaks… Aga miskipärast kartsin. Kartsin nagu tuld kõike, mis erines tavapärasest turvalisest tuupimisest. Mis seda kõike siis põhjustas? Tundub tobe süüdistada väikest narrimist, ranget inglise keele õpetajat või halba kogemust kehalises kasvatuses. Tundub tobe üldse teistes süüdlast otsida. No ma ju ei mäleta kõike, mis toimus, mul pole õrna aimugi. Äkki ma ikka lihtsalt olengi ise selline hädapätakas? Ma ei tea siis ainult, mis nipiga ma Sütevaka sisseastumiskatsetel nii põhi- kui keskkoolis alati pingeridade esiotsas olin… Ülikoolis enam mitte ja mõeldes praegu, mis ajenditel ma seda eriala õppima läksin ning KUI eluvõõras ma olin, oleks olnud täiesti vale mulle tasuta koht anda.

No vahet pole, mina olen juba suur ja asjalik. On asju, milles ma tahaks olla targem ja vabam, kui ma olen, aga mul on siiski üsna hästi läinud ja küll ma saan hakkama. Minu suurim soov on aga see, et minu lastel läheks minust paremini. See on minu jaoks lausa eluliselt oluline, et nende loovus ja kastist välja mõtlemine ei saaks kuidagimoodi pärsitud, et nende mängulisus ja fantaasia oleks alles ka siis, kui nad on juba täiskasvanud.

Ja sellepärast ma mõtlengi lasteaedadest ja koolidest. Loen igasugust infot alternatiivsete pedagoogikate kohta ja murran pead, mis teha.

No alustuseks lasteaed. Mul tõesti pole sellele lasteaiale, kus Plika mõnda aega käis, ühtki etteheidet peale rühma suuruse. Selle suurusega pole aga midagi teha – on nii, nagu on. Teha saaks ainult üht – panna oma lapsed väiksema rühmaga erahoidu ja maksta selle eest kõva raha. Ja teate, kui mul seda raha oleks, siis ma vist maksaks ka. Kas on, eks seda ole näha. Praegu küll veel ei ole, aga sügiseni on aega :D

Ja edasi kool. Ma olen tohutu Sütevaka fänn. Minu tunded Sütevaka suhtes on nii vaimustunult patriootlikud, kui üldse olla saavad. Mind üldse ei häiri see, et mina ise olin tuupur ja jälestasin kõike loovat. Ma armastasin oma klassi, oma kooli, oma õpetajaid. Minu meelest oli seal lõpp lahe, ja paljuski just kõigi nende eriliste ja loominguliste võimaluste pärast. Täna jagati just FB-s uut videot Sütevakasse sisseastujaile, ma vaatasin ja õhkasin – sest ma lihtsalt armastan oma kooli nii palju. Minu jaoks on see konkurentsitult Eesti parim kool. Tallinna eliitkoolid tekitavad minus õudust, Tartu omadest ei tea ma midagi, aga Sütevaka ei ole tõusiklikus mõttes eliit – seda ma võin kinnitada, käsi südamel. See on väike ja armas ja lõpmata lahe ning sinna tulevad kokku kõik need helged hinged, kes tahavad õppida. Pole mitte ühtki kooli, kuhu ma oma lapsi parema meelega panna tahaksin. Ja just sellepärast olin ma ka nii rõõmus, et kolisime Pärnusse. Ja veel rõõmsam selle üle, et Sütevaka plaanib teha algklassid.

Aga. AGA. Mida rohkem ma loen waldorfpedagoogikast, seda enam see mulle sümpatiseerib. Ma ei viitsi siin neid põhimõtteid lahti seletama hakata – keda huvitab, võib lugeda näiteks siit, veel põhjalikumalt sellest raamatust. Ma tean, et paljud on skeptilised, aga tihti on see teadmatusest või mõnest üksikust kontekstist välja kistud faktist. Mulle nii väga meeldib waldorfi lapse arengut arvesse võttev käsitlus, see tundub mulle palju õigem ja loogilisem kui tavakoolide ülesehitus.

Waldorfkooli loovad vanemad ise. Need tekivadki nii, et asjast huvitatud aktiivsed inimesed võtavad kätte ja teevad ära. Ja praegu on Pärnus see mõte juured alla saanud. Ja ehkki see ei saa kindlasti mitte kerge olema, siis ma usun, et sellest saaks asja.

Waldorfkoolis sõltub tohutult palju klassiõpetaja võimekusest. Mina olen lootusetu optimist ning arvan, et küllap leiaksime need võimekad õpetajad. Waldorfkool ei sobi kõigile lastevanematele – see eeldab nende aktiivset osalust. Mina oleksin suurima heameelega oma lapse koolielus osaline. Mulle meeldib mõte sellest, et kooli ja kodu vahel on pidev koostöö – et ma tunnen inimesi, kes minu last õpetavad, et ma olen alati kõigega kursis, et lapsed kasvavad inimesteks kodu ja kooli tihedas koostöös.

Aga. AGA. Selle kõige kõrval olen ma ikkagi nii tohutu Sütevaka fänn, et minu süda on üsna kaheks. Enne oli hea lihtne, Sütevaka oli ainus ja kindel, iseenesestmõistetav. Nojaa, muidugi katsed ja nii edasi, aga küllap minu geenidega lastel oleks need edukalt läinud :D

Nüüd aga on siis ka waldorfpedagoogika. Ja selleks, et Pärnus oleks olemas waldorfkool, kuhu oma lapsed panna, peaksin ma ise midagi ära tegema. Ja ma tunnen, et ma vabalt võiksin teha. Samas võtaks see ikkagi üksjagu energiat ja sebimist… Ma kahtlemata leiaks ja võtaks selle aja, pole küsimustki, asi oleks seda väärt… Aga… Aga Sütevaka? Äkki ma ikkagi otsustan lõpuks, et Sütevaka oleks parem valik?

Kõige rohkem ma vist mõtlen, et üheksa klassi võiks ju waldorfkoolis ära käia, siis jõuab veel Sütevakasse ka. Jajaa, ma tean, kuidas kaheldakse, kas waldorfkoolist tulnud laps ikka tavakoolis hakkama saab, ta pole ju harjunud. Mina küll usun, et üheksa aastat waldorfkoolis teevad minu lastest helged ja lahtise peaga inimesed, kes on põhikooli lõpuks juba piisavalt intelligentsed, et saada aru, miks teistes koolides on teistmoodi õppetöö (st rohkem paigal istumist), miks see hea on… Et nad saaksid sisse ja saaksid hakkama.

No aga kunagi ju ei tea.

Tartusse waldorfgümnaasiumi neid vaevalt saatma hakkaks ja üle põhikooli kindlasti Pärnusse ei tuleks.

Ühest küljest suur sümpaatia waldorfpedagoogika vastu, teisest küljest suisa arutu armastus Sütevaka vastu ning absoluutne kindlus, et see on “tavalistest” koolidest Eesti parim. See on mu suur unistus, et minu lapsed saaksid ka käia Sütevakas.

Jajaa, ma olen põhimõtteliselt valmistunud kõigeks – näiteks selleks, et nad ei tahagi sinna minna. Või ei ole nad nii intelligentsed, nii suured õppijad. Ma kindlasti ei hakkaks sundima. Aga minu meelest on tunduvalt tõenäolisem variant see, et nad tahavad ja oskavad :)

Sütevakas algklassidesse plaaniti ka mu mäletamist mööda ainult 16 last, see oleks iga kell etem kui tavaliste koolide 24 või mis iganes seal on.

No ja siis on muidugi veel Pärnu Vabakool, mis on mulle iseenesest ka äärmiselt sümpaatne. Aga sellegipoolest tundub, et kõige rohkem on südames ikka waldorf ja Sütevaka.

Nii ma siis juurdlen nagu segane. Mis oleks lastele parim? Ma olen alati seda meelt, et tuleb lähtuda sisetundest, aga see ongi segaselt pooleks, kisub nii ühte kui teise suunda.

Eks mul on veel küllalt aega mõelda ja lõpuks läheb kõik ikka nii, nagu minema peab.

  8 Responses to “Mõtisklused parimast haridusest”

  1. mulle tohutult meeldib sinu energia asjadega põhjalikult ja sügavuti tegeleda. minu meelest sa just teed omale huvitavad asjad põhjalikult selgeks.

    mina olen pigem see tüüp, kes ütleb, et alati on nii tehtud (a la kooliharidus või vaktsineerimine vms) ning ei püüagi seda vaidlustada või alternatiive leida.

    kuidas sinu energiale õige suund ja rakendus leida, selles on küsimus ;)

  2. Panin just üks päev oma blogisse ülesse ühe TED loengu. Ma arvan et sulle meeldiks see.
    Kuula ja vaata siit
    http://knightscastle-alice.blogspot.com/2012/03/ken-robinson-says-schools-kill.html

  3. oh, lugesin ja kogu see "meenutus" ja kogemus lasteaiast, algklassidest, koolist, õppimisoskusest, kastist väljapoole mõtlesimisest oleks nagu täpselt minu kirjutatud.

    Ma ka mõtlen, mõtlen, et ma nii tahaks, et minu lapsed saaksid teistsuguse pagasi eluks kaasa. Julguse mõelda, olla ja tegutseda vabalt, kammitsemata ja ilma kartmata, et äkki juhtub "midagi koledat", kui teed teistmoodi…
    aga waldorfis ei ole ma veel veendunud, kuigi meil on külje all eesti parimaks tituleeritud waldorfkool Johannese kool Rosmal… eks vaatab ja mõtleb veel.. praegu on meil väga tore lasteaiarühm, aga kui seal hakatakse midagi muutma, nagu ma kuulsin, siis tuleb miskit muud välja mõelda :?

  4. Mina olen ka väga palju möelnud, mis mu laste haridusest saab. Oma koolikogemustest ütlen, et mingit loovust ma koolist kaasa ei saanud, puhas tulemuste püüdmine, mitte ind omandada teadmisi. Oma lastele ma soovin midagi muud. Ma näen, kui innustunud mu poeg on uutest teadmistest. Ma kardan, et tavakool lämmataks selle innustuse. Ja minu loovus on arenenud tänu mu lastele.
    Lugesin postimehest, et pärnusse plaanitakse luua waldorfkool ja mul on selle üle hea meel. Plaanime lähiaastatel tagasi pärnu kolida ning eelnevalt ongi laste haridus suurimaks probleemiks pärnus. Kuigi ma valmistan end ette selleks, et võiksin kogu pk aja oma lapsi koduopetada, ei ole see mu lastele kohustuslik. Usun, et oige viis selgub siis, kui lastel on aeg kooli minna. Ning usun, et Sinu puhul on sama. Kui lapsel on käes kooliaeg, siis olenevalt lapse teadmistest, arengust ja soovidest tuleneb ka oige lahendus.

  5. Minu arust jätsid sa mainimata pere (ema ja isa) rolli lapse isiksuseks kujunemise ja inimeseks kasvamise juures. Ei tule KÕIK ainult koolist. Ükskõik, millise variandi valid, saad ise palju ära teha ja last toetada. Kasvõi sellega, et kui lapsele ühes koolis ei meeldi/ei sobi siis kooli vahetada. Minu jaoks läks koolis käimine iga kooli vahetusega aina meeldivamaks :)

  6. Ma kirjutasin, kuidas mulle meeldib väga waldorfkooli eeldus, et vanemad osalevad koolielus aktiivselt, kuna ma tahaksin oma lapse eluga kursis olla ning minu meelest saabki lapsi kõige paremini kasvatada õpetaja ja vanema tihedas koostöös, mõlemal on võrdselt oluline roll.

  7. Ei ole ju! Õpetaja roll on lapsi õpetada – kasvatamine on vanemate töö. Seepärast ei ole ka koolis enam kasvatajad – nende töö (võtame nüüd väga rangelt asja, mul pole mingit vaenu ega muud probleemi õpetajate vastu) on last õpetada 4-8 tundi päevas. Nende töö on, et laps teaks seda, mis on õppekavas. Kõik! Ülejäänud, ja seda on ometi kordades rohkem, on ikka vanema õpetada. Olenemata sellest, et koolis veedab laps ikka väga palju oma ajast.

    Minu arust lükatakse (ja siinkohal ma ei süüdista kedagi ega käi see otseselt Sinu pihta) liiga suur vastutus koolile. Umbes nii, et kui laps kooli läheb, küll ta siis õpib ilusti paigal istuma, küll ta siis õpib tere ütlema, küll ta siis õpib viisakalt vait olema etenduse ajal jms. Ja siis kõlavad sellised ähvardused, et "vot kui sa kooli lähed siis…". Muidugi lapse kasvades ta kannatus ja püsivus aina suureneb/pikeneb kuid loota, et õpetaja raskema töö ära teeb on vale.

    Kui sa siin süüvisid enda kooli ellu, siis mõtle ka sellele, millised väärtused sa kodust kaasa said? Mida sa teed sellist, mis täpselt meenutab su ema? Kuidas sa reageerid asjadele samamoodi jms? Kuidas su lapsepõlv (kodune kasvatus) su edasist elu on mõjutanud?

  8. Heh, ma ei tea jah, ma pole kunagi eeldanud, et ma peaks kogu kasvatustöö õpetajate õlule lükkama või et nonde sinu näites mainitud elementaarsete asjade õpetamine oleks õpetaja töö. Ja minu mõte polegi kunagi olnud see, et õpetaja peaks lapsi kasvatama, ma lihtsalt mõtlen, et lapsed KASVAVAD üsna võrdselt nii vanemate kui õpetajate mõju all, seega on õpetaja isiksusel ja õpetamise meetoditel äärmiselt oluline roll.

    Ma olen igati nõus, et kodu ja vanemate roll peaks lapse kujundamisel olema esmane ja kõige olulisem. Samas usun ka seda, et olgu kodune kasvatus kuitahes imeline, kui satuvad ikka s*tad õpetajad ja/või koolikaaslased, siis… Siis on ikkagi halvasti :)

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.