Kuna mina kuulun teatavasti nende õnnetute hulka, kes ei talu ei liigset kuuma ega ka külma (enamikul on emma-kumma puhul taluvus parem, mul mitte :D), olen selle suve jahedust täiega nautinud. Nädalavahetusel oli see-eest keel vestil, vedelesin enamiku ajast diivanil ja ei jõudnud midagi asjalikku teha, blogi kirjutamisest rääkimata.
Tänane ilm oli jälle hingeõnnistus. Hommikul ärgata oli veel palav, aga läksin kohe ja tegin kõik aknad-uksed lahti, siis lebotasin mõnuga diivanil ja nautisin värsket õhku. Jõudsin jälle sooja sööki teha ja sain keset päeva rohida – õndsus. Kuumalaine ajal olin väga tubane, ehkki õhtul 22-23 paiku sõstraid korjama minnes jäi ikka mingi umbrohi ette, nii et sõstrakauss vao vahele ununes ning ohakad lendama hakkasid.
Ma ei kujuta ette, kas ma jõuan päriselt selle aia enne välja kolimist korda saada. Teoreetiliselt peaks terve p*rsetäie maad, kus praegu läbisegi umbrohi ja lilled kasvavad, läbi kaevama, ära tasandama ja muruseemet külvama. Kaevamine ise tundub juba ilgelt keeruline olevat, kas sellest ühest korrast aga üldse piisab, et kõik ebavajalik kraam (umbrohujuurikad st) piisaval määral välja saada, no ja naabrinaise jutust sain aru, et iga muruseeme polevat kah hea. Kuradi tuumafüüsika 😀 Aga hädasti oleks vaja aed teha selliseks, et uutel elanikel oleks kerge hooldada, vaevalt et keegi siin väga palju teha viitsiks ja umbe kasvada lasta ka ei saa, kui minu umbrohi tolmlema hakkab (või mida iganes noh, ennast reprodutseerima :D), oleks ju ümberkaudsetel aedadel ka asi üsna pees.
Õppesõidus on suurimaks probleemiks parkimine. Ma juba löön järgmist, kes tuleb ütlema, et ise pead vaatama ja tunnetama. Ma kogu aeg vaatan, silmad punnis, ikka ei tunneta 😀 Kui palju parkimist ARKi eksamil nõutakse? Kas külgboksist piisab? Või viiakse kuskile kaubanduskeskuse laadsesse parklasse autode vahele parkima? Või nende diagonaalsete joonte vahele? Õpetaja ütleb, et mis sest ARKist, elus läheb kõike vaja, aga minule vähemalt tundub küll loogiline see, et esialgu võin ma parkida vaid suurematesse parklatesse, kus on rohkem ruumi ja kui sõidupraktikat ja tunnetust tiba rohkem, siis ülejäänud jama edasi harjutada… No need diagonaalsed parkimiskohad, need on üsna lihtsad, ehkki ma jään tavaliselt ikka joonte vahele viltu ja ei saa täpselt aru, kusmaale ma välja sõita võin, et nina oleks piisavalt kaugel, aga ei läheks vastu äärekivi. Külgboks on teoorias üsna selge, aga ma üldse ei tunneta seda, kui kaugel need autod minust on, eriti just tagumine. Ja suures parklas teiste autode vahele parkimine, seda ma vist oskan üldse kõige vähem, aga sellistes olukordades ma lähekski üsna lebolt ja pargiks kuskile kaugemasse otsa, kus teisi pole – sellistes on ju alati ruumi.
Üleüldiselt on mu sõidukaardil ainult kolme tunni jagu lahtreid veel alles, siis peab õpetaja uue kaardi võtma või ma ei tea, vbla võtaks lihtsalt mingi lisapaberi ja hakkaks sinna peale mu allkirju võtma. Rääkimata sellest, kui palju raha kulub… Võeh.
Aga noh, küll ma saan. Peab saama.
Mis siis veel vahepeal juhtunud on? Ema jõudis Rootsist tagasi. Tõi meile igasugust nänni. Üles pildistatud sai vaid osa laste omast, ma rohkem praegu ei viitsi ka. Suurim hitt oli kahtlemata mullitaja, kus nupule vajutamine tiiviku pöörlema paneb ja see siis hunniku mulle teeb. Aga jah, kõigepealt sai patarei tühjaks, kui ma ükskord aku ära laadida jõudsin, sai mullivedelik otsa, isetehtud kraamist paraku tuleb jube vähe mulle, mitte sadu, nagu tolle originaalvedelikuga.
Ja siis veel haamriga kopsimise mäng, mis Plikale lasteaias meeldis ja pehmed mänguasjad ja…
Ja mina nägin Selveris nii ägedaid kokkukäivaid laste toole, et ei suutnud ostmata jätta – no te ju teate mu nõrkust lepatriinude ja maasikate vastu 😀 Ostsin kusjuures alguses ühe tooli, aga kodus tuli selline tüli, et tõin teise ka juurde. Maksid miski veidi üle €8 (täishind oli vist €12), see siis ühe hind – praegust kokkuhoiurežiimi arvestades poleks muidu küll raatsinud, aga Abikaasal oli just palgapäev. Ja lastetoa laual pole endiselt toole ja mulle meeldis kohutavalt just see, et nii kerge on kokku panna ja nii vähe võtavad ruumi. Väga rahul olen!
Ja rohkem polegi suurt miskit. Edasised plaanid ka samad: kokkuhoid, autokool, aed korda, kodu korda. Parema tuleviku nimel! 😀
PS. Ma VIHKAN pallide viimaseid kolmiktasemeid, need on lihtsalt jäledad! Aga seda suurem oli rahulolu, kui esimese viiest pärast päevade pikkust pusimist täna õhtul lõpuks ära tegin. Järgmine tundub lihtsam, jõudsin õige mitu korda päris lõpu lähedale. Üldiselt ei viitsi eriti mängida. Hea ongi 🙂
häid mulle saab fairyst, üsna samapalju nagu päris vedelikust. veega siis lahjendada tuleb. just katsetasime sarnase asjandusega.
Kuidas õpetaja õpetas näiteks külgboksi parkima? Kas tunnetades? Seda on alguses väga palju nõutud, palju lihtsam on, kui ta õpetaks sulle, kuidas peeglite abil saab kenasti ära pargitud. Seal pole vaja üldse jälgida, kaugel autod on. Seal tuleb külgpeegleid vaadata, näha parkimisnurk diagonaalis (nii kaua keerad rattaid, kuni näed), siis keerad rooli sirgeks, lased nii palju sisse, kuni saad nina sisse keerata ja siis ajad lihtsalt auto sirgeks. Ausõna tunnetades seda selgeks ei saa ja tegelikult ma ise pargin siiani nõnda, igast asendist – üle vasaku ja üle parema õla, ükskõik kui väike see “boks” ka päris elus ei oleks. Eksamil on ilmselt kõige raskem see, et ei ole standard olukorda, keegi teine võib veidi valesti parkida, selles mõttes oli kunagi palju lihtsam kui sai neid asju platsil eksamineerida.
Eee… Õpetab nii, et tuleb tagurdada, kuni auto tagumine ots on kõrval oleva auto otsast möödas, siis rool lõppu ja nii kaua keerata, kuni küljepeeglist on tagumise auto nina täielikult näha, siis otseks ja nii kaua tagurdada, kuni teisest täiesti alla keeratud peeglist näha, et ratta ja äärekivi vahe on ca pool meetrit, siis rool teisele poole lõppu ja nina ka sisse. Mul on juba selle poole meetri hindamisegagi raskusi ja ma üldse ei julge tagurdada, sest mul on alati tunne, et tagumine auto on nii lähedal, et ma kohe sõidan sisse… Tegelikult, kui välja vaatama minna, on ruumi muidugi küll ja küll 😀 Kaugust eesolevast autost on ka üsna raske määrata, aga no natukenegi kergem, kui tagumisest.
No küll see silmamõõt ükskord tuleb, ma loodan 😛
Nojah, pakuksin end appi parkimist õpetama, aga ei viibi Pärnus 🙂 kui viimati seda tegin, siis autol sidur kärssas ja roolivõim lakkas korraks töötamast. Kuid see sõber sai igaljuhul järgmisel eksamil kenasti läbi, seega väga mööda ma kah ei õpetanud teda. Alguses üritas ta “tunnetades” parkida ja nii parkis end eksamil “läbi”. Õpetamise alguses ka pusis “tunde” järgi, aga siis proovis mu peegli juttu ja selgeks ta sai 🙂
Kusjuures mina alustan parkimist nõnda, et kõrval oleva auto tagumine ratas ja minu auto tagumine ratas on kohakuti, siis keeran rooli välja, siis tagurdan sirgelt ja siis nina supsti sisse. Meetreid ma ei hinda, alguses oleks see eriti keeruline, vähemalt mulle tundub.
Nii pargin minagi. Mingit peeglite juttu ei mäleta ma enam üldse, kuigi autokoolis sai ka nii pargitud. Tunnetus tuleb ikka kogemusega, sinna pole midagi teha.