Kuna mina kuulun teatavasti nende Ă”nnetute hulka, kes ei talu ei liigset kuuma ega ka kĂŒlma (enamikul on emma-kumma puhul taluvus parem, mul mitte :D), olen selle suve jahedust tĂ€iega nautinud. NĂ€dalavahetusel oli see-eest keel vestil, vedelesin enamiku ajast diivanil ja ei jĂ”udnud midagi asjalikku teha, blogi kirjutamisest rÀÀkimata.
TĂ€nane ilm oli jĂ€lle hingeĂ”nnistus. Hommikul Ă€rgata oli veel palav, aga lĂ€ksin kohe ja tegin kĂ”ik aknad-uksed lahti, siis lebotasin mĂ”nuga diivanil ja nautisin vĂ€rsket Ă”hku. JĂ”udsin jĂ€lle sooja sööki teha ja sain keset pĂ€eva rohida – Ă”ndsus. Kuumalaine ajal olin vĂ€ga tubane, ehkki Ă”htul 22-23 paiku sĂ”straid korjama minnes jĂ€i ikka mingi umbrohi ette, nii et sĂ”strakauss vao vahele ununes ning ohakad lendama hakkasid.
Ma ei kujuta ette, kas ma jĂ”uan pĂ€riselt selle aia enne vĂ€lja kolimist korda saada. Teoreetiliselt peaks terve p*rsetĂ€ie maad, kus praegu lĂ€bisegi umbrohi ja lilled kasvavad, lĂ€bi kaevama, Ă€ra tasandama ja muruseemet kĂŒlvama. Kaevamine ise tundub juba ilgelt keeruline olevat, kas sellest ĂŒhest korrast aga ĂŒldse piisab, et kĂ”ik ebavajalik kraam (umbrohujuurikad st) piisaval mÀÀral vĂ€lja saada, no ja naabrinaise jutust sain aru, et iga muruseeme polevat kah hea. Kuradi tuumafĂŒĂŒsika đ Aga hĂ€dasti oleks vaja aed teha selliseks, et uutel elanikel oleks kerge hooldada, vaevalt et keegi siin vĂ€ga palju teha viitsiks ja umbe kasvada lasta ka ei saa, kui minu umbrohi tolmlema hakkab (vĂ”i mida iganes noh, ennast reprodutseerima :D), oleks ju ĂŒmberkaudsetel aedadel ka asi ĂŒsna pees.
ĂppesĂ”idus on suurimaks probleemiks parkimine. Ma juba löön jĂ€rgmist, kes tuleb ĂŒtlema, et ise pead vaatama ja tunnetama. Ma kogu aeg vaatan, silmad punnis, ikka ei tunneta đ Kui palju parkimist ARKi eksamil nĂ”utakse? Kas kĂŒlgboksist piisab? VĂ”i viiakse kuskile kaubanduskeskuse laadsesse parklasse autode vahele parkima? VĂ”i nende diagonaalsete joonte vahele? Ăpetaja ĂŒtleb, et mis sest ARKist, elus lĂ€heb kĂ”ike vaja, aga minule vĂ€hemalt tundub kĂŒll loogiline see, et esialgu vĂ”in ma parkida vaid suurematesse parklatesse, kus on rohkem ruumi ja kui sĂ”idupraktikat ja tunnetust tiba rohkem, siis ĂŒlejÀÀnud jama edasi harjutada… No need diagonaalsed parkimiskohad, need on ĂŒsna lihtsad, ehkki ma jÀÀn tavaliselt ikka joonte vahele viltu ja ei saa tĂ€pselt aru, kusmaale ma vĂ€lja sĂ”ita vĂ”in, et nina oleks piisavalt kaugel, aga ei lĂ€heks vastu ÀÀrekivi. KĂŒlgboks on teoorias ĂŒsna selge, aga ma ĂŒldse ei tunneta seda, kui kaugel need autod minust on, eriti just tagumine. Ja suures parklas teiste autode vahele parkimine, seda ma vist oskan ĂŒldse kĂ”ige vĂ€hem, aga sellistes olukordades ma lĂ€hekski ĂŒsna lebolt ja pargiks kuskile kaugemasse otsa, kus teisi pole – sellistes on ju alati ruumi.
ĂleĂŒldiselt on mu sĂ”idukaardil ainult kolme tunni jagu lahtreid veel alles, siis peab Ă”petaja uue kaardi vĂ”tma vĂ”i ma ei tea, vbla vĂ”taks lihtsalt mingi lisapaberi ja hakkaks sinna peale mu allkirju vĂ”tma. RÀÀkimata sellest, kui palju raha kulub… VĂ”eh.
Aga noh, kĂŒll ma saan. Peab saama.
Mis siis veel vahepeal juhtunud on? Ema jĂ”udis Rootsist tagasi. TĂ”i meile igasugust nĂ€nni. Ăles pildistatud sai vaid osa laste omast, ma rohkem praegu ei viitsi ka. Suurim hitt oli kahtlemata mullitaja, kus nupule vajutamine tiiviku pöörlema paneb ja see siis hunniku mulle teeb. Aga jah, kĂ”igepealt sai patarei tĂŒhjaks, kui ma ĂŒkskord aku Ă€ra laadida jĂ”udsin, sai mullivedelik otsa, isetehtud kraamist paraku tuleb jube vĂ€he mulle, mitte sadu, nagu tolle originaalvedelikuga.
Ja siis veel haamriga kopsimise mĂ€ng, mis Plikale lasteaias meeldis ja pehmed mĂ€nguasjad ja…
Ja mina nĂ€gin Selveris nii Ă€gedaid kokkukĂ€ivaid laste toole, et ei suutnud ostmata jĂ€tta – no te ju teate mu nĂ”rkust lepatriinude ja maasikate vastu đ Ostsin kusjuures alguses ĂŒhe tooli, aga kodus tuli selline tĂŒli, et tĂ”in teise ka juurde. Maksid miski veidi ĂŒle âŹ8 (tĂ€ishind oli vist âŹ12), see siis ĂŒhe hind – praegust kokkuhoiureĆŸiimi arvestades poleks muidu kĂŒll raatsinud, aga Abikaasal oli just palgapĂ€ev. Ja lastetoa laual pole endiselt toole ja mulle meeldis kohutavalt just see, et nii kerge on kokku panna ja nii vĂ€he vĂ”tavad ruumi. VĂ€ga rahul olen!
Ja rohkem polegi suurt miskit. Edasised plaanid ka samad: kokkuhoid, autokool, aed korda, kodu korda. Parema tuleviku nimel! đ
PS. Ma VIHKAN pallide viimaseid kolmiktasemeid, need on lihtsalt jĂ€ledad! Aga seda suurem oli rahulolu, kui esimese viiest pĂ€rast pĂ€evade pikkust pusimist tĂ€na Ă”htul lĂ”puks Ă€ra tegin. JĂ€rgmine tundub lihtsam, jĂ”udsin Ă”ige mitu korda pĂ€ris lĂ”pu lĂ€hedale. Ăldiselt ei viitsi eriti mĂ€ngida. Hea ongi đ









hĂ€id mulle saab fairyst, ĂŒsna samapalju nagu pĂ€ris vedelikust. veega siis lahjendada tuleb. just katsetasime sarnase asjandusega.
Kuidas Ă”petaja Ă”petas nĂ€iteks kĂŒlgboksi parkima? Kas tunnetades? Seda on alguses vĂ€ga palju nĂ”utud, palju lihtsam on, kui ta Ă”petaks sulle, kuidas peeglite abil saab kenasti Ă€ra pargitud. Seal pole vaja ĂŒldse jĂ€lgida, kaugel autod on. Seal tuleb kĂŒlgpeegleid vaadata, nĂ€ha parkimisnurk diagonaalis (nii kaua keerad rattaid, kuni nĂ€ed), siis keerad rooli sirgeks, lased nii palju sisse, kuni saad nina sisse keerata ja siis ajad lihtsalt auto sirgeks. AusĂ”na tunnetades seda selgeks ei saa ja tegelikult ma ise pargin siiani nĂ”nda, igast asendist – ĂŒle vasaku ja ĂŒle parema Ă”la, ĂŒkskĂ”ik kui vĂ€ike see “boks” ka pĂ€ris elus ei oleks. Eksamil on ilmselt kĂ”ige raskem see, et ei ole standard olukorda, keegi teine vĂ”ib veidi valesti parkida, selles mĂ”ttes oli kunagi palju lihtsam kui sai neid asju platsil eksamineerida.
Eee… Ăpetab nii, et tuleb tagurdada, kuni auto tagumine ots on kĂ”rval oleva auto otsast möödas, siis rool lĂ”ppu ja nii kaua keerata, kuni kĂŒljepeeglist on tagumise auto nina tĂ€ielikult nĂ€ha, siis otseks ja nii kaua tagurdada, kuni teisest tĂ€iesti alla keeratud peeglist nĂ€ha, et ratta ja ÀÀrekivi vahe on ca pool meetrit, siis rool teisele poole lĂ”ppu ja nina ka sisse. Mul on juba selle poole meetri hindamisegagi raskusi ja ma ĂŒldse ei julge tagurdada, sest mul on alati tunne, et tagumine auto on nii lĂ€hedal, et ma kohe sĂ”idan sisse… Tegelikult, kui vĂ€lja vaatama minna, on ruumi muidugi kĂŒll ja kĂŒll đ Kaugust eesolevast autost on ka ĂŒsna raske mÀÀrata, aga no natukenegi kergem, kui tagumisest.
No kĂŒll see silmamÔÔt ĂŒkskord tuleb, ma loodan đ
Nojah, pakuksin end appi parkimist Ă”petama, aga ei viibi PĂ€rnus đ kui viimati seda tegin, siis autol sidur kĂ€rssas ja roolivĂ”im lakkas korraks töötamast. Kuid see sĂ”ber sai igaljuhul jĂ€rgmisel eksamil kenasti lĂ€bi, seega vĂ€ga mööda ma kah ei Ă”petanud teda. Alguses ĂŒritas ta “tunnetades” parkida ja nii parkis end eksamil “lĂ€bi”. Ăpetamise alguses ka pusis “tunde” jĂ€rgi, aga siis proovis mu peegli juttu ja selgeks ta sai đ
Kusjuures mina alustan parkimist nÔnda, et kÔrval oleva auto tagumine ratas ja minu auto tagumine ratas on kohakuti, siis keeran rooli vÀlja, siis tagurdan sirgelt ja siis nina supsti sisse. Meetreid ma ei hinda, alguses oleks see eriti keeruline, vÀhemalt mulle tundub.
Nii pargin minagi. Mingit peeglite juttu ei mĂ€leta ma enam ĂŒldse, kuigi autokoolis sai ka nii pargitud. Tunnetus tuleb ikka kogemusega, sinna pole midagi teha.